Artiklid, mis mind oksele ajavad
Tsiteerin Postimeest: “Rein Sõitja tunnistas, et ei osanud Paljassaarel sellist sigade arvukust oodata. “Ennelõunaks olime lasknud neli siga, siis leidsime karja üles ja läks sõda lahti, nagu pardijaht,” rääkis ta. “Mööda roogu jooksid edasi tagasi ja ringiratast, aga meil olid kõik kohad kinni pandud.”” (LINK)
Kujutan vaimusilmas ette, kuidas see mees irvitab – hahahaaa, jooksid seal ringiratast, aga meil olid KÕIK KOHAD KINNI PANDUD!
Foto: Postimees
“Sõitja tõi eraldi välja tabatud hiiglasliku kuldi. “Nagu meie ütleme – medalikult. Tal oli ikka kaheksa sentimeetrit hammast lõualuust väljas. Kindel medalipoiss ja ka kasvult väga suur,” ütles ta.”
Ausalt, ma hakkan oksele. MEDALIPOISS? See õnnetu metssiga, kellele te kuuli kerre lasite?
Foto: Postimees
“”Mõni metssiga sai ka mitu pauku, mis tähendab, et 95 mehest 30 sai nii-öelda käe valgeks,” ütles Sõitja.”
Käe valgeks?
Foto: Postimees
Mul ei ole võimalik mõista neid inimesi, kes end lõbustavad elusloomade ümber piiramise ja jahtimise, piinamise ja tapmisega! Mul on null respekt igasuguste jahimeeste suhtes, olgu see elukutse või auasi. Mul on jumala kama! Ma arvan, et need inimesed, kes KIRGLIKULT mängeldes tapavad ja hiljem ajakirjanduses hooplevad ja kätt rinnale prõmmivad, peaksid ärkama homme hommikul, aga mitte oma kodus, vaid selliste filmide tsenaariumis nagu “The Maze Runner” (LINK) või “The Hunger Games” (LINK). Ma tahaks näha, kuidas nad ise kuskil lõksus ellu üritavad jääda! Tahan näha, kuidas need täismehed lihtsalt hirmust püksi k*sevad!
Maze runner
PS: Mõistan, et vägivallaga vastata on vale, aga tunded keesid hetkel selle artikli peale üle. Kõike, mida on vaja teha, saab teha ka humaansemalt, kui et tuleme kokku, sööme suppi, tapame kirglikult, jagame medaleid… Asi on ikka väga mõtlemises ja selles, mida oleme harjunud õigeks pidama. Inimesed ise on oma tegutsemise ja linnastumisega loonud olukorra, kus peame sekkuma loomade populatsiooni. Miks see sekkumine peab olema nii jõhker ja brutaalne? Ja miks peab seda ajakirjanduses niimoodi propageerima ja näitama?
Virge
On minugi tutvusringkonnas ja peres jahimehi. Aga mina seda siiski ei poolda (isegi lastud looma liha ei söö), ma ei kujuta ette mitu põtra, karu, metsist on läbi minu vanaisa jahirelva oma lõpu leidnud aga ma arvan, et lugude põhjal piisavalt. Mulle isegi ei meeldi need lood, võimalusel annan jalgadele tuld ja olen kadunud. Ma ei poolda seda ega hakkagi kunagi pooldama, sest mul on mingisugune imelik austus ja aukartus metsloomade vastu. Reaalselt annaksin ma kõik, et kohata mõnda metslooma näost näkku. Olen kohanud näiteks põtru ja samas ise mõeldes, et kuidas saab üldse midagi nii suurt ja aukartust äratavat looma lihtsalt hobi korras tappa? Mul käib aias igal talvel metskitse kari ja on lihtsalt tohutult vahva vaadata kuidas nad lume seest õunu otsivad ja öösiti tagasi aeda magama tulevad. Nagu eespool mainiti, et metsloomad on inimesele ohtlikud, siin ütlen ainult nii palju, et me ise oleme sellesse piisavalt panustanud, et nad meie vastu agressiivseks muutuksid.
maritetii
Nõustun.
Saan aru, et mingil määral on metsloomade arvukuse piiramine vajalik, kuid sellest ajakirjanduses kuulutamine kindlasti mitte. Muidugi tuleks nt hoiatada, et jahi ajal kõrvalised inimesed metsast eemale hoiaks või ettevaatlikud oleksid, kuid just see saagi üle uhkustamine on nõme. Minu meelest tundub imelik, et keegi peab seda enda hobiks ja tunneb kirge mõne teise elusolendi tapmisest. Sarimõrvarid ju tunnevad ka. 🙂
brinnu
Mina jälle küsiks, et kes seda teha tahaks, kui talle jaht protsessina ei meeldiks? Kuidas näeks sinu meelest välja loomade arvukuse piiramine, kui ei oleks jahimehi, kes seda oma hobiks peavad? Ma nõustun, et sellega ei peaks ajakirjanduses nii värvikalt hooplema, see tabab närve, mida pole vaja torkida. Kusjuures jahimees mõtlebki sellest nii nagu mõni inimene mõtleb käsitööst. Mitte midagi pole teha ja jaht ei ole ainult huupi püssist tulistamine. Kas me ei võiks aktsepteerida, et inimesed on erinevad ja näevad asju erinevalt. Mina ei mõista taimetoitlasi, õige mitu sellist sõpra on, aga ma ei mõista neid. Samas ma aktsepteerin nende valikut elada nii nagu nad tahavad ja kui nad külla tulevad annan neile sellise söögi ette, mida nad on nõus sööma. Väga kerge on hukka mõista, aga raskem vist mõista ja aktsepteerida.
ebapärlikarp
Kirjutad: “Kes seda teha tahaks, kui talle jaht protsessina ei meeldiks?” Mis küsimus see üldse on? Meil on tuhandeid inimesi, kes teevad oma tööd, mis neile ei meeldi, sest selle eest saab raha (palka). Loomi tapetakse ka tapamajades. Sinu loogika kohaselt sealsed töötajad siis naudivad seda? Sest vastasel korral nad ju seda ei teeks! See oli sinu loogika, absurd ju. Rumalus! Nii et argumentidena palun too midagi mõistlikumat palun.
Ma ei vaidle, et näiteks metssigade levikut ei tuleks kuidagi piirata. Kuigi see on inimeste enda linnastumise ja tegevuse tagajärg, siis seda ei pea tegema kirega ja hobina. Seda ei tohiks teha kirega! Ma ei ole rääkinud huupi kuulide laskmisest. Kuule ei tohiks elusolenditese ka mitte-huupi lasta. Hobina! Kirega! See et jahipidamine on ammune traditsioon, ei tähenda seda, et see traditsioon peaks olema igavene. Maailm areneb. Ja traditsioon ei õigusta sellist tapmist, nagu ajakirjanduses nägime.
Kindlasti on võimalik metsloomade piiramist teha kuidagi humaansemalt. Ka tänaval ei tulistata hulkuvaid kasse ja koeri, kuigi nad võivad samuti kanda haiguseid. (Ok, see oleks ka ohtlik. kuid kui ei oleks ohtlik – kas me teeks seda? Proovi korra mõelda raamist ja sellest välja, kus oled üles kasvanud!). On oragnisatsioonid, kes üritavad tänavakassidele elu anda, aga jah, kahjuks pannakse neid ka magama. Kas see, kes neid magama paneb, naudib oma tööd? Sinu loogika kohaselt ju poleks muidu kedagi, kes kasse magama paneks 😉
Kindlasti on võimalik ka sigasid surmata humaansel viisil, nii nagu teisi loomi magama pannakse. Miks peab selle loomade populatsiooni piiramsie juures inimene naudingu saama? Miks? Sellepärast, et sinu peres on aastaid nii olnud? Sest sina oled selles vaimus üles kasvanud?
Aktsepteerin inimest, kes ütleb, et ta sööb liha, sest talle maitseb ja seepärast ei kavatse sellest ka kunagi loobuda. Aktsepteerin inimest ennast, seda põhimõtet on mul ikkagi valus aktsepteerida.
Ma ei lähe mitte kunagi kellegi koju või restorani või teise inimese Facebooki seinale ja ei hakka seda teemat üles võtma. Kuid kui minult küsitakse, miks ma liha ei söö või miks ma nii või teisiti arvan, siis ma vastan. Ning oma blogis väljendan ma samuti seda, mida ma arvan. Kui sina tuled siia ja seda loed, siis oled sa nö minul külas – mina ei ole tulnud sinu isiklikku ruumi sind segama või ütlema, ets ee, mida sina sööd on vale. Loodan, et mõistad seda erinevust.
Mina olen see aasta jõudnud arusaamisele et loomal ja loomal ei ole vahet. See, kui inimene nimetab ühe looma LIHAloomaks, ei anna talle õigust seda looma tappa. Miks tehakse lehmal ja hobusel vahet? Miks tehakse seal ja kassil vahet? MIKS ühte on okei tappa ja teist mitte? See ei ole küsimus, millele mina eeldan sinult vastust, sest vastus ongi see, et me oleme ise teinud need reeglid, õigustamaks oma käitumist.
brinnu
Ilmselgelt hetkel ei viitsinud sa üldse süveneda ja võtsid sealjuures minu kommentaari rünnakuna, mis on täiesti kahetsusväärne, sest sellena ei olnud see mõeldud. Ja selle tõttu tunnen nüüd mina end rünnatu ja solvatuna. Minugi poolest, hakkame maksma nendele, kes peavad looduses loomi taga ajama ja neid magama panema. Leidkem selleks inimesed ja keelakem jaht kui selline ära. Inimesed teevadki tööd, mis neile ei meeldi, sest neile makstakse selle eest palka, minu loogika oli, et tasuta ei hakka seda keegi tegema. Ühiskond muutub tõepoolest, aga minu meelest meie ühiskond ei ole valmis raha kusagile investeerima, et elu oleks inimlikum. Suur inin on kõige peale ainult. Sigade arvukust peab piirama, ka huntide, ilveste ja kitsede oma peab piirama, ka põtrade jne. Minu väide on, et heast südamest ei hakka keegi sellist asja tegema, et püüab metsloomi ja paneb neid surmava süstiga magama. Või sina usud, et see on võimalik? Ilmselt ei oska ma end lihtsalt väljendada antud teemas. Ja metssead ei ole Eesti mõistes küll probleem linnastumise tõttu. Eesti on üks hõredamalt asustatud riike, Eestis on metssiga probleem põllumeestele. Metsloomad on inimestele ohtlikud, sest kiskja jaoks oled sa kerge saak, kui tal muud toitu ei ole ja põdra läbi võib autotäis inimesi liikluses hukka saada. Mina olen hundikarja näinud, olen aukartust tundnud ja mõelnud, et mis saaks kui sel karjal enam toitu ei oleks. Jne.
Ja see, et minu peres on olnud põlvkondade kaupa jahimehi, ei tähenda, et ma olen kahe käega metsas loomade maha laskmise poolt. Ma saan aru selle tegevuse vajalikkusest, ja lisan selle teema nüüd enda jaoks sellesse nimekirja millest ma võõraste inimestega ei räägi. Aitäh mittemõistmast ja ründamast, selle blogi lugemise, aga eelkõige kommenteerimise, ma sellega lõpetan.
ebapärlikarp
Jahimehed jahivad heast südamest? Ilmselt sa jah ei oska end sel teemal väljendada.
Kõike saab teha ja investeerida, kui muutuvad vanad mõttemallid. Sa pole ilmselt ainuke inimene maailmas, kes muudatuste vastu on. Ma mõtlen üleüldse, laiemalt. Ma ise ka kindlasti teatud valdkonnas esimese asjana, et EIIIII ja siis hakkan alles mõtlema… Osad asjad on väga juurdunud.
Veider, et end solvatuna tunned, kui samas kirjutad, et oled minuga nõus, et (ideeliselt) võiks metsloomi ka magama pannes surmata. Mille üle sa siis nagu üldse vastu argumenteerisid?! Mina ei ole ei keskonnaspetsialist ega ka vastava haridusega, ma lihtsalt arutlen teemal. Ja kindlasti ei tulegi lahendused enne, kui muutub mõtlemine!
Asjadesse, mis mind ei huvita, ma tihti ei süvene. See teema on mul aga täiega hinges!
brinnu
Ma kirjutasin sulle pika kommentaari, aga ausalt ei viitsi. Mina argumenteerisin seda, et jahimees ei ole sinust halvem inimene, sest ta tegeleb jahiga ja kui ta oma tegevusele peaks tegema vaid kulusid ja mingit kasu ei saaks(kasu=liha), ta seda ei teeks. Kui aga riik võtaks oma palgale jahimehed, kes humaanselt(loe mürgisüstiga), loomi hukkama hakkaks, jaht kui selline peaks muide sel juhul jääma, oleks ilmselt ka neid kes seda teeks. Ainult, et Eesti riik ei suutnud isegi metsavahte oma palgal hoida ja kaotas need üldse ära, mina ei usu, et meil hakataks “jahimehi” riigi palgal hoidma. Vähemalt mitte minu elu ajal. Ehk siis inimene on nõus tegema talle ebameeldivat tööd, kui ta selle eest tasu saab, kui ei saa, siis inimene ebameeldivat asja ei tee.
ebapärlikarp
Mina ka ei usu 🙁 See ei tähenda, et ma praegust teguviisi taimetoitlasena hukka ei võiks mõista ja arutleda alternatiivide üle.
$
Mind jälle paneb imestama, kuidas antud blogi autor suudab enda ümber näha postitus-postituse järel ainult negatiivset? Kas tõesti ei ole mõnda uudist, mida siin jagada, mis oleks üdini positiivne ja mitte teiste tegemisi naeruvääristav? Isegi emaduse poistituses sai solvatud endast nooremate laste emasid? Milleks seda kõike vaja?
Sa oled Mallukale kommentaarides andnud adekvaatset nõu, kas äkki ei peaks oma tegemisi ka analüüsima?
Ja see metsigade uudis ajab oksendama, aga selline uudis, kus metsseakari on kogu talivilja-või kartulipõllu üles kündnud ja põllumees kurdab-see jätab külmaks. Või kui mitukümmend tuhat kodusiga lihtsalt tapetakse, sest neil on seakatk. Aaa, ei, sellistel juhtudel pidi ju põllumees lihtsalt poe kinni panema, ise on loll, et ei ennetanud seakatku või metssigade massilist paljunemist.
ebapärlikarp
Mind paneb imestama, kuidas üks inimene ikka viitsib “kõike seda negatiivset” siin süsteemselt lugemas käia.
Inimene on linnastumise jms tekitanud ise olukorra, kus tuleb loomade populatsiooni sekkuda. Miks seda peab tegema nii brutaalsel viisil selle üle uhkust tundes, seda hobi ja kire ja mänguna võttes? Miks seda peab selliselt nagu antud artikkel üldse kajastama? Kui peame sekkuma, saab seda kindlasti teha humaansemalt.
Mina kritiseerin oma blogis asju, mis mulle tunduvad kummalised. MINU kirg ja eesmärk ja hobi ei ole igapäevaselt jagada lihtsalt ajakirjandusest mingeid suvalisi positiivseid uudiseid või meisterdusi või titemamma juttu… Selliseid blogisid on ju ka ja kellel huvi, leiavad need üles. Mina arutlen nende asjade üle, mis MINUS emotsiooni tekitavad. Kui Sulle ei meeldi üks või teine postitus ja sa ei ole minuga nõus, siis jumala pärast, kritiseeri ja arutle vastu. Aga kui Sulle tundub, et terve minu blogi on vaid negatiivne ja sa ei saa aru, milleks seda kõike vaja, siis suht õigustatud küsimus minu poolt oleks – miks sa seda üldse loed?
$
1. Mulle meeldib, kui inimesel on OMA arvamus. (Missest, et kohati naiivne)
2. Sekka mõni hästi tabatud ühiskondlik valupunkt. EA
3. Iseenesest on hoogsalt ja ladusalt loetav ja kerge huumoriga kirjutatud tekst. Mina nii ei oskaks kirjutada.
4. Pelgalt inimlikust uudishimust, millest veel on võimalik negatiivselt kirjutada.
Mind paneb lihtsalt imestama, et kas tõesti ei ole elus ühtegi positiivset asja mida jagada? Kas mitte ühtegi positiivset emotsiooni ei teki ühestki uudisest või eluseigast.
Teine asi, mille peale olen mõelnud ja see on pelgalt arvamus selle blogi ja selles kirjutatud teemade tõttu. Stereotüüpselt kasvavad selliste vanemate lastest koolikiusajad. Sa ise kirjutasid ka ju jutu, kuidas Ethel sinu tahtmatutele provokatsioonidele väga-väga andekalt ja tabavalt vastas, et ega ta ise selles süüdi pole.
ebapärlikarp
Koolikiusajaid??? Tulevad nende vanemate lastest, kes kirjutavad blogis sarkastilise stiiliga arutlevaid jutukesi?? Toetud sa mingile uuringule? 😀 Või on see sinu enda tehtud järeldus, väide, hüpotees?!
Ethel on terane ja taibukas tüdruk ja “lapse suu” on tihti tabav, usun et oled isegi näinud meediast mõnda intervjuud lastega.
Korra veel: minu blogi eesmärk ei ole VAHENDADA ajakirjandusest toredaid ja positiivseid uudiseid. Kui mulle midagi meeldib (BonBon pesu või Laulasmaa spa viimastest seikadest või kas või mu lapse 1 veerandi lõpu postitus…), siis seda ka kirjutan, aga OMA STIILIGA! Väga positiivsed postitused olid 😉
Ma kirjutan enamjaolt väikestest valupunktidest ühiskonnas, elus, mõtetest mis teatud teemadega mul üles kerkivad… arutlen ja teen musta huumorit. Mulle isiklikult ei paku pinget mingi ninnu-nännu jutt ja stiil. Ei loe sellist asja ega kirjuta ise.
Riv
Jahipidamise vajalikkuse teemat korvale jättes, seda artiklit on ikka päris voigas lugeda. Moistan, et on asju, mis vajalikud, kuid elementaarset austust elusolendi vastu, kelle elu oled just votnud, sellel mehel kyll ei ole. 😐
Britt
Kui ma sain teada, et mehe vanemate juures seinal olev hirvepea on kuulunud abikaasa ema poolt maha lastud hirvele, noh..ütleme nii, et suu vajus lahti küll.
Mõistusega võttes saan aru, et jahipidamine on vajalik, aga südamega mõeldes on kohati kurb. Aga noh, elu on kahjuks selline.
Enne abikaasaga tutvumist ei teadnud kedagi, kes jahti peaks ja kujutasingi miskipärast ette, et sellega tegelevad ainult vägivaldsed ja äärmiselt domineerivate iseloomuomadustega inimesed. Eksisin. Ämm pole oma jahiseltsis teps mitte ainuke naine. Kõik on niiöelda “peened seltskonnadaamid”. Mis neid selle juures köidab – ei tea. Halvasti neisse selle hobi pärast ei suhtu ja vähem neid ei austa.
Küll on meil lihtsalt vaikiv kokkulepe, et mina nende jahilkäigu lugusid kuulda ei taha ja mind pole mõtet peale jahilkäiku sööma kutsuda..
ebapärlikarp
Siis on solidaarsus mõlema poolne 🙂 Ei tulda Sulle ka hooplema, kui suur medalit väärt siga täna maha lasti. Mulle isiklikult ka ei tulnud keegi hooplema, aga miks seda ajakirjanduses tegema peab?
brinnu
Teinekord ma olen sinuga nõus, aga anna andeks praegu su juttu lugedes hoidsin ma kätega peast kinni. Esiteks on su jutt võhiklik, jaht on moodsas maailmas vajalik, metssiga on väga ohtlik loom, kui sa ta teele juhtud jääma. Eriskummaline on, et Paljassaares oli neid nii pirakas kari, aga eks on kummalisemaidki asju juhtunud. Jahimees on kirglik oma hobi suhtes nagu seda on iga teine inimene, kes millestki vaimustub. Minul puudub tolerants inimeste suhtes, kes üritamata inimeste erinevusi mõista neid materdavad. Jah, olen endise jahimehe laps ja söön liha, eks lööge risti. See kuidas jahimees nõrganärvilisele linlasele oma tegevust kirjeldas oli vist küll liiast, aga öelda, et sa ei tolereeri jahimehi, sest nad on jahimehed. Vau! Keelame jahipidamise ka ära, siis lõpetame ühtlasi metsas seenel ja marjul käimise, sest ulukite ja kiskjate hulk on nii suur, et keegi ei julge oma nina metsa pista….
Ahh mis ma siin ikka, aga teinekord mõtle laiemale pildile palun. Igal tegemata jätmisel on tagajärg!
ebapärlikarp
Tere Brinnu. Ma kirjutan enda isiklikust arvamusest, mitte laiemast arvamusest. Kirjutasin, et mul ei ole jahimeeste (nende hobi) vastu austust. Ja nii see on! Veel vähem on mul austus selle vastu, kuidas jahimehed tulevad kokku ja hooplevad, nagu selles artiklis tõin ma tsitaatidena lõigud välja. Kõike saab teha ka veidi humaansemalt, mitte stiilis – tuleme kokku, sööme suppi, teeme “käe valgeks”, jagame medaleid ja prõmmime vastu rindu. SEE oli minu jutu POINT. Mõistan, kui sinule, kui endise jahimehe tütrele see point, selgusetuks jäi.
Peale selle arvan ma, et liha söömine ei ole päris sama, mis elus loomade KIRGLIK tapmine pluss selle üle uhkuse tundmine. Sa võid absuluutselt teisiti arvata, aga see ei muuda MINU arvamust.
GerliNaaris
Ma olen niii nõus Brinnuga! Olen ka jahipidamisega väga väga lähedalt kokku puutunud ja tunnen paljusid jahimehi. Minu arvamus jahimeestest ja jahipidamisest on seega totaalselt erinev postituses kirjutatust, kuna tean sellest ka ikka tunduvalt rohkem kui sinul paistab teadmisi olevat (või vähemalt mida postituses mainisid) 🙂
ebapärlikarp
Minul tõesti õnneks ei ole tuttavat jahimeest. Kommenteerisin artikit. On see artikkel fabriteeritud ja neid tsitaate ei ole olnud? Mõistan igati hukka KIRGLIKU tapmise hobina, sellega hooplemise, selle, kui seltskondliku “mängu”!