Üks tuttav ütles, et iga kord, kui ta praegu uudised lahti teeb ja sõjast loeb, hakkab ta nutma. Mul tuli sõja alguse esimesel päeval pisar silma, aga samas lugedes nüüd uudiseid hukkunutest, vigastatutest, hävitatud kodudest, põgenikest, mul silm märjaks ei lähe. Aga nii, kui ma näen ajakirjanduse vahendusel neid lugusid ja nägusid, mis kirjeldavad vastu hakkamist, oma kodumaa eest võitlemist, vaprust… Ma hakkan kohe pillima.

Ukraina presidendile pakuti evakueerumise võimalust. Zelensky ütles, et tal pole vaja küüti, vaid sõjamoona. Mul kohe pisar silmas! Ukraina sõjaväelased saatsid Vene sõjalaeva n***i, mul pisar silmas. Tsiviilisikud jäävad Kiievisse, et võidelda, mul pisar silmas. Ukraina sõjavägi hakkab vastu, mul pisar silmas. Surma näeme iga päev, küll lähedamalt, küll kaugemalt – maavärinates hukkuvad inimesed, orkaanides hukkuvad inimesed, Afganistanis hukkuvad inimesed, koroonapandeemia ajal hukkuvad inimesed… Olen vist harjunud, et iga päev inimesi kuskil sureb, aga sellist VAPRUST iga päev ei näe! See teeb lihtsalt tohutult härdaks!

Võibolla kohatu öelda, aga Ukraina president on lihtsalt nii kuradi hot!