Indigoaalane kirjutas antidepressantide võtmise mõjust ja sellest, kui raske on vahet teha, kuidas ravimid üleüldse mõjuvad ehk, mis oli enne ja mis pärast. Ma olen nüüdseks võtnud antidepressante 19 kuud, aga ma ei adu, et see periood oleks tegelikult ka nii pikk olnud. Aga on! Ja rohud on pressinud end minu igapäeva nii, et tunnen, nagu see oleks sama loomulik nagu hammaste pesu või duši all käimine. Kes äkki ei lugenud, siis siin postituses “Elu antidepressantidega” avasin ma esimest korda suu sel teemal.

Indigoaalase blogipostituse all haaras minu tähelepanu üks kommentaar:

Ma ise kaalun ka, kas hakata sel hooajal sügistalvise masendusmeeleolu vältimiseks AD võtma või mitte. /—/ Olen kuulnud, et AD võtmine tõesti võib tuua kaasa ülekaalu ja kõhukinnisuse, sest see aeglustab kogu organismi tegutsemist, sh. südametegevust. Mõnel oli pulss nii madalaks läinud, et muutus juba eluohtlikuks.

Ma saan kirjutada vaid oma kogemusest ning ei saa väita, et kõik elavad läbi sama, aga mulle tundub, et kui a) keegi kaalub, kas üldse hakata või mitte hakata võtma antidepressante ja b) muretseb ja jätab ravimid seepärast võtmata, et äkki antidepressandid toovad kaasa lisakilod, siis ilmselt ta pole pooltki nii p****s, kui mina olin. Minu enesetunne oli nii halb, et ma oleks teinud ükskõik MIDA, et paremaks läheks. Seda muidugi alles alates sellest hetkest, kui sain ise aru, mis seisus ma olen.

Mõjust… Esimene kuu oli pidev unisus. Kuna mul oli töökoha vahetus ja kahe töö vahel oli paus, siis saingi sel ajal kodus puhata. Järgmine etapp: kerge eufooria. Ilmselt andis selleks kicki lisaks ravimitele (mille korra välja vahetasime) töökohavahetus ning ka töö sisu muutus kardinaalselt. Lõpuks sain teha midagi, mis mind tõeliselt köitis. Sõbrad ütlesid, et ei tunne mind ära – ma olin õnnelik, ma olin lõbus. See kestis mõnda aega, kuna mõistsin, et tööelus tehtud korrektuurid ei ole ainsad, mis ma tegema pean.

Mingil hetkel käisid tõusud ja mõõnad, aga mitte kunagi ei langenud mu emotsioonid samale tasemele, kus nad alguses olid. Kolm suurt muutust, mida lõpuks tähele hakkasin panema, olid:

  • Ma ei olnud enam nii küüniline.
  • Ma ei mõelnud enam iga päev surelikkusest.
  • Kõik ei tundunud mõttetu.

Need on seni olnud püsivaimad ja suurimad muutused mu elus pärast ravi alustamist, aga ma ei taibanud neid tähele panna küll veel kolme kuu möödudes, vaid ikka kõvasti hiljem.

Mainisin ka ravimite vahetust. Esialgu kirjutati mulle välja kõige lihtlabasem sertraliin. Seda, et ravi alustamisel võib enesetunne korraks halveneda, ma ei kartnud. No värisevad need käed natuke, mis siis on, ega ma seepärast sure, sisemiselt olin juba niikuinii surnud. Midagi sellist ma eriti ei täheldanudki, ainuke asi, mis kaasnes, olid unenäod – liiga tõesed, teravad ja detailsed. Kohati ka hirmsad. Mingil perioodil ajasin ma juba segamini, mis on olnud päriselt ja mida olen näinud unes. Lisaks kogesin paar korda magama jäämise faasis nagu nö ajušokki. Teate seda tunet, kui hakkad magama jääma ja justkui kukud auku vms ning võpatad. Selline imelik jõnks käib kehast ja peast läbi. Vot midagi sellist, ainult, et see jõnks käis vaid peast läbi ja oli umbes 1000 korda tugevam, nagu aju oleks elektrišoki saanud. Esimene kord oli see päris õudne, sest ma ei saanud aru, kas ma surin nüüd ära ja sattusin hoobilt kuhugi teispoolsusesse või mis toimus.

Ravimit ei vahetanud arst aga eelneva pärast välja, need polnud ka sellised kõrvalnähud, mille üle ma väga kaevelnud oleksin. Minu mäletamist mööda vahetasime rohtusid, sest väsimus ei kadunud. Ravimeid võtma hakates kurnatus suurenes ja ravi kestel küll veidi vähenes, aga lõppkokkuvõttes olin ma koguaeg ikkagi väsinud. Uued ravimid olid juba kombineeritud. Venlafaksiin (hommikul) + tianeptiin (3 korda päevas). Ühtegi kilo mulle juurde ei tulnud mitte ühegi ravimiga.

Mina sain arsti jutust aru, et tianeptiin võimendab veel kuidagi venlafaksiini mõju. Tianeptiin ei tee väidetavalt uniseks. Hommikul, lõunal ja õhtul tabletti võttes peaks andma hoopis hoogu juurde. Mina seda otseselt ei tunneta, aga olengi aru saanud, et antidepressantide mõju võib tulla alles pikema aja vältel ning seetõttu ka vähem hoomatavam. Alles siis, kui peaksid mingil põhjusel ravi pooleli jätma (ei mõtle ka päevapealt, mida kindlasti teha ei tohiks, vaid ikkagi koguseid vähendades, nagu arst ette näeb!), saab aru, kas hakkavad mingid muutused toimuma tagasi halvenemise suunas.

Mingil hetkel vähendasin tianeptiini kogust ja alguses tundus kõik väga normaalne, kuni enam ei olnud. Mul tekkisid südantlõhestavad kurbuse- ja nutuhood, mis võisid kesta mitu päeva korraga. Näiteks terve nädalavahetus. Eks oligi raske aeg ka, aga samas olid need hood nii põhjendamatutel hetkedel. Hing tahtis seest välja tulla, õhk sai otsa. Hakkasin uuesti võtma, hakkas uuesti parem. Paljud ütlevad selle kohta sõltuvus. See on väidetavalt vale. Antidepressantidest ei jääda sõltuvusse. Rahustitest võib jääda. Antidepressandid on siiski depressiooni (haiguse) ravi ja on inimesi, kes peavad neid lausa terve elu võtma, et funktsioneerida. Arusaadav, miks siis seda sõltuvuseks võidakse nimetada.

Lisaks paanikahoogudele, kurbuse ja mõttetuse tundele, väsimusele, mis tekkisid ca 2 aastat tagasi, olen ma maadelnud alates 20ndatest eluaastatest veel ühe probleemiga, millest ma varem kirjutanud pole. Mul on obsessiiv-kompulsiivne häire. Ei, need pole nunnud kiiksud, mida tavaliselt inimesed oma blogiveergudel jagavad ja teiste omadega võrdlevad. Selliseid kiikse on meil kõigil. Mul ka. Aga peale selle on mul on sügav obsessiiv-komplulsiivne häire, mis oma kõrghetkedel võivad elu lausa talumatuks teha. Eks see ole ühtepidi seotud ka ärevuse ja depressiooniga, nii ka paljud depressiooniravimid ravivad samaaegselt ka obsessiiv-kompulsiivset häiret.

Korra olen ma selle saanud kontrolli alla lihtsalt psühholoogi juures käies ja ravimeid võtmata. See nõuab väga suurt tahtejõudu. VÄGA! Miks? Sest minu sundmõtted on kõik seoses sellega, et kui ma midagi ei tee (mis mulle koguaeg pähe tulevad, et pean seda või teist tegema), siis juhtub midagi katastroofilist. A la lapsega. Nii võisin ma ärevuse tipphetkedel oma peas hommikust õhtuni täiesti tavalisi tegevusi teha sundmõtete küüsis. Väga erinevate sundmõtete. Näiteks trükin e-maili ja järsku tunnen, et kui ma seda viimast rida nüüd e-mailist ära ei kustuta ja uuesti ei kirjuta, siis mu lapsega juhtub suur õnnetus. (Näiteks praegu tuli mul pähe, et ma tahaksin kirjutada siia hoopis mitte “e-maili” vaid “e-kirja”, sest see kõlab paremini, aga ma ei saa, sest muidu juhtub see õudne asi). Kuidas ma siis seda lauset ei kustuta ega uuesti kirjuta, kui see õnnetuse juhtumine SÕLTUB MINUST! Ma päriselt usun, et see ongi nii. Ma saan oma tegevustega asju ära hoida. Ja kes ütleb, et see ei ole nii. Kust ta teab?

Aga kujutage nüüd ette päeva, kus te teete sadu tegevusi: pesete hambaid, teete süüa, kallate kohvi, segate sisse suhkrut, lähete autosse, kirjutate e-maili, panete pesu kuivama, helistate kellelegi, surfate netis… Ja koguaeg iga tegevusega tuleb pähe asju, mida selle kõrval VEEL tegema peab või tegemata peab jätma, sest MUIDU… See on nii kurnav.. Kuni hetkeni, kus pisarad tulevad silma, sest lihtsalt enam ei jaksa ja tahaks välja oma peast!

Sellised sundmõtted on mul igapäevaselt ja ma ei pane kõike enam tähelegi, aga ärevamatel perioodidel on need talumatud. Õnneks on antidepressandid aidanud ärevust maha võtta ja seoses sellega vähendanud ka obsessiiv-kompulsiivse häire nähtusid ja elu on läinud veidi rahulikumaks.

Ka oma uue kaaslase eest ei ole ma kohe algusest peale oma hull olemist varjanud. Ilmselt ma väga hull esialgu ei tundunudki, aga parem oli ette hoiatada. Siis polnud hiljem suvalisel hetkel nutma hakkamine tema jaoks enam nii üllatav või šokeeriv. Tahks koos kaasaga ikka nii naerda kui ka nutta. Ja et keegi siis kallistaks ka!