Kuna ma suhtlen nii mõnegi blogijaga, siis tean, et hiljuti said mitmedki enda postkasti koostööpäringu ühelt alustavalt ettevõttelt. (Selle ettevõte nime ma ei maini. Esiteks ei ole see tegelikult üldse oluline ja teiseks pole mul mingit huvi nö süütule ettevõttele kuidagi äkki piinlikkust valmistada).

See ettevõte ei olnud väidetavalt varem blogijatega koostööd teinud ja ütles selle ka oma kirjas ausalt välja. Vastasin talle samuti ausalt, aga samas lugupidavalt ning soovitasin (ja tegelikult teise sõnastusega, kui nüüd siia kirjutan):

  • Enne kui saata blogijatele kirjad välja, peaks lugema ja uurima veidi nende blogide sisu. Seda selleks, et teada saada, kas tolle blogi lugejaskond võiks olla üldse reklaamitava toote sihtgrupp.
  • Blogija ise peaks kuidagi haakuma reklaamitava tootega. Ei ole mõtet pakkuda spordist võõrale inimesele proteiinibatoone või spordijooki või rasedale kaljupangalt ronimist.

Ma naiivselt ja siiralt loodan, et see tegelikult ikkagi aitas toda inimest, kes endale kanalit otsib. Soovitusi oleks ju veel, aga need on sellised põhilisemad. Mõtestatud turundustegevus! Aga pole minu asi hakata võõrast turundajat koolitama, tegelikult tahtsin kirjutada hoopis blogijate poolest selles loos.

Ma ise reklaampostitusi pole teinud (kui üks koostöö välja arvata) ja ei ole pakkumisi vastu võtnud. Seepärast, et minu kui blogija eesmärk ei ole blogi kui elatusallikas. Ma ei tee selle nimel tööd. Ma ei taha selle nimel tööd teha. Küll aga paljud tahavad ja ma üldse ei heida seda ette. See on igati vinge, kui blogija suudab seda stiilselt teha. Küll võin ma aga oma maitse järgi neid raha teenivaid blogisid hinnata – kas blogija suudab säilitada tasakaalu reklaami ja iseenda vahel ning kas ta suudab reklaami keskel ise huvitavaks jääda. Hindan kui tavaline tarbija. Lugeja.

Aga tulles tagasi selle postkasti potsatanud koostööpäringu juurde… Loomulikult oli eeldatud, et blogija ise vastab, mis tingimustel ta on nõus reklaami tegema (olgu kas või ulmesumma, ega see küsimine ole ju siduv!), aga vähemalt mulle jäi mulje, et firma eeldab, et tema saadab tooted tasuta ja saab vastu mitu reklaampostitust. Ja isegi kui see firma ei eeldanud, siis paljud ju eeldavad. Ning see ongi minu postituse point. On see diil aus?

On see aus:

  1. mõelda välja huvitav jutt ja siduda see reklaamitava tootega, et lugeja ei loeks lihtsalt julmalt reklaamteksti…
  2. reaalselt maitsta/proovida/testida neid asju ja anda hinnang…
  3. pildistada toodetest fotod (hea kui selle testimise käigus), kus on vähegi mingit valgust ja kompositsiooni…
  4. äkki isegi loosida midagi välja, saata see võitjale….
  5. vastata toote kohta veel mingitele lisaküsimustele…

… ja saada tasuks need samad tooted mingi 10 euro väärtuses? Kas see on tegelikult ka okei? Blogijad, ah? (See 10 eurot on suva näide, mis ilmestab seda, et need tooted ja pakutav väärtus ei ole väga hinnaline).

Loomulikult niikaua, kui on blogijate hulgas nõudlust sellistele koostööpakkumistele, siis neid pakkumisi ka eksisteerib. Ma mingil määral mõistan, et on algajaid blogijaid, kes tahaks põhimõtteliselt ise peale maksta, et saaks mõne koostööpartneri ja selle läbi tekitada blogisse nö portfoolio oma reklaampostitustest, et neid hiljem ära kasutada teiste koostööpartnerite leidmisel – “Näete, tegin sellise tuntud firmaga koostööd ja äkki teeks ka?!” Aga kui sellised blogijad kõik väikest tasugi küsiks, siis lõpuks turg korrigeeriks end ise. Võidate ju teie – blogijad. Nii need, kes siiralt tahavad endale ehitada platvormi, kus blogi oleks elatusallikas, kui ka igasugused suvalised egorullid, kes tahavad tooteid blogis testida vaid seepärast, et “teised kõik teevad”, “see on popp” ja nii ollakse see “päris blogija” ja “nõutud”. Marimell veidi puudutas oma blogis ka seda teemat. Ennast tuleks osata paremini müüa. Ära võta iga suvalist juustu ja jogurtit vastutasuks, küsi oma töö eest väärulist tasu.

Blogija – tea enda hinda. Küsi seda!