Teguviisid, mida ma ei mõista vol 2
Nagu ikka, siis vol 1-le (LINK) järgneb ju vol 2.
- Täiesti ülbelt joontele risti parkimine. Ausalt, ma olen võtnud kotist ajakirja, rebinud sealt tüki ja paskaka puudumisel huulepulgaga kirjutanud HÄSTI PARGID ja selle kojamehe vahele susanud. Mitu korda!
- Pidev hädaldamine, kuidas nädalavahetus ei ole minu jaoks küll mingi puhkus, sest suvekodus on vaja õunapuid lõigata, muru niita, marju korjata, torusid jäätumisest päästa, moosi keeta, lund rookida, aeda parandada… Krt, miks sa pead suvilat/maamaja, kui see on sinu jaoks KÕIK nädalavahetused pekki keerab ja on ainult üks suur kohustus?
- Arvamine, et toetusrahadest elamine on normaalne asjade käik ja riik peaks kodanikele lihtsalt peale maksma, et nad saaks tegeleda hobidega ja ei peaks muretsema “muude ülesannete” ehk tööl käimise pärast.
Üks rahvuslik ettepanek ka vahelduseks: igasugu kooseluseaduste jms mõttetuste asemel võiks Eestis hoopis kulutada auru sellele, et kehtestada kodanikupalk. /—/ Riigi kulutusi vaadates Eestis rahapuudust pole, küsimus on prioriteetides. Kodanikupalk võimaldaks vanematel, näiteks maakohas kus tööd nagunii pole tegeleda üheskoos oma väikeste lastega ilma et peaks mõtlema muude ülesannete peale. Võimaldaks paljudel aja maha võtta, tegeleda hobidega, lugeda, õppida võõrkeeli, olla loovam ja innovatiivsem hiljem tööturule sisenedes. Igapidi win-win lahendus kõigi jaoks. (Inno Tähismaa, 10 veebr 2016, Facebooki lehelt)
Ilma et peaks mõtlema muude ülesannete peale? Et nagu tööl käimise v? Et osad teevad linnas tööd selleks, et teised saaks maal mõnusalt ära elada? Aja maha võtta? Mis saaks, kui me kõik järsku aja maha võtaks? Hobidega tegeleda? Win-win? 😀
- Veidrate DIY projektide tegemine:
- Töö jaoks elamine ehk siis tööl käimise ja töö tegemise prioriteet nr 1ks pidamine (ma ei mõtle lühiajalist pingutust töö nimel).
- Pidev suvaline korteripidude jäädvustamine, kus taustaks on diivan ja tapeet ja nende fotode pidev üles laksamine stiilis “Kohe varsti naistega välja” või “Tegime suud punaseks ja kohe varsti naistega välja”.
- Eluaegne toortoitumine. Ma olen veganluse poolt küll, aga vot toortoitumist ma ei mõista. Olen teooriaid lugenud, kuid ise ei kujutaks elu sedasi ette.
- Kõigile meeldida üritamine. Pugemine.
- Ühe raamatu mitu ja mitu ja mitu korda läbi lugemine. Tean, et paljudel on raamatud, mida nad võtavad korduvalt reisidele kaasa ja loevad jälle ja jälle. Ma ei suuda. Maailmas on nii palju raamatuid ja ma tahaks kohe järgmist avastada.
- Määrdunud riiete kandmine. Okei, läristasin endale midagi peale ja peab päeva üle elama, seda küll! Aga ma näen tihti inimesi, kellel näiteks teksapüksiääred maas lohisevad ja täiesti rõvedalt sitased on. Ma ei kujuta ette, et inimene paneb need õhtul toolileenile, et need sitaste äärtega püksid hommikul UUESTI jalga panna.
Birx
Ma ei ole ka mitte ühtegi raamatut teist korda elus läbi lugenud:D See on mu mingi kiiks. Samas, ühte filmi ma võin vaadata 10 korda, see on nagu teistmoodi 😀
Katre
Valestiparkijate kõrval on teine kategooria veel – sitasti parkijad. Ma olen elus kaks korda niimoodi vihastanud. Esimene kord oli üks pühapäeva hommikupoolik, kui poe suur parkla oli autovaba ja ma ainus autojuht seal. Tulen oma beebiga poest ja mida ma näen, mingi idioot on mul parema külje nii kinni parkinud, et ma ei saanud ust lahti teha et beebi turvahälli panna.
Teisel korral läksime Tartus Wernerisse kooki ostma ja parkisime raekoja taha. Kümne minuti pärast tagasi tulles olid mõlemal pool autot nii halvad parkijad, et ma ei saanud ühestki uksest sisse ja pidime lapsega tagaluugist sisse ronima.
Anna Tamm
Valesti parkijate jaoks tegin aastaid tagasi lausa oma blogi ning hiljem kolisin facebooki üle:
https://www.facebook.com/Pargin-nagu-idioot-184151311606792/
Tänaseks ma ise enam ammu pilte ei tee ning muudkui saadetakse kaasvõitlejatelt.
kristipere
Parkimise kohta veel – nii nõme on, kui inimene pargib enda auto kuidagi viltu või joonele ning mul pole muud varianti, kui tema kõrvale sama moodi viltu parkida. Muidugi sõidab siis tema minema kuni mina näiteks poes olen ja siis on minu auto seal lollilt..
ebapärlikarp
Jah see oht on küll, kuid ma olen näinud ikka nii idiootseid parkijaid, et isegi kui kõrval oli auto viltu, siis mina nii ei pargiks.
kristipere
Muidugi, mõni inimene lihtsalt ongi loteriiga load võitnud ja ei jaga üldse matsu 🙂
Britt
Kusjuures mul on just debiilsete parkijate tõttu kahju, et ma tihtipeale paberit ja pastakat kaasas ei kanna. No tahaks kohe kangesti mõnele joonise teha. Äkki too ei teagi, et tuleks end ikka joonte vahele mahutada? Viimane geniaalsus mida nägin oli kuidas pealtnäha hinnates minuvanune neidis parkis kaks invakohta kinni ja käis kontsade klõbisedes rõõmsalt toidupoes ära. Ma tean, et iga puue pole nähtav, aga KUI tal ka mingi varjatud puue oli (milles ma siiski võtan julguse kahelda), siis võiks ikkagi võtta ühe koha mitte kaks …
kristipere
Mina loen mõningaid raamatuid aastast aastasse. Lihtsalt on aegumatu klassika minu jaoks ning näen raamatut alati kuidagi uue pilguga. Üks selline on kindlasti Stepihunt. See on täis mõtteterasid. Loed ühte neist ühel aastal ja see ei tähenda midagi. Loen seda sama aasta hiljem ja tajud neid sõnu hoopis teisiti.
/”Õppige tõsiselt võtma seda, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma.”/
Ja ilma häbita tunnistan, et olen väga palju lugenud Bullerby lapsi. Minu arust lihtsalt üks armsamaid lasteraamatuid üldse. Ja ma tean, et ma ise enam laps ei ole. 🙂
life as sirli
Mul ka kuskil paar korda aastas tuleb Potteri vaatamine ette. Sellised filmid mida ma vaatan siis kui mul on väga kehv päev olnud. Ma ei mõista seda kui inimene kuskil tööl käib ja seda korralikult ei tee, ehk siis peavad teised tema eest töö ära tegema.
Britt
Mina raamatuid ka (üldjuhul) mitu korda läbi lugeda ei jaksa, aga mõnda filmi olen see-eest vaadanud lausa häbiväärselt palju. No näiteks nii viis korda vähemalt. Sellest ei tasu rääkida, et ma vähemalt kaks korda aastas endale Potteri filmide maratoni teen. Olgu, maratoniks on palju nimetada, sest ilmselgelt mu elukorraldus ei võimalda järjepanu midagi vahtida, aga no peaaegu 😀
Glacier
Tjah, ma võin jälle öelda, et ma olen mõnda etendust näinud palju kordi. Nt Vanemuises jooksis kunagi muusikal “Verevennad” – ma vaatasin seda 5 korda. Ja Londonis käisin ka vaatamas?
Raamatuid loen ka mitu korda, aga valituid. “Düün” nt ja “Krahv Monte-Cristo” – kui tahad oma ellu hetkeks mingit kindlat emotsiooni, siis tean, et nende lugemine selle tekitab..