Käisime laupäeval sõbrannadega paljukiidetud Mehed Köögis restoranis. Ma ei ole mingi koolitatud restoranikriitik, aga eks ole elus restoranis käidud küll. Nii neis, mis siiamaani töötavad kui ka nendes, mis ammu kinni pandud või 4 korda omanikke vahetanud.

Meie seltskonnas söödi nii parti kui ka lammast, nii kala kui ka taimetoitu. Toidud olid head. Mitte suurepärased ega erilised maitseelamused, aga otseselt millegi kallal kobiseda ka ei ole. Küll aga olid toitude hinnad sellised, mis panevad ootama seda ekstra miskit. Seda ei olnud!

Leib, mis lauale toodi, oli ilmselt suvaline kõva tavalise toidupoe seemneleib. Ainult selle vahega, et poeleib on ühtlaselt viilutatud. Ma ei ole snoob, kes niisama leiva üle vingub, kuid kui TEISED selle hinnaklassi (ja isegi odavamad) restoranid ümberringi pakuvad OMA küpsetatud (või mingilt tuttavalt väikselt pagarilt tellitud) leiba/saia, mille juurde käib ka väike legendike ning tihti ka omatehtud maitsestatud võisegu, siis on see just see “ekstra miski”, mida taoliselt restoranilt eeldaks. Ahsoo, ja osa meie seltskonnast tuli hiljem ning tellis oma toidud, kui meie olime söönud, ja neile leiba ei pakutudki.

Teenindus oli ok, mitte liiga pealetükkiv, mitte liiga osavõtmatu. Aga ei ühegi roa kohta mitte ühtegi sõna. Lihtsalt võrdluseks näiteks Pegasuses (hiljuti just käisin) ning muudes sama hinnaklassi restoranides tuuakse toit lauda ja teenindaja räägib toidu/tooraine kohta paar sõnagi. Jah, mõnes restoranis on seda juttu olnud naeruväärselt palju, kuulad, kuidas mingid tomatid kasvuhoones küpsesid… Aga MIDAGI peab rääkima, muidu ongi see üks täiesti anonüümne taldrik, mida “mingid mehed köögis tegid”. Igaks juhuks ütlen, et ma ei eelda selliseid asju, kui ma Maci sööma läheks eks, asi ei ole selles, et ma oleks kuidagi mega peen. Lihtsalt võrdlen ühte restorani konkurentidega, mida leiab Tallinnas iga nurga peal.

Igasuguseid kokku keeratud magustoite ma ei armasta, kui siis konkreetselt kook. Valikus oli mustikakook, aga sõbranna hoiatas, et nägi netis selle pilti ja noh… Jätsin võtmata, ju polnud isu siis nii suur. Teine sõbranna võttis – leia pildilt KOOK.

Mustikakook, 6 eur. Ei olnud suurem asi. Leia pildilt KOOK.

Ausalt, ma oleks ikka väga nördinud olnud, kui ma oleks 6 euro eest sellise KOOGI saanud, kui kaks sammu kõrval Lyonis või mujal (näiteks Rucolas) saad sa valida erinevate kookide hulgast 3 euro eest uhke torditüki, mis lihtsalt on imeline.

Ja mis kõige veidram – mingi hetk korjas teenindaja sõnagi lausumata, karmauhti ühe hoobiga, meie nina eest ära veinipokaalid, küsimata, kas soovime veel või mitte. Ju ta arvas, et aitab küll. Kell oli 21.30 ja restoran rahvast täis, ei olnud kinnipanemise aeg vms. See on tagant järgi nii kummaline, et ei saanudki aru, mis siis nagu juhtus. Palusime siis arved ja maksime ära.

Treppide peal haises nii rõvedalt vetsude järgi… See oli pehmelt öeldes ebameeldiv.

Loen restorani kodulehelt:

Tõelised sõbrad, kirg toidu vastu ja sekka mõned naljad – vastavatud restorani Mehed Köögis peakokad Martin Ludvig ja Robert Piho on enda punti haaranud head sõbrad, kellega koos täidetakse köök maskuliinsuse, huumori ja leidlikkusega ning külastajate kõhud tõeliselt üllatuslike roogadega Põhjamaa köögikunstist!

Meieni see Mehed Köögis kontseptsioon ei jõudnud. Ega ka huumor ega mitte midagi üllatuslikku (kuigi see kook oli tõesti huumor). Sisekujundus oli maskuliinsuse vastand, pigem Pipi Pikksukalik (foto SIIN). Ju see kõik jäigi sinna kööki, kus need mehed leidlikult (?) toimetavad. Ühtegi meest ma sinna sööma ei saadaks, kõht jääb lihtsalt tühjaks.

Kokkuvõttes – pikka iga ei ennusta. Toidul tuleb hinnale kõvasti järgi tulla! On nii mõndagi konkurentidelt õppida.