Ma käisin nädalavahetusel lapsega vaatamas “Lego Batman Moviet”. Kui see esimene Emmeti lego film oli selline uudne, kus kogu aur läks legomaailma üle imestamisele, siis Batmani filmil sai nautida humoorikat dialoogi.

Tavaliselt käivad mulle multikates närvidele Eesti näitlejate hääled. Need on väga professionaalsed ja peavadki sellised totrad ju olema, aga mind üldiselt häirib. No näiteks “Jääajast” Sidi hääl… Anu Lamp vist? Väga hästi teeb seda häält, aga see ajab mind hulluks! No neid näiteid on igas multikas.

Sid

Kui Sidile iseenesest sobib Anu Lambi hääl, siis vahel ei lähe tegelane ja tema pealeloetud hääl minu vaimusilmas absoluutselt kokku. Aga Batmani hääl… See oli ülituus. Indrek Ojari madal kärisev hääl. Batman ise oli tehtud mõnusaks eneseimetlejast jobuks ja see kõik moodustas väga vaimuka kombo. Nautisin Batmani iga sõna!

Koduvalve (Batmani koopa) süsteem: “Mis on parool?”

Batman: “Raudmees on tropp!”

Film oli hoogne ja täis kihvti absurdihuumorit. Näiteks kui Batman oli oma missiooni täitnud, karjus ta suurest erutusest: “Kas siin kuskil lähedal lastekodu on?”, sõitis sinna ja külvas lapsed kingitustega, mis lendasid välja relvast, üle. Ning sai sellest ülistusest veel suuremat powerit. Milline ego!

Ja kuidas ta lapsendas KOGEMATA orvu… Kes hakkas Robiniks ja kutsus Batmani isaks ja padreks. Krt, ma rohkem ei räägi Kobige ise lastega (või lasteta) vaatama või saatke isad lastega vaatama. Isadele kindlasti meeldib.