Ma arvan, et ma ulun “Vampiiripäevikuid” vaadates rohkem kui tegelased “Grey Anatoomias”. Algselt vist pubekatele mõeldud sarjast sai tootjatele endalegi üllatuseks hitt, mida vaatavad ka 30 aastased. Ma hirnusin, kui mul õde rääkis, et ta seda fännab ja soovitas, ja nüüd ma vaatan ja nutan. Sõnaotseses mõttes.

Ma ulun ka muidugi iga filmiga. Eristan erinevaid ulumisvorme:

  • Film on nii südamlik, et ulg tuleb peale. Tavaliselt siis laste multikad. Ma nutan peaagu iga laste multika lõpus, vahel ka keskel. Kronoloogiliselt ei mäleta, aga no näiteks “Inside out“, “Big hero 6“, “Home“. See on selline härdus, mis pärast multikat siiski kohe üle läheb.
  • Film on nii kurb, et ma nutan pärast veel kolm päeva filmis olnud olukorra või tegelaste pärast ja sisendan endale, et see oli lihtsalt FILM – välja mõeldud story. Ei aita siis, kui film on tehtud tõsielu põhjal 😀 Üldiselt ma selliseid filme ei vahi, sest ma lihtsalt tõesti ei soovi kolm päeva nutta. Aga kogemata olen ka selliseid filme näinud. Näiteks “Reign over me“, kus Adam Sandler teeb oma elurolli mängides pereisa, kes on läinud hulluks pärast seda, kui tema naine ja lapsed USA tornide rünnakus hukkusid. Ma ulgusin nagu segane… Sõbranna, kellele seda filmi soovitasin vaadata (jumal ma ei tea, miks ma teisele halba tahtsin!) nuttis samuti terve öö ja saatis järgmine päev mulle smsi, et tänks, ta läheb nüüd tööle, silmade all maxima kilekottide suurused nutetud lotid. Või siis näiteks “Cake“, kus teeb elurolli Jennifer Aniston. Firm hargneb tegelt ootamatult ja ma ei tahaks ära rääkida, igatahes see läks mulle niimoodi hinge, et ma pidin vaatamise vahepeal katsetama. Siis nutma. Siis edasi vaatama. Katkestama ja jälle nutma. Lõpuks nutsin 3 päeva järjest. Lihtsalt nii hea film.
  • Film vajutab mingite punktide peale, mis paneb mind üleüldiselt sitasti tundma ja nutma lihtsalt kõige peale. Ja “Vampiisipäevikud” lähevad just sinna alla. 5nda hooaja keskel jäin pidama, sest vahepeal käisin reisil ja nüüd mõned päevad tagasi alustasin uuesti. Loomulikult just siis surid ära kõik tegelased ja ma ei tea, mis selles sarjas on, ma ei ulu nagu tegelaste pärast, aga see sari on kohati lihtsalt minu jaoks nii masendav, et pärast mingi osa vaatamist, ma soovin juba, et oleks järgmine päev, sest hommik on õhtust targem. Ja õhtu oli siis see, kus ma nutsin kõige pärast – et mul magamistoas on aken laes, mitte seinas. Et mul laps sööb vaid umbes 3 toiduainet. Et mul on ainult kaks kassi. Et ma ei julge enam Euroopas reisida. Et ma ei suuda enam mitte kunagi blogida. Et ma ei taha kellegagi suhelda…

Mis on olnud teie kõige kurvemad filmid?