Ethelil oli kevadel kooli lõpu poole koolis mingi loodade päev, kus sai tulla oma koduloomade näitus, kuhu siis oma koduloomadega tuldi. Ma ise olin tööl ja ei saanud minna, seega ei saanud ka Ethelile näiteks Friskinit kaasa anda. Küll aga tuli Ethel sealt koju ja rääkis väga lahedatest väikestest “hiirtest”, kelle ma jutu sees deegudena ära tundsin.

Mingi hetk hiljuti hakkas ta uuesti rääkima, kuidas ta nüüd ikkagi tahaks omale neid deegusid. Mina oleks nõus lapsele deegud ostma paaril tingimusel:

• Ta oleks nii suur ja vastutustundlik, et puhastaks ise nende puuri/ akvaariumit.
• Tal oleks täiesti oma tuba, kus oleks ruumi ja millel käib uks kinni.
• Meil poleks kasse.

Esimese punktiga ta VÕIBOLLA isegi tuleks toime, sest näiteks kassi liivakasti talle meeldib koristada ja saab hakkama küll. Hetkel on aga olukord selline, et kuigi nädala sees on tal oma tuba, siis ruumi on seal siiski vähe ja kuigi uks käib kinni, siis see on ikkagi selline kaval tuba, kust ühest seinast saab ka katuseterrassile ja sealt trepi vahelt saavad näiteks kassid vabalt läbi. Ja kassidest me ju ei loobuks, kuigi ka minule meeldivad igasugused pisikesed närilised.

Noorena päästsin maal põllul kassi hammaste vahelt kaks põldhiire poega ja kasvatasin linnas akvaariumis üles. Kui nad surid, võtsin hamstri (Bianca), kui see suri, siis merisea (Luisa, kellele panin nime oma lemmik jalgpalluri Luis Figo järgi) ja siis kui see ka ära suri, siis kinkisid mulle sõbrannad küüliku, kelle nimi oli Särk. Ma olin siis juba täiskasvanu ja ma ei tea, mida nad selle kingiga mõtlesid, aga nii igatahes läks.

Nüüd on mul kaks kassi. Hetkel (just praegusel momendil) pikutavad näd näiteks nii:

Deegud on lahedad, nad tunnevad oma inimese hääle järgi ära, nad on uudishimulikud ja neid saab ka kätte võtta. Aga tahavad iga päev ka vähemalt korra puurist väljas ringi joosta. Meil kaks kassi juba jahivad üksteist nagu kiskjad ja kui nüüd kaks deegut lahti lasta, siis ma võin põhimõtteliselt hakata panuseid tegema, kumb deegu enne maha murtakse.

Siis avastasin, et need “hiired” ehk deegud, millest Ethel rääkis, võisid olla ka liivahiired. Liivahiired oleks meile sefim valik, sest nad tahavad elada akvaariumis, mis on pooleldi täidetud saepuruga, ning siis seal all kaevuda ja auke uuristada, hea lihtne elu eks.

Jämesaba-liivahiir oleks meganunnu:

Liivahiired on natuke “totumad” kui deegud, mitte et nagu kuldkalad, et lihtsalt silmailu, aga sain aru, et sellised teistmoodi, kes tulevad kätte küll, aga neid võibolla võrreldes deegudega nii palju õpetada ei saa.

Eriti lahe on see, et liivahiiri on eri värvi. Mulle väga meeldiks, kui üks oleks must nagu meie Jinx. Minu meelest näeb see must liivahiir esiteks välja täpselt nagu meie Jinx, justkui oleks tema poeg 😀

 

Ja Friskiniga paneks siis sellise mätšima 😀

Ega mul pole tegelikult reaalne plaan neid võtta, aga kui keegi teab, kas ja kuidas saaksid väiksed närilised ja kassid koos elada, siis võib nõu anda 🙂