Hiljuti kõnetas mind Nullukulu blogipostitus “Ma olen lukus ja ma ei tea, kelle käes on võti.” Ma ise arvan, et kõnetas seepärast, et enne töökoha vahetust painasid mind sarnane frustratsioon. Dilemmad seisnesid mul küll milleski muus, aga sellest blogipostitusest õhkuva tunde tundsin ma ära. Midagi sellist olen omal nahal kogenud. Tsiteerin sealsest postitusest:

Riias elamiseks olen ma nõus tegema tööd, mis ei ole eriti vaimustav. See oleks justkui kompromiss sellele, et ma saaksin sinna veel natukeseks jääda. Aga samas ma ei soovi ka teha sellist tööd, kus ma pean oma aega kulutama ebanormaalselt palju, nõnda, et mul poleks aega oma sõpradele ja Riiale. Mõistlikum on seda teha Tallinnas, sest selle kogemusega saan ma vähemalt raha tulevaste kogemusreiside jaoks. Ehk isegi on mõistlikum töötada Tallinnas, rohkema palga ja väiksema ajakuluga ning käia Riias oma sõpradel külas?

Ma tegin tööd, mis ei olnud enam minu jaoks vaimustav, aga tegin seda palgaga, mis oli vaimustav. Puudus aga vabadus! See surve iga päev esmaspäevast reedeni töökohas OLLA (kuigi jah, haigena sai ka kodus tööd teha ja alati sai ka päeva jooksul vajalikud isiklikud olmeasjad ära ajada, see ei olnud probleem, kui oli VAJA) ei kaalunud enam üles töötasu. Loomulikult ei olnud asi ainult selles, ma olin ka pärast 8 aastat lihtsalt tüdinud. Mida annab ettevõttele juurde üks tüdinud töötaja? Veel suurem ja minu jaoks olulisem küsimus, mida ma annan iseenda elule juurde, olles iga päev see tüdinud töötaja?

Ja Eveliis kirjutas hiljuti sellest, mis teda töös motiveerib. Mulle täiega meeldis see analüüs, pani samuti mõtlema. Ja meeldib ja motiveerib, on kaks eraldi asja. Ning siis on veel asju, mis demotiveerivad, aga kui need demotiveerivad asjad oleksid olemata, siis need olemata asjad otseselt samas ei motiveeri.

Aga mind motiveerivad:

  • Töö sisu ise. See, et ma saan teha seda, mida ma tahan. Selleks ei pea olema töö, mis teeks ühiskonda kuidagi paremaks (a la arstid jne), aga samas ei tohiks olla ka demotiveeriv, nii et see eetiliselt vastu hakkaks (mingi konkreetse pasa müümine näiteks). Mulle meeldib kirjutamine ja ma saan seda raha eest teha. Check!
  • Inimesed! Kindlasti inimesed ja minu meeskond! Ma ei kujutaks ette töötegemist tülpinud nägude keskel. Mind motiveerivad sisukad koosolekud ja ajurünnakud. Check!
  • Vabadus. Vabadus teha tööd seal, kus ma tahan ja siis, kui ma tahan. Loomulikult on mul kontor, töölaud ja töövahendid, kuid ma saan täiesti ilma põhjust toomata töötada ka kodus. Megalt motiveeriv! Check!
  • Usaldus. Eriti see, kui ülemus usaldab. Siis on tõenäoline, et ka eelmine punkt on võimalik. Check!
  • Võimalus käia end täiendamas, olgu siis koolitusel või konverentsil, kuulda oma ala proffe rääkimas teemadest, millega ma ise igapäevaselt kokku puutun, näha entusiasmi… Motiveeriv noh! Check!
  • Kiitus. Lihtne “pai”. See ei pea olema mingi rahaline boonus, vaid lihtsalt see, kui tehtud vahel ka tunnustatakse. Check!
  • Õnnestunud projektid. Kui ma ISE tunnen, et vot asi tuli mul hästi välja. Vahel ikka midagi tuleb ka 😀 Check!
  • Normaalne töökoormus, selline, mis ülemäära ei tambi, aga samas ei pane ka tööjuures lihtsalt nina nokkima. Loomulikult alati leiab nina nokkimise asemel ka ülesandeid, mida kas või ise endale leiutada ja ära teha, aga mulle meeldib, kui on tegemist. Mitte lihtsalt tähtsa näoga fääntsi kohvitassiga ringi kämine. Üldiselt check!

Ning siis on asjad, mis peavad olema, et need ei hakkaks demotiveerima ja enamjaolt on selleks töötasu, mis tundub õiglane, või töökoht, mis on lähedal. Lisaks veel töövälised asjaolud, mis võivad samuti motiveerida töö tegemist – sõbrannad, kellega saab tööasju arutada, kuulda nende enda projektidest, mis neil silma särama lööb.

Ega ma siin nüüd Ameerikat ei avastanud, aga vahel on hea selliseid punkte meelde tuletada, sest paljude heade asjadega inimene harjub ja ei oskagi neid enam hinnata.

Foto: pixabay.com