Umbes 2 aastat tagasi avastasin, et mu elus on periood, kus tiksun hambad ristis tööl ja koju jõudes laman enamasti diivanil horisontaalasendis ja magan. Nii iga päev. Ainuke, mis mind natukenegi veel elevusse ajas, oli puhkusereisi planeerimine ja reisimine. Aga kuna mul oli 28 puhkusepäeva aastas ja samas aastas on kokku 365 päeva, siis tundus üks hetk ebanormaalne 337 õhtut järjest lamada teadvusetult. Loomulikult mahtus sinna vahele mõni sõpradega väljas käik, Karliga kinos käik, lapsele sooja toidu tegemine, aga see oli ka kõik. Rohkem ma ei jaksanud. Ei aidanud vitamiinikuur, ei aidanud puhkus. Tundsin, et olen tööl läbi põlenud ja ootasin vaid nädalavahetusi, et siis jälle… lamada.

Läbipõlemissündroom on emotsionaalse ja vaimse kurnatuse seisund, mis toob kaasa alaneva hinnangu endale kui professionaalile ning võib süvenedes laieneda ka isiksuslikele omadustele. Kurnatus tähendab ennekõike psühholoogilist ning emotsionaalset väsimust, mis viib võõrandumiseni, arvatakse, et ei sobita oma ametisse, kaob töörõõm. Tekib emotsionaalse tühjuse tunne, kaob entusiasm, väheneb töövõime, halveneb tervis, rahulolematus enda ja oma tööga järjest suureneb ning lõpuks kannatabki ka töö kvaliteet. Läbipõlemisele on omane vaimne kurnatus, energia ja tahte alanemine, inimesed tunnevad end “tühjaks väänatutena”. Inimene muutub ükskõikseks oma töö suhtes, tema kompetentsus väheneb. Läbipõlemist iseloomustab depressiivne meeleolu. Inimese emotsionaalsed ressursid on kurnatud, kuna liiga palju energiat on kulutatud liiga pika aja jooksul. (Wikipedia)

Olin end mõnel korral kokku võtnud ja psühholoogi juurde vedanud. Esimene küsimus psühholoogilt: “Ja kuidas mina teid aidata saan?” ajas juba närvi. Kurat, kust mina tean, aga ma olen siin – küsige õigeid küsimusi ja ma vastan ausalt ning vaataks, mis välja tuleb, mis sorti abi ma vajan või mis elumuudatusi tegema pean. Võibolla sattusin niiöelda vale inimese juurde, ma ei tea, aga tolku sellest ei olnud. Ja jälle lamasin edasi. Uni ju tuli ning magades ma vähemalt ei tundnud midagi, oli kergem.

Kuni mingil hetkel oli asi nii hull, et sain isakodus mental breakdowni. Ma ei oskagi seda eesti keeles seletada, misasi see oli, aga see oli midagi sellist, et kõik asjad jooksid nii kokku ja käisid närvidele, et ma kaotasin enda üle igasuguse kontrolli, jooksin üles korrusele ja hakkasin lihtsalt karjuma ja nutma. Ma isegi ei mäleta, mille pärast. Pärast seda kirjutasin sõbrannale ja palusin teenet. Palusin, et ta paneks mulle psühhiaatri juurde aja kinni, sest ma ise lihtsalt ei suutnud võtta telefoni ja ise seda kõne teha. Ma ei suutnud mitte midagi teha, peale õhtul nutmise, tööle sõites pisardamise, tööl lakke vahtimise ja õhtul lamamise. Et kõik jälle järgmine päev otsast peale algaks. Sõbranna pani lahkesti aja kirja ja minul jäi üle end vaid õigel ajal kohale vedada. See oli siis eelmise aasta veebruaris ehk ca 1,5 aastat tagasi. Samal ajal andsin tööl lahkumisavalduse, ilma et mul oleks vähimgi mõte olemas, mis edasi saab. Ütlesin vaid kodus Karlile, et ma enam ei suuda ja ta ütles, et muidugi ok. Teadsin, et kui ma ka kohe uut tööd ei leia, siis sellest midagi ei juhtu. Mul oli endal piisavalt rahavarusid ja kodus majanduslik turvatunne. Võibolla peaksingi mitte midagi tegema.

Psühhiaatri juures diagnoositi mul depressioon. Ei mingit “võta vitamiine ja jaluta looduses” jama. Sain rohud. Need tegid mind alguses nii uniseks, et kui ma enne magasin vaid õhtuti, siis nüüd ärkasin hommikul üles, et kohe uuesti magama minna. Õnneks ei pidanud ma minema tööle ja sain rahulikult olla. Kurnatus oli aga kohutav. Paralleelselt psühhiaatrile hakkasin regulaarselt käima psühholoogi juures. Ühe teise. Seal samas kliinikus, aga mitte kognitiiv-käitumisteraapias, vaid see oli midagi muud. Ma ei mäleta praegu, mis sorti teraapia see oli, igatahes mitte mingi sahker-mahker-kristallid, vaid ikkagi niiöelda päris asi, lihtsalt mitte kognitiiv-käitumisteraapia.

Hekseldasime seal tundide viisi läbi kogu mu lapsepõlve ja sealt pärinevad senised käitumismustrid, sest tundus, et kõik, mida ma olin blokkinud umbes 20 aastat, hakkasid nüüd vaikselt välja pitsitama. Lisaks olingi ka tööst läbi põlenud, ilma et ise oleks arugi saanud ning kõige selle pärast kindlasti ka mitte maailma parim naine ja ema, kes elu ja suhteid nautida suudaks.

Kas psühholoogist oli abi? Ütleme nii, et ma sain iseendast palju teadlikumaks. Ega psühholoog ei lahendagi ära minu probleeme, aga ma sain vähemalt lõpuks aru, mis probleemidega ma üldse silmitsi seisma pean. Töövahetus oli õigel hetkel ja õnneks oli ka uue töö sisu midagi, millest ma varem vaid unistada oskasin. Kuigi ravimid tegid endiselt väsinuks, siis mitte enam nii palju ja leidsin mingi uue motivatsioonipuhangu, et tegutseda ja elu nautida.

Nüüdseks olen ma 1,5 aastat uues kohas töötanud. Vahepeal on ka arst ravimid välja vahetanud. Seniste ühte sorti tablettide asemel olen söönud erinevate ravimite kombot, mis mõjus veidi paremini. Nii, et ma ei mõtle enam iga päev surmast ja surelikkusest kui tulevasest faktist, ja suudan keskenduda elule. Midagi läks nagu korda, miski jäi ikkagi minus katki. Võibolla ei saanud ma kodus piisavalt emotsionaalset tuge, võibolla ei osanud seda ka küsida. Sattusin uuesti lõksu, kus õhtul tahtsin vaid magada. Ainult selle vahega, et tööle läksin hommikul hea meelega. Seegi pool võitu! Aga kodus olin kurb. Selle tunnistamiseks läks kaua aega, sest kes tahaks tunnistada, et kui tal on maailma kallimad inimesed ümberringi, siis ikkagi tuleb vägisi nutt peale. Nii hullusti, et salaja nutta polnud eriti võimalik.

Ma olen terve elu depressiivsusega võidelnud ja korra 22aastaselt ka psühhiaatrilist abi saanud, kuid pärast seda ikkagi ise võidelnud ning tugev olnud. See auk, kuhu ma aga 2 aastat tagasi kukkusin, oli nii sügav, et päris üksi ma sealt välja enam ronida ei olekski suutnud. Tänasekski ei ole päris väljas ja praeguseks olen ravimeid võtnud umbes poolteist aastat. Äkki nüüd võiks proovida ilma, ma ei tea. Usaldan selles suhtes arsti. Mina lihtsalt räägin, mida ma tunnen ja tema otsustab. Tunnen endisele elule tagasi vaadates õudu. Kuidas üldse on võimalik iga päevaga sügavamale auku kukkuda nii, et ise arugi ei saa ja avastada see alles siis, kui jalad täiesti põhja puudutavad? Aga saab.

Võtan praegu depressiooni, kui mingit osa elust, mis lihtsalt on ja millega pean igapäevaselt tegelema. Võin nädal aega järjest tunda end maailma õnnelikuma tüdrukuna ja siis ilma igasuguse põhjuseta kalli inimese kaisus nutma hakata. Kuid igapäevane foon ja elukvaliteet on hoopis midagi muud kui varem. “Mõtle positiivselt” ei aita, aga teadmine, et ma ei ole sitakott, on mul jätkuvalt kuklas ja isegi depressioonis olles ma tean, et depressiivse inimese kohta olen ma igapäevaselt ikka üks tugev tükk.