Browsed by
Author: ebaparlikarp

Miks te seda teete?

Miks te seda teete?

Eile hommikul sõitsin päris pikalt ühe volkar golfi taga, kes niimoodi nikerdas ja jukerdas ja sinkavonkatas igast tee ebatasasusest kaarega mööda, et tundus nagu inimene oleks 3 promillise joobega roolis. Sarnaseid juhte näen ma tegelikult iga päev, aga vot nii pikalt ja nii hullu taga ei olnud ma varem sõitnud. Ilma liialdamata, tüüp vältis iga lohukest, muhukest, kaanekest, praokest, kivikest, teist asfaldi värvi laigukest nagu need oleksid vähemalt elavad imikud seal sõiduteel vedelenud. Jumal tänatud, et ühtegi trammi- või raudteed või “lamavat politseinikku” meie teele ei jäänud, sest see oleks seda ilmselt 24 tundi ületanud.

Mis värk sellega on? Loomulikult ma saan aru, et ma ei rammi Tallinna augulistest tänavatest (osad on lausa võimatud sõita) täie rauaga läbi. Väga katkisel teel võtan hoo maha ning kui väga suur auk on, siis püüan tõesti ratast mitte sinna kinni sõita. Eriti, kui on lombid ja ei näe isegi, kui sügav see auk täpselt on. Aga keerata rooli vasakule ja paremale, isegi vastassuunavööndisse jms, selle nimel, et jumala eest mitte imeväiksesse tee ebatasasusse sõita?

Nojah, ma muidugi ei tea, võibolla see inimene on oma elus kaanega kaetud kanalisatsiooni august läbi ja sinna sisse kukkunud ning seal 4 päeva appi karjunud, kuni ta päästeti… Aga kahtlaselt palju on selliseid juhte. Mis nad on kõik oma elus seal kanalisatsioonis korra käinud või?!

Ma olen isegi keset suurt linnaliiklust selliste taha juhtunud, kes nagu keeraks ristmikult juba täiesti ära…agggggaaaa siis ikka ei keera, vaid lihtalt vältis oma jänesehaagiga kanalisatsiooniluuki või muud lohukest.  Ja ma ei mõtle kraavi suurust auku, ma ei räägi elementaarsest ettevaatlikkusest. Kusjuures ei ole ma ka silmnähtavalt tähendanud, et seda teeks ainult uhiuued autod või vastupidi romud, ei vanad ega noored juhid. Miks te seda teete, ah? Ah?

PS: Foto pixabay.com

 

Pange oma lapsele milline nimi tahes, aga…

Pange oma lapsele milline nimi tahes, aga…

Ma olen siin korra juba kirjutanud mida ma arvan igasugustest sarnastest nimedest nagu Chrislyn-Marybel, Mia-Lisbeth, Casandra-Lisandra, Carlos-Christopher, jms. Ma mõistan, et mingis ühiskonnakihis või äkki isegi laiemalt on sellised nimed moodsad. Nii nagu H&M on rõivaste kiirmoekett, nii on ka need nimed kiirmood. Nii nagu leidub inimesi, kes pealaest jalatallani H&M’i riietuvad, nii leidub inimesi, kes panevad oma lapsele moe järgi nime. Teadlikult või alateadlikult. Üks tuttav küsis mult just ükspäev, et arva, mis lapse nimeks sai. Pakkusin kolm nime. Üks läks täppi. Ei ole raske ära arvata tänapäeva lapse nime, kui aimad, et tema vanemad võiks just seda moenime eelistada.

Jumala eest, tehke, mis tahate! Aga nii nagu selliste laste vanemad ilmselt arvavad, et nimed Anna ja Andri või Mai või Ott on maakate nimed või koledad või mõttetud või liiga tavapärased nö “kõigil on” (haha!), siis mina võin arvata ka mida mina tahan. Isegi siis, kui “need teised” üldse midagi ei arva. (Tegelikult niikuinii arvavad!).

Peale nende tõeliste monstrumnimede, on näiteks sellised, kus üks nimi on mingi vanavanavanavanaema või -vanaisa nimi. No mingi tavaline Siim või Salme ning kindlasti tahetakse see edasi pärandada. AGA juurde on vaja keevitada see moenimi. Nii sünnivadki Salme-Cheitlynid, Ulvi-Melanied ja Siim-Danielid. Palju õnne!

Kusjuures selliste monstrumnimede juures on minu meelest isegi täitsa värskendav see teine suund, kus tahetakse lapsele panna võimalikult lihtne ja lühike nimi. Mis need viimase aja kuulsad nimed ongi. Rumi, Rubi, Ami… Kuigi ma arvan, et tänapäeva nimede juures ei olegi võimalik oma lapsele originaalset nime panna, sest iga nimi, nii lühike ja tabav kui ka pikk ja lohisev, kaob teiste hulka ära. Pikendage seda vokaali ühe tähe võrra või lühendage. Vahet ei ole. Tänapäeva laste nimede hulgast ei paistagi ükski välja, sest nimedeks pannakse kõike. Püüdke näiteks kommentaaridesse jätta mingi nimi, mis teie meelest originaalne on, ja no 100%, kui mõtlema hakkate, näete ise ka, et see teie originaalne nimi on tänapäeva laste nimede meres vast kõige ebaoriginaalsem üldse. Pangu te oma lapse nimeks Casandra-Lisandra, Lydia, Säde või Krõõt, Ottokar või Ottomar, Iron või Kindlus või Iron Kindlus. Vahet ei ole.

Ja teate, mul on tõesti täiesti ükskõik, mis mingi võõra lapse nimi on või mis edasi saab või kuidas teda kutsutakse. Jumala kama kaks. Mis aga selliste nähtuste juures sotsioloogiliselt ja psühholoogliselt huvitav minu jaoks on, on see, et kuidas need lapsevanemad mõtlevad… Kuidas nemad maailma näevad, kuidas nende valikud sünnivad, mis on nende motiivid.

Hiljuti lugesin, kuidas üks värske ema pani oma lapsele teatud nime, “sest see tundus popi poisi nimi” ja nime teine pool “tundus eduka ärimehe nimi”. See tekitas minus korraga päris palju emotsioone ja mõtisklusi. Ei, mitte see NIMI ei tekitanud, sellest on jumala ükskõik, aga need motiivid, kuidas lapsevanemad lapsele nime valivad.

Kunagi, kui mina koolis käisin, siis olid tõesti lastel sellised “tavalised nimed” nagu Martin, Siim, Priit, Peep… Need olid siuksed tavalised poisid. Oo ja siis olid üks äge poiss – Ken. “Popi poisi nimi…” Tol ajal. Loomulikult oli see lihtsalt juhus. Või sai teie meelest poiss tõesti nime pärast popiks poisiks? Ilma igasuguste muude eeldusteta.

Loomulikult, kes tahaks, et ta laps tulevikus koolis mingi möku oleks? Kõik loodavad, et laps oleks koolis hea õpilane ja popp ja tulevikus… edukas. Eks?! Ja kas selle visiooni järgi pannakse lapsele tänapäeval nimi?! :O Ilmselt ma paljude meelest liialdan, aga mulle tundub, et sellised vanemad üritavad juba eos endid kuidagi paremaks pidada ja vähemalt nime põhjal eraldada end neist teistest – mökudest.

Kas nimi teeb ikka mehe?

Ma ise arvan, et TÄNAPÄEVAL ei ole mingit vahet, mis su lapse nimi on. Norimise ja narrimise põhjuse leiab alati. Sul võib mega vinge nimega laps olla (kuigi ma arvan, et sellist asja ei ole enam tänapäeval olemas, vt ülevalolevat juttu), aga kui tal on kodus mured ja kõhklused ja ta pole enesekindel (või misiganes need põhjused on, miks osad lapsed kuidagi heidikuteks muutuvad), siis kulla noored ja rohelised lapsevanemad, nimi teda ei päästa. Ja Su lapse nimi võib olla ka Niina Koll või Iron Kindlus*, aga kui ta on enesekindel ja toetavast perest (ja mis iganes need põhjused kõik on, miks mõned lapsed on enesekindlamad ja edukamad), siis see nimi ei koti ta sõpru. Ta mängib selle välja! Tänapäeval! Vanasti võisid olla teised lood, sest nimed olid eristuvamad. Ei ole vist ühte kindlat reeglit, miks mõni laps muutub kiusatavaks ja miks mõni mitte, aga AINULT nimi see kindlasti ei ole!

*Iron Kindlus nimi on ju päriselt olemas, aga ma tegelt ka ei mõista, mis vanemate peas toimub, kui selliseid nimesid panevad. Elavad nad mingis koomiksikangelaste maailmas? Samas isegi Batmani nimi on ju tegelikult lihtsalt Bruce.

PS: Päise foto pixabay.com

Balti jaam ja Kalamaja hipsterid

Balti jaam ja Kalamaja hipsterid

Ma mäletan, kuidas lapsena sai iga suvi maal otse hernepeenrast herneid pugitud. Ma sõin koored ka ära, sest need olid nii magusad. Rääkimata hernestest!

Aga mis nüüd toimub? Mitu korda olen turult “MAGUSAID” Eesti herneid ostnud ja noh… Kuivad, puised, jahused… Tegelikult ma ei arva, et maailmast magusad herned välja surnud on, ju mul pole lihtsalt vedanud.

Aga tahtsin hoopis öelda, et Balti jaama uus turg on lihtsalt nii mõnus, et käin nüüd ka oma täiskasvanuelus esimest aastat ise turul. Küll seni vaid mureleid ja maasikaid ja herneid ostmas, aga ikkagi 🙂 Varem ei tõmmanud mind ühelegi turule mitte ükski värske kraam ega vägi.

Balti jaama turu üle on ka sellepärast nii hea meel, et kui varem magasid seal alal vanemad alkouimas tüübid oma peatäit välja või siis kõvatasid mingid noored alkouimas tüübid, ning kust ma isegi päise päeva ajal jala kodu poole ei tahtnud tulla, siis nüüd elu käib – inimesed on ärkvel. Sebivad ja istuvad ümberringi, naudivad päikest või nosivad kebabi. Ümberringi ehitatakse uusi kortereid, mis sest, et nende arhitektuurilise sobivuse üle võib vaielda ja hinnad on kohutavalt kallid, ikkagi on mõnus, et koduümbrus kõik sedasi areneb.

Mina ei arva, et igas Tallinna linnaosas on võrdselt mõnus elada. Või et Lasnamägi on tegelikult ikka väga ilus ja arenenud koht. Sest noh, Tallinna linn pole ju mujale väga panustanud. Ikka väga palju oleneb, kes sa ise oled ja mida sa parasjagu elult ja kodult ootad. Lasnamäel (või ka mujal) võivad olla suured uued mänguväljakud, mõnus parkida, uusi rõdudega karpmaju, lahedalt ruumi sõiduteedel ja mida kõike veel, aga vibe on teine. Kelle jaoks see vibe ongi tema vibe, miks mitte.

Meil on praegu siin Kalamajas tähtsad teeotsad kinni ja inimesed veidi närvis, samas ega keegi siit seepärast ära minema ei hakka. Mina ka ei tahaks. Ma olen elanud Lasnamäe ja kesklinna piiril, Kristiines, südalinnas… Kalamaja ja siinne hipsterlikkus on selle nelja aastaga väga omaks saanud. Ise olen ilma (vale)häbita hipsteriks kasvanud.

Ja kujutage ette, mul ei olegi ratast!

IMG_4677
Reede õhtu katusel

Kus kandi mehi ise olete?

 

 

 

 

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu?

Täna mõtlesin sellisele asjale, et…

  • Miks tuleb veekogu/basseini nähes sinna kindlasti keegi inimene sisse visata/lohistada? Tavaliselt see, kes just vette minna ei taha või vett kardab.
  • Miks liftiga kõrghoonesse üles sõites peab keegi jobu alati poole liftisõidu peal hüppama ja jõnksutama ja naerma? Eriti kui keegi seltskonnas liftiga sõitmist pelgab.
  • Miks peab kedagi kinni hoidma ja kõditama? Seda, kes palub pisarsilmil, et ära tee.
  • Miks peab kuskil vaateplatvormil alati kedagi ehmatama? Üldjuhul ikka inimest, kes kõrgust kardab.
  • Miks peab kuhugi autoga sõites räigelt pulli pärast driftima (mis sest, et ohutult kuskil parkimisplatsil) naerdes, et ära pabla, midagi ei juhtu? Ei pea vist isegi ütlema, et autos istub kindlasti ka inimene, kes sellise veiderdamise peale lausa paha hakkab.
  • Miks peab suurel külakiigel lükkama maailma suurima hoo sisse, kui keegi peal meeleheitlikult jalgade värisedes kisendab, et palun lõpeta?

Miks tuntakse teiste hirmudest lõbu ja lahutatakse sellega enda meelt? Ja ma ei räägi psühhopaatidest, kes on inimesi pantvangi võtnud. Vaid seltskondadest noortest inimestest. Või ka vanematest. Kõik need teod ei küsi vanust. Mis k*radi värk sellega on?! See on nii pagana haige!

PS: Päise foto Raivo Trass (delfi.ee).

Kodutuuning. Pildid. Mõtisklused

Kodutuuning. Pildid. Mõtisklused

Ma olen varem ka tunnistanud, et pole üldse seda tüüpi inimene, kes pidevalt kodu tuuniks. No ma mõtlen tuuniks niimoodi, et telliks pidevalt Alist mingit staffi või kondaks mööda sisustuspoode füüsiliselt või netis. Korra aastas – kevadel – olen ostnud vast nartsissipotiga koos mõne uue lauakatte, käterätikud või puuviljakorvi. Ma miskipärast ei suuda raha kulutada, kui tegemist ei ole just toidu, reisi, kontserdi või mõne väga meeldiva riietuseseme (neidiki ostan tihti hoopis kaltsukast) või jalanõuga.

Mu õde viitas oma blogis väga tabavalt ükspäev nähtusele:

Lugesin juhuslikult ajakirjast Mari kellegi Eesti sotsiaaltöötajaga tehtud lugu “Kust algab vaesus?” ja see tekst sõnastas selle teema väga lihtsalt, kuid väga tabavalt – teatud kontingent inimesi ei oska hinnata vaimseid tegevusi s.t inimene hindab oma majanduslikku seisu läbi ostetud asjade, aga mitte läbi vaimsete kogemuste. See inimgrupp on üldiselt õnnetum, sest rõõm ostetud asjadest kaob kiiresti ning võrdlusmoment teiste paremal järjel olevate inimestega on selgesti nähtav. Need inimesed eelistavad osta pigem mõne uue hilbu kui minna lapsega teatrisse, nii tekibki olukord, kus “raha ei ole”, sest see sai kulutatud “olulistematele” asjadele.

Seega vaesus on kohati suhteline ning paljude inimeste puhul kindlasti mõtteviisis kinni. Sotsiaaltöötaja sõnul on isegi Eestis inimesi, kes käivad toiduabis, endal iPhone läikivate geelküüned haardes siramas.

Ega mul õde seda juttu ise ei leiutanud, aga mõtlemapanev on ikka. Ma ei ütle, et mina olen mingi materiaalsuse vastand ja imeinimene, aga PIGEM ma ei ole asjade inimene. Mul ei ole probleem aasta aega raha koguda ja siis osta tuhandeid eurosid maksev elamusreis maailma teise otsa, millest ma olen unistanud, aga ma ei koguks never aasta otsa raha, et osta mingi… ma ei tea… 4 tonnine diivan?

Kui osadel inimestel on halb olla, kui neil kuskil vaba raha vedeleb, siis minul oleks paanika, kui ei vedeleks. (No mitte, et mul Disney onu Roberti moodi kodus kullakangidest bassein on, aga saate aru küll). Mulle on eluliselt oluline see kindlustunne, et vajadusel saan kõik päeva pealt pekki saata ja aasta otsa mitte midagi teha, ilma et ma kerjama peaks. Tunne, et kui ma tahan osta 4 tonnise diivani, siis saan selle osta. Point on lihtsalt selles, et MA EI TAHA! 

Mul on asjade ostuga (näiteks koduasjad) üldse selline imelik kiiks, et vahel mõtlen küll, et no peaks ostma uued rätikud… Panen need isegi nö poekorvi ning siis… Siis mõtlen, et vanad ju “töötavad”. Milleks mulle need uued? Ja nii on pea kõigi asjadega. Mul ei ole olnud kodusisustuse osas mitte ühtegi emotsioonostu.

Täna aga läksin poodi ja ostsin mõned koduasjad. Tõuke andis tolleks asjaolu, et paar diivanipatja olid lausa VÕIDUNUD moega! Loomulikult olen ma padjakatteid pesnud, aga no kuluvad ja võiduvad ikka. Vahel tuleb oma kodu suhtes silmad avada, nagu oleksid võõras, ja vaadata justkui esimest korda. Igapäevaselt tihti ei märka…

Ma ostsin…

2 uut padjakatet. Kasside padjakattega mul isegi tekkis väike emotsioon, sest meie Jinx on ju täpselt samasugune 🙂

DSC05568

4 uut lauakatet:

IMG_4641 lauakate

Peegli. Viimasel ajal olen ma end meikinud suure toa laua nuka peal. Mingi suvalise vannitoa plastmasspeeglinäraka ees. Mõtlesin siis, et kui mu meiginurgake pidevalt nö avalikkuse ees on. Jube avalik küll – mul käib aastas 2 külalist, siis olgu see vähemalt ilusake. PS: Karl tuli koju ja nentis: “Ma näen, et sa oled endale LUUBI OSTNUD!” 😀

peegel

Kassidega köögi käterätiku

IMG_4642

Irooniline on see, et sisustusajakirjad ja blogid mulle meeldivad, ilusaid kodusid on kuidagi väga rahustav ja mõnus vaadata 🙂

Millele teie raatsite kulutada ja millele mitte? Kas olete rohkem asjade või elamuste inimene?

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

S*itt ilm on filmihullu õnnistus

Pole paar päeva midagi kirjutanud. Ei, mul pole tekkinud nö oma elu, lihtsalt olen vaadanud terve nädalavahetuse teki all filme. A korra viskas teki all filmide vaatamine üle ja läksin kinno ka.

Vaatasin “Baby Driver”. Huuh, mida filmi! Kuigi seal oli kõvasti tüüpilist Hollywoodi, loogikavastasust, stiilset kihutamist ja arust ära tulistamist, oli see ikkagi väga teistmoodi film. Kulges muusika rütmis. Ei, mitte nagu mingi tatine muusikal, kus tegelased järsku poole jutu pealt nagu lollakad suvaliselt laulma kukuvad. Selle filmi peategelane kuulas teatud põhjustel kõrvaklappidest muusikat ja kogu tegevus käis tema kuulatava muusika rütmis. Väga äge! Ja no Kevin Spacey ja Jamie Foxx!!!

Foto: www.monkeysfightingrobots.com
Foto: www.monkeysfightingrobots.com

Soundtrackid mõjutavad tegelikult filme päris palju. Elu ka. Kes vähegi muusikat kuulab. Kas te pole kunagi autos või tänaval klappidest mussi kuulanud. “I’m too sexy for my shirt… “Ja nagu PÄRISELT seda sama tundnud. Nagu sa olekski oma särgi jaoks liiga seksikas. Või hakkab äkitsi raadiost laulma Seal “But we’re never gonna survive, unless we get a little crazy…” ja sa tunned sellel momendil, et f*ck, nii on, ma olen ka HULL…ja kuidagi kulged kaasa. Sellele loo taktis on muidugi raske liikuda, midagi funkilikkuma oleks parem. Duft Punk “Lose yourself to dance” näiteks. Need lood ei tulnud selles filmis, aga kindlasti on kõigil mingid omad lood, mis teid füüsiliselt mõjutavad. Teismoodi liikuma panevad. Oma mõteteski. Läbi selle filmi on igatahes palju sarnaseid äratundmishetki.

Mis ma siis veel vaatasin… No näiteks “War Dogs”.  Mulle hullult meeldib see “Whiplashi” tüüp. Võiks öelda, et ta on üks uuema aja lemmiknäitlejatest mul, a vot nime ei tea. Nagu vana inimene. Vaatan küll roppu moodi filme, aga uuema põlvkonna näitlejate nimesid ei tea. Googeldasin praegu. Miles Teller. Väga andekas näitleja ja tema filmidel on alati mingi aura ja attitude. Teate küll teda.

Miles Treller. Foto: www.collider.com
Miles Teller keskel. Paremal Jonah Hill. “Wart Dogs”. Foto: www.collider.com

Igatahes see film oli väga lahe, huvitav, veidi avas minu jaoks täiesti võõrast maailma. Kui teile meeldis “The Wolf of Wall Street”, siis meeldib see ka, mis sest, et teine teema.

No siis vaatasin näiteks ühe lolli komöödia “Chips”. Politseinikest paarimehed ja nende omavaheline nääklemine ja huumor – klassika. Siin on nn kottide-huumor tehtud ikkagi naljakaks, mitte päris otsene jalaga kanni tüüpi värk. Veidi vaid.

“Masterminds” – kunagi nägin kinos trailerit ja tundus nii igav, mõtlesin, et never ei vaata. Aga söön oma sõnu. Ja tegelikult oli üle ootuste hea. Või noh, ootuseid polnudki ja kõlbas vaadata küll. Isegi naljakas oli. Näitlejad! Juba nende pärast võib! Mu eriline uus lemmiknaisnäitleja on… ja jälle googeldan nime, sest ma ei tea. Kate McKinnon. Teate see, kes mängis “Office Christmas Party” personalijuhti. Hull mutt! Ja nüüd mängib uues naistefilmis “Rough Night” koos Scarlett Johanssoniga. Olen teda veel siin-seal näinud ja ta lihtsalt on nii naljakas. Täielik koomik!

Kaks lemmikut. Paremal Kate. Foto: www.hellogiggles.com
“Tondipüüdjatest” kaks lemmikut. Paremal Kate McKinnon. Foto: www.hellogiggles.com

Korra põikasin ka vanade lemmikute rajale – John Travolta. Ma olen temaga koos üles kasvanud. Kes mäletab “Face Offi”?! OMG, ma vaatasin seda filmi hilisemas teismeeas üle 10 korra. Reaalselt hakkasin lugema ja mingi hetk läks sassi. Rääkimata muidugi kõikidest teistest tema filmidest. Kahju, et tal nüüd pigem B-kategooria filmid välja kukuvad, aga igaljuhul võtsin ette “I am Wrath”. Olin valmis kinni panema, kui täielik p*sk on. Aga üle ootuste mõnus ja lihtne ja põnev triller. Mitte midagi erilist, aga täiesti vaadatav, kui midagi aju koormavat ei taha.

Appi, kindlasti vaatasin veel midagi… Ei saanud ju NII vähe ometi vaadata 😀 A ei tule meelde praegu. Igatahes, kes vaevleb mida-vaadata-midagi-ei-kõneta viiruses, siis äkki siit saite inspiratsiooni 🙂 Ahjaa, võib jagada ka oma viimase aja lemmikuid, sest ma olen FILMIHULL!!!

 

Ei, sa oled täiesti valesti aru saanud sellest, milline ja kes sa tegelikult oled!

Ei, sa oled täiesti valesti aru saanud sellest, milline ja kes sa tegelikult oled!

Üks tuttav meesterahvas postitas täna sotsiaalmeediasse pildi, kus ta oli oma juuksed maha ajanud. Sellele järgnes nagu ikka inimeste üllatav reaktsioon. “Sest juukseid oli juba nii vähe, et ei suutnud otsustada, mitu karva vasakule, mitu paremale kammida,” tuli julge ja otsusekindel vastus. No umbes midagi sellist, ma ei tsiteeri praegu tegelikult.

Kui see inimene oleks olnud naine või veel hullem – tuntud naine (ja no oletame, et see naine poleks end päris kiilaks ajanud, vaid lasknud teha lihtsalt poisipea), siis oleks järgnenud temale julgele ülestunnistusele stsenaarium:

“Eiiii, sul olid ju niiiii ilusad juuksed!”

“Miiiiiiks, sul olid ju niiiii paksud juuksed?!”

“Appi, ei, sul olid niiiiii kohevad juuksed!”

Mulle on see alati pinda käinud. See, et keegi ütleb/ näitab midagi enda kohta ja siis hakkab grupiviisiline – EI OLE JU NII! A la, keegi tunnistab, et tal on kõhul ebameeldiv pekivolt, millest ta tahaks lahti saada, ning siis 44 inimest kooris: “Ei ole, sul on jumalast trimmis kõht!” Või keegi tunnistab, et tal on õhukesed juuksed, ja siis jälle koorilaul: “Ei, sul on ju jumala paksud juuksed!”. 

Fakk, paljud inimesed näevad tegelikult oma ebatasasuste peitmiseks mingil määral ikka vaeva. Nad ei astu hommikul voodist otse trepikotta ja sealt edasi tööle jne. Selleks on loodud näiteks erinevad sorti riided, mis erinevaid kehafiguure ikkagi pigem kaunistaks, ja see, kui ma olen suutnud leida endale sobivad riided ja ei käi kõhupekk nabapluusi alt välja tallerdamas, ei tähenda, et mul seda ei oleks, või et sina tead PAREMINI, milline minu kõht on.

Paljud inimesed näevad iga hommikul tund aega vaeva, et mitte sorupea välja näha. Tänapäevaste vahendite ja nippidega on suht võimalik Homer Simpsonile Marge sonks teha. See, et sina pole igal hommikul näinud, kuidas keegi oma kolme karvaga möllab, ei tähenda, et sa tead, kui paksud ta kiharad on või ei ole. (Palun mitte seostada seda konkreetset juttu inimesega, kellest ma alguses rääkisin, too oli lihtsalt päästik minu mõttekäigule).

Me võime rääkida, kuidas üks või teine asi inimese küljes või riiete all meile PAISTAB, mitte et mina tean justkui paremini, kes ja milline sa oled.

Ma ei räägi ka otseselt iseendast. Ma räägin üleüldiselt sellest, miks osad inimesed arvavad, et teised inimesed vajavad koguaeg mingit egoboosti, või miks osad inimesed arvavad, et teised on nii pimedad või rumalad, et näe peeglisse või ei saa aru, kes nad on.

Keegi ütleb, et tal on masendus, veel karmim – depressioon, ja sellele vastatakse, et ähh, sul pole ju häda midagi. Läheb paremaks? Muudab see tegelikult midagi? Loomulikult on juhtumeid, kus inimene näebki endast väga väärastunud pilti. Näiteks anorektikud. Kuid see on haigus ja “issand, sa pole ju üldse paks” ei aita ikkagi kedagi.

Ma lihtsalt ei saa aru, kas selline naiselik (olgu ta siiras või võlts) üleskloppimine tegelikult ka aitab või keda õnnelikumaks teeb? Me ju ise teame, kes me tegelikult oleme. Või meeldibki osadele PÄRIS peegli asemel vaadata ennast sellisest issand-sa-ei-ole-üldse-paks peeglist?

PS: Ja ma eeldan, et te saate aru, et sellel, millest ma just kirjutasin, ei ole midagi pistmist tavalise komplimendi tegemisega, mis on vägagi ok teinekord 🙂

PS 2: Foto pexels.com

Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!

Itaalias on hea, aga kodumaal… Eip, Itaalias on hea!

Külm on. Nii külm, et ma panin paksud püksid ja sokid jalga ja kaalun lausa endale tee tegemist. Ja ma ei joo teed! Õnneks on mul kaks küljesoojendajat asendi sisse võtnud.

IMG_4551
Minu kaks küljesoojendajat

Ei, ma ei ole haige, ma olen lihtsalt Itaaliast tagasi. Lõdisen. Tööl istusin täna mantliga. Siinsed ütlesid, et täna on mega suveilm. “Oo, 18 kraadi, pole paha,” kostus mulle kõrvu. Nutta tahaks!

Kui aus olla, siis eile, kui pidime õhtul tagasi lendama, oli mul korraks tunne, et f*ck it all – ma lihtsalt ei tule tagasi! Jään Itaaliasse, võtan mingi mõnusa majakese, mõtlen elu üle järele, kirjutan raamatu valmis või lihtsalt panen kuhugi edasi. Jäägu minuga, kes jääb 😀 Peruus olin ma ära 17 päeva ja kuigi see oli täiesti ajutühjendav (ja samas -täitev) reis ning eelviimasel päeval mõtlesime, et paneks vabalt veel sama palju meie seltskonnaga otsa, siis Ethelike ootas mind kodus ja… Nüüd aga oli pere minuga ja polnud üldse sellist tunnet, et midagi või keegi mind väga ootaks. Okei, mu kassid, seda küll! Aga no äkki saate aru tundest, mida ma kirjeldada üritan.

Eks ma tegelt ju tean, et päris elu välismaal ei oleks iga päev restodes sotiseid arveid teha ja lihtsalt kulgeda. See tähendab… Mõnel ilmselt ka on nii… Aga minu jaoks ei oleks see jätkusuutlik. Mingi hetk saab raha otsa ja ilmselt tuleb kopp ka ette. Sellest, et raha sai otsa! 😀 Ja laps peab ka koolis käima ju. Tegelt, puhkus vast ongi seepärast nii hea, et teda on vähe 🙂 Oleks teda terve aasta, tüütaks lõpuks ära. Samas on minu bucket listis kindlasti mingi pikem periood, kus ma midagi ei tee. Ja ma ei mõtle pensioniaega 😀

Jagan mõned pildid veel reisi lõpuks, enamik olid ka Instagramis.

IMG_4503

IMG_4504
Bergamo vanalinn
IMG_4505
Bergamo vanalinn
IMG_4506
Bergamo vanalinn. Kes uurib arhitektuuri, kes Pokemone
IMG_4507
Sõidame mägitrammikesega Bergamo ülevalt vanalinnast alla poole
IMG_4508
Bergamo vanalinn

Aga täna õhtul, soojad sokid jalas, tellisin ma lapsele Mychefiga süüa, kuna võitsin blogiauhindadel väikest viisi nendelt tsipa krediiti ja tasuta kojutoomist. Ethel sööb ainult kurgi makit. See keskel on tema ports. Ohh jah, elu on ju tegelt mõnus 🙂

IMG_4541

 

 

 

 

 

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan reisil

Toidugurmaan on minu kohta kindlasti kunstiline liialdus ja tegelikult olen ma igapäevaelus küllaltki vähenõudlik. Mingil telkimise reisil võin ka 4 päeva järjest lokimakarone (ehk kiirnuudleid) süüa, AGA… Kui ma olen sellisel reisil nagu Itaalia või üleüldse mingil reisil, kus on ilusad vaated, maitsev köök, hea vibe, siis ma tahan ikkagi kõigest sellest osa saada. Maksku, mis maksab! Jah, peaaegu, maksku, mis maksab! Ma näiteks ei raatsi osta endale 35 eurost uut trikood, sest päevitusriided mul juba on, aga 50 eurot restoranis (ja ma ei mõtle mingit fääntsi värki) kulutada pole mul üldse kahju.

Selle reisi ajal, mil me 7 päeva kämpingumajakeses peatusime, üritasime hommikul ja ühel toidukorral kämpas ise süüa teha, aga üks toidukord oli ikka kuskil väljas. Ükskõik, kuidas ma lastele peale ei käinud, et ei võta igasugu komme ja nänni iga päev (ja nad tõesti limiteerisid enda oste), siis poe arve oli ikka iga päev ca 50 eurot. Lõuna või õhtusöök restoranis viiele iga päev ca 60-70 eurot, korra küündis ka üle saja euro. Pärast söömist väiksed gelatod veel kuskil jäätisebaaris ja no ega see perega Itaalias käimine just kõige odavam lõbu ei ole. Aga ma alati mõtlen, et see on ju PUHKUS, millal siis veel?!

IMG_4446
Õhtune jäätis Bergamos pärast sushirestoranis käiku

Aga vot söömise pealt mina kokku hoida lihtsalt ei suuda. Täna, mil me esimese päevapoole olime Bergamo vanalinnas jalutanud, tahtsid lapsed junki. Käisime meie apartmendi lähedal Macis, arve oli küll seni kõige odavam siin Itaalias, 37 eurot, aga praegu, kui see friikas koos fantaga mu sees on, tahaks veits ropsida. Okei, see oleks halb eeskuju ja viitaks buliimiale, aga see närveldav teenindus (kiire-kiire, next-next), kinnine rasva- ja soolasegune ruum, 15 aastat säilivad saiad ja kotletid, selmet istuda kuskil tänava ääres vabas õhus, valgete laualinadega kaetud laual, päike ja mõnus briis, kus teenindaja sulle valge põllega väikse veini või mullivee serveerib ning siis lõpuks saad oma aurava mereannipasta või seenerisoto… Ei ole võrreldav! Siiski pole ma mingi kuri võõrasema ja sai seal Macis ka käidud.

Eile näiteks oli meil sushiisu. Ka eelmine aasta Itaalias olles tuli meil pärast kämpanädalat suur sushikihk peale ning mingis Milano sushirestoranis ka käisime. Siin Bergamos läksime ka mingisse suvakasse sisse… Nüüd tuleb hea kild, mis läheb rubriiki “kuidas maakad käisid sushit söömas”.

Menüüdes nimelt ei olnud…. HINDASID! Okei, piinlik küsida ka, sest juba oligi kahtlus hinges, et meie oleme maakad, mitte menüü ei ole vigane. Tellisime siis sellist klassikalist värki ja igaks juhuks tellimustega ei laamendanud, mine tea, mis asjad maksavad, sest sushi ei ole siinkandis just kõige odavam söök. Kuni  mingil hetkel ikkagi küsisime teenindajalt. Ja nüüd tuleb see naljakas osa. Tegemist oli sushirestoraniga, milles maksab iga inimene teatud kindla summa (18.90 eurot) ja võib menüüst süüa tellida nii palju, kui JAKSAB! (Eeldusel, et eelmine toit on söödud). Ja ohh, kus siis läks meil menüü lappamiseks ja tellimiseks 😀 Mitte et me muidu oleks kõhud tühjaks jätnud, aga noh, saate aru küll – kui juba maksad, siis ikka tuleb täie raha eest süüa! 😀

Kuidas teil reisil söömisega on? Ja kas olete samuti maakat pannud? 😀

 

 

 

 

Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!

Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!

“Issand, kuidas sa ikka nii valge oled?!” olen ma kuulnud imestusi terve oma täiskasvanu elu jooksul “pärast soojamaareisi”. Mitte kõigilt, sest osad tuttavad saavad ju hästi aru, et ma olen väga heleda nahaga inimene ega lähegi nädala-paariga pruuniks. Teiseks pean ma nahaarsti sõnul ennast oma heleda naha ja sünnimärkide pärast veel ekstra päikese eest kaitsma ning ei vedelegi nädalaid lihtsalt rannas lauspäikse käes. Kasutan ka enamjaolt 50-se kaitsega päiksekreemi, muidu lahvatan õhtuks põlema.

Ometi on olnud läbi elu neid issand-sa-oled-ikka-nii-valge-tuttavaid. Enamjaolt naised, kes ise päikesega (ja ka solaariumiga) terve elu liialdanud, aga mitte alati just sellised.

Igatahes, see kuulus lause on minuga kaasas käinud umbes samamoodi nagu mõlemad vanaemad juba 15 aastat järjest minuga kohtudes ütlevad – “Issand, sa oled nii kõhnaks jäänud!” Ma alati mõtlen, et kui paks ma siis sain kunagi olla, kui 15 aastat järjest alla võtan ja iga korraga järjest enam sind-pole-üldse-ollagiks muutun. Tegelikult on minu kehakaal püsinud aga 15 aastat SAMA! Nii et ma ei oska öelda, KUIDAS vanaemad saavad niimoodi üldse näha.

Ka minu meelest on päikest saanud pekk kenam kui valge pekk, aga see ei tähenda, et iga naise eesmärk puhkusereisil oleks 2 nädalaga grillkanaks päevitada. Või on? Mulle meeldib jume! Eriti näonahal. Mõõdukas päike mõjub minu näonahale küll punne peletavalt ja sära andvalt, kui vastukaaluks grillitäidid 35selt nüüdisaja Janice Dickinsoni meenutavad.

PS: Ei, ma ei ole veel reisilt tagasi 🙂