Browsed by
Author: ebaparlikarp

Mis arvamusblogija ma ikka oleks, kui EBAst ei kirjutaks

Mis arvamusblogija ma ikka oleks, kui EBAst ei kirjutaks

Kõigepealt aitäh kõigile tüüpidele, kes Ebapärlikarbi poolt hääletasid, tänu sellele pullile sain ma arvamusblogide kategoorias esimese koha. Väga vinge oli esikolmikus olla koos  Nullkulu blogi ja Vegani päevaraamatu blogiga.

Aga mis arvamusblogija ma oleks, kui Eesti blogiauhindade üritust ei kommenteeriks ah? 😀 Lõbustan end täna hommikul sellega, et vaatasin tükiti Õhtulehe ülekannet ja Anu Saagimit. Ma ei teagi, kuidas seda nimetada, mida ma just nägin. Kurioosum? Fenomen? Absoluutne süvenematus? Halenaljakas?

Ühesõnaga vaatan kordusest – just kuulutati välja aasta PARIM blogija. Rahva lemmik, kes võitis teise koha ees rohkem kui 3 tuhande häälega. Ja selleks on Henry ja tema blogi A mida Henry teeb? Samas on just eelnevalt saanud esimese koha eluliste blogide kategoorias Mallukas, kes võttis koha sisse Anu Saagimi kõrval, et intekat anda.

Anu Mallukale: “Võitsid jälle!!!”

Mallukas: “Juhtus nii jah!”

Anu: “See on ebaaus ju!”

Mallukas: “Miks?”

Anu: “Kolm aastat. Iga aasta sa oled pannud selle blogiauhinna… kinni.”

(Tuletan meelde, et KINNI PANI selle seekord ikkagi 2 minutit tagasi Henry!).

Mallukas üritab Anule seletada: “Ühe kategooria!!!” 

Anu: “Ei, sa oled nagu võitjate võitja, sellepärast et… äääääääääää…. sa panid selle kõige olulisema kinni, seda mida kõik teised ihaldavad.

(Tuletan meelde, et selle, mida “kõik ihaldavad” (aasta blogija/rahva lemmik) pani kinni Henry! 3 minutit tagasi!)

Mallukas: “Keegi peab panema ju.”

Kui see ei ole süvenematus ja halenaljakas ja irooniline, siis misasi see on?

Elulised blogid – Anu meelest on see kategooriate kategooria, mida kõik ihaldavad. Toidublogijad ihaldavad! Spordiblogijad ihaldavad! Kultuuriblogijad ihaldavad! Arvamusblogijad ihaldavad! Kõik ihaldavad seda ühte ja ainust – KÕIGE TÄHTSAMAT – võitu eluliste blogide kategoorias. Aga kandideerivad ikka oma mõttetutes toidublogide ja spordiblogide kategooriates eks 😀 Imelik. Ma oleksin julgenud pakkuda, et rahva lemmik/ PARIM blogi on see tiitel, mis võiks olla see “kõige ihaldatum”, pärast OMA kategooria võitu.

Ok, saite vist pihta, mis ma öelda tahtsin, rohkem ei tahagi sarkasmi pritsida. Kadedus minus ka vist seekord ei räägi, sest ma sain ise esimese koha 😀 Oma mõttetus kategoorias 😀

Nüüd tõsisemalt… Ma ise arvan, et elulised blogid ei olegi mingi kategooria ja selle võiks absoluutselt ära kaotada. Need, kes selles eluliste blogide kategoorias esikoha said, saaksid end täiesti vabalt paigutada ka kuhugi juba olemasolevasse kategooriasse. Misasi on eluline blogi? See, kus viskab hästi palju reklaampostitusi vahele?

Teiseks, peaks olema olemas ikkagi elustiili blogi, kuhu veganid ja nullkulu ning muud sarnased super hästi paigutuks. Sest veganlus, säästmine, taaskasutus jne on ikkagi mõttelaadid. Elustiilid.

Kolmandaks. Mulle meeldis eelmine aasta rohkem. Seekord häiris mind ülemine (niiöelda vipid) ja alumine korrus. Üks tasapind, kus kõik on niiöelda võrdsed ja vabad sotsialiseeruma tundub ikkagi hoopis parem lahendus.

Ja õhtujuht võiks olla inimene, kes ei kasuta väljendeid “titt”, “kõige pikem pissi”, “tšikid”, “teise koha sai Uku Suviste pruut…”,  “kust te inspi saate?” jne.

Lugesin täna ühte julget arvamust EBA kohta – SIIN. Olen Jaanika viimaste lausetega väga nõus. Tsiteerin: “Kui Mari-Leen tahab jätkuvalt EBA korraldamist enda kätte jätta, siis ta võiks vähemalt rohkem inimesi kogu protsessi pühendada. Olgem ausad, kahe eelmise aasta mõnus vibe ja elevus olid täiesti haihtunud.”

Aga… Ma olen uhke, et olen blogija. Peale selle olen ma muidugi ka ema ja kellegi kaasa ja kasside perenaine ning reisisell ja oma päris tööl loodetavasti kift kolleeg ja sõpradele hea sõber. Aga ikkagi olen ka uhke, et mul on ka blogi ja et julgen arvamust avaldada.

PS: Päise pilt: Kalev Lilleorg (Õhtuleht).

 

 

 

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Kust see laste huumor ikka pärineb, kui mitte…

Minu sõbranna kirjutas toreda loo, kuidas tema poeg saatis talle smsi, hüüdes “Ma olen valmis, kallis!” (küll ilma komata siiski), kui hakkas kodust iseseisvalt minema 1. klassi pidulikule lõpuaktusele. Armas! Mul aga meenus sellega kohe hiljutine sms vestlus OMA lapsega.

Nimelt läksid nad klassiga Prangli saarele. Esimene pikem eksursioon linnast välja ja reis sisaldas ka laevasõitu. Mina loomulikult muretsesin. Ütlesin lapsele ka, et emme ikka muretseb ja võibolla ma siis helistan või kirjutan talle vahepeal. Saatsin siis smsi orienteeruvalt ajal, kui ma teadsin, et nad peaks tagasi sõitma.

Meie vestlus kujunes selliseks:

IMG_3764

Tundub, et ma olen oma kohtlase huumoriga endale karuteene teinud.

Mõnus nostalgialaks. Klassika

Mõnus nostalgialaks. Klassika

Pidin täna õhtul ühe sõbranna kodust läbi minema. Ma ei olnud tema juures kunagi käinud ja see Põhja-Tallinna kant oli minu jaoks täiesti uus. Aadressi teadsin, geps näitas mingit punkti, aga kohapeal selgus, et maja numbrid läksid 25, 26, 28 jne. Loomulikult oli mul vaja numbrit 27. Möllasin autoga tohutukitsastel majaesistel täispargitud hoovitänavatel, teadmata, kas ees ootab tupik või saan läbi, kuni ühe maja ees ootas tupik. Selline, kust ümber keerata ei olnud võimalik.

Jäin oma autoga seisma täpselt ühe trepikoja ukse ees kaaludes tahavaatepeeglist, kas ma suudan otse kolm paradnat kitsal teel ilma autosid mõlkimata välja tagurdada…. Kuni näen, et sõbranna juba tuleb mulle vastu.

Tegin korraks autoukse lahti (automootor töötas ja üks jalg oli veel autos), et sõbrannat tervitada (ja küsida, kus krdi kohas ta maja on :D), kui järsku sekundi pärast kuulen teiselt korruselt mingi muti häält:

“Mis te kavatsete siia niimoodi PARKIDA või?!” 

Vaatan üles. Mingi 50ndates punase värvitud peaga naisterahvas kõõlub poole kehaga aknast välja. Vihane. Jah, ma ju jäin KOLMEKS sekundiks autoga tema sissekäigu ette seisma. Tõesti – paanikaks on põhjust!

Mina: “Ma ainult korraks peatun, vaatan, kuidas siit välja tagurdada saab. Rahunege.”

Vaatan juba edasi sõbranna poole, et paar sõna vahetada, aga ikka tuleb peakohalt mingi kobin.

“Mis teil VIGA on?” küsisin ma konkreetselt.

Tädil oli korraks klomp kurgus ja siis karjub mulle:

“A mis teil endal viga on?”

Normaalne dialoog! Täiskasvanud inimeste vahel!

Oleks võinud ju talle siis uuesti seletada, et ma kiilusin siia maja ette kinni ja mõtlen, kuidas välja saab, sest ilmselgelt ta jätkuvalt kahtlustas, et ma ikkagi PARGIN tema sissekäigu ette. Ma ei tea, võibolla keegi pargibki iga päev ta sissekäiku kinni, aga asja tegi absurdseks see, et kui keegi tõesti pargiks selliselt nagu mina seal olin, siis see oleks üks elu idiootsemaid vaatepilte, mida mina näinud oleks. (Tagant järele tundub mulle, et mind vist solvas see, et ta mind selliseks idioodiks pidas).

Võrreldav sellega:

7NH2NThkS3eVffvrLqGl_Parking Lot Keep Driving

A kuidas see teema klassikaline nostaligalaks on? No vanasti oli ikka igas majas mingi mutt, kes 24/7 akna peal passis ja ootas, et keegi: a) valesti pargiks, b) prahti maha viskaks, c) viiks maja ette prügikasti tema meelest liiga suure asja, d) liiga kauaks akna alla lobisema jääks, e) koera sitajunni üles ei korjaks! Mida iganes. Peaasi, et eksiks. Mul siin Kalamajas sellist pole, majas on kõik noored. Aga vanas kodumajas oli küll üks 80 aastane vene muti, kes pidi kõike kommenteerima. Juhul, kui eksimus ei olnud nii suur, et lõugama peaks, siis kobises omaette.

Täisa ennemuistsel aal, kui ma veel lapsena Kohtla-Järvel elasin, olid need mutid rivistatud gängina maja ette pingile. Koos ikka lõbusam kommenteerida ju. Netifoorumeid siis veel ei olnud. Kiusajad, krt!

Kuidas teil selliste tädidega kogemused?

PS: Päise pilt pixabay.com

 

 

“Keda see “Terevisiooni” saatejuht kotib?”

“Keda see “Terevisiooni” saatejuht kotib?”

Ma nüüd ei mäleta, millisest uudistekanalist ma täna lugesin, et Eero Reinu lahkub “Terevisioonist” ja sügisest enam kaasa ei tee. Vahet ei olegi, kust, küll aga klikkasin ma miskipärast lahti artikli all oleva kommentaariumi ja lugesin, kuidas mingid inimesed arvavad umbes midagi sellist:

Keda huvitab? Mis teil oma elu ei ole või, et mingi “Terevisiooni” saatejuht nii kotib?

Minu “oma elu” sisse käib küll iga hommik “Terevisioon”. Ma ei jõua küll kunagi teleka ees seda VAADATA, aga kuulan, kui kohvi teen, köögis toimetan, peegli ees meigin… Mõne inteka peale torman koridorist kohale ka. Kui keegi midagi eriti huvitavat või lolli räägib. Peale selle on mul endal mingi selline totakas mäng peas, et kui ma kuulan, kuidas keegi stuudios räägib, siis hakkan ette kujutama, milline see inimene välja näeb. Ning siis pean vahel ikka üle tsekkama, kas panin täppi.

Aga miks ei võiks inimesed arutada selle üle, milline saatejuht on hea, milline mitte? Milliseid muudatusi võiks ERRi hommikuprogramm läbi teha, et parem saaks? Kes võiks asemele tulla? Kas nendele küsimustele mõeldes pole mul tõesti “oma elu”? Mul on pigem tunne, et me laseme päevast päeva endast läbi meeletul hulgal igasugust jama ja igasugust infot, aga ka tõsiseid teemasid absoluutselt süvenemata. Teeme midagi ja rahuldume selle keskpärasega, mida me teeme. Vaatame midagi ja rahuldume selle keskpärasega, mida me näeme. Jne.

Tulles tagasi teemasse. Eero Reino ei ole hea OTSEsaatejuht. Ta on väga sümpaatne mees. Võibolla on ta väga hea inimene. Super kolleeg. Tubli ja püüdlik töötaja. Aga ta ei ole hea OTSEsaatejuht.

Eero Reino:

“Nii, aga nüüd ma küsin teilt sellise küsimuse…”

“Aga minu järgmine küsimus teile oleks…”

Aaaaaah! Küsi lihtsalt SEE KÜSIMUS ÄRA!

Ma väga loodan, et koos sümpaatse ja toreda ent kehva otsesaatejuhiga vahetatakse välja ka Katrin Viirpalu. Tahaks näha saatejuhina kedagi, kes ei suhtuks oma külalistesse nagu lastesse neid iga öeldud lausega ninnu-nännutatades. Kedagi, kes ei segaks jutule vahele, ei lõpetaks kõigi lauseid ega naeraks laginal iga retoorilise infokillu peale… jälle kellegi lauset lõpetades. Nagu tal oleks kõigiga telepaatiline side. Äkki ongi. Võibolla on see tema superpower, aga see ei aita kaasa kuidagi hea saatejuht olemisele. Jah, iga päev on uued coolid või mitte nii coolid prillid, aga ma tahaks ühelt hommikuprogrammilt natuke rohkem põnevust kui üllatusmoment saatejuhi prillide näol.

Mulle meeldiks Liisu Lass. Ta on kuidagi tavaline, aga samas tüüne. Ei kekuta.

Kuidas teile Eero Reinu meeldis? Kuidas Katrin Viirpaluga saatejuhi rollis rahul olete? Kes võiks asemele tulla?

Päise foto: ERR.

 

 

 

 

 

 

 

 

Väga laisa päeva riietus

Väga laisa päeva riietus

Kas teil on vahel selliseid päevi, kus te kodust nina välja ei pista? Ärkate hommikul üles, ilm on näiteks nii kehv, et koergi ei taha õue minna, ning lubate endale ühe laisa päeva. Isegi mitte ööriideid ära vahetades. Mul on läbi talve olnud selliseid päevi hulga, ma olen tegelikult täielik kodulemb. Suvel on küll natuke teised lood, aga viimasel ajal, kui ma kalendrisse vaatan, on meil juuni, aga õues on 6 kraadi, nii et… (Aa, hea nali eks – käisin lapsega polikliinikus just. Juunikuus. Ja riidehoid ei töötanud eks, sest suvi ju. Õues oli 8 kraadi).

Ka Ethelil juhtub vahel minuga koos taolisi laisku päevi. Ja BonBon Lingerie saatis Ethelile just sellised riided, millega saab endale laiska päeva lubada. Stiilselt. Ilma ööriideid vahetamata.

bonbon7
Sobib ka joogasse 🙂
bonbon6
Päev on juba alanud…
bonbon3
Väiksed detailid

Kui ma paarile sõbrannale ütlesin, et BonBon saatis mulle lasteriideid, siis nende reaktsioon oli – misasja, nad teevad lastele ka midagi või? Teevad jah! Neil on ka e-poes olemas kategooria Lapsed ning valikus on aluspesu nii tüdrukutele kui ka poistele, öösärke, särke, põlvikuid, retuuse ja tuunikaid. Värvilisi ja eklektilisi ning rahulikke ja mahedaid.

Laste asjad on neil praegu selliste kampaaniahindadega (uurige ise SIIT), et kui ma kodulehe lahti lõin, kahetsesin, et kus ma üldse varem olen olnud?! Mul on endal hulgaliselt BonBoni pesu kapis ja seljas alates ajast, kui ma selle firma ca 3a tagasi avastasin, aga laste asju pole ma kordagi sealt uurinud. Mis mul viga oli?! Hea hinnaga väga ilusad asjad. Hakka kas või uut last meisterdama, sest just väikestele on seal väga armsad asjad.

bonbon4
Uus spinner – kodused mängud
bonbon
Pehme ja mõnus

Kui tavaliselt lapsed riidekinkidest ei hooli, siis selle oli Ethel nõus kohe selga panema. Ütles, et on pehme ja mõnus 🙂

 

 

 

“Meile lendasid just nii ilusad liblikad kohale!” – tegelt?

“Meile lendasid just nii ilusad liblikad kohale!” – tegelt?

Paar päeva tagasi jõudis minu Facebooki uudistevoogu selline pilt:

IMG_3670
Screenshot Sarapuu kirbuka Facebooki lehelt

Ega ma palju ei süvenenud, mõtlesin küll korra, et huvitav, kuidas nüüd järsku selline suur kogus KUMA liblikaid järelturule “lendasid”, aga järgmisel minutil elasin oma elu juba edasi ning unustasin selle mõtte. Kuni natuke hiljem nägin ajakirjanduses artiklit “Õhus on kohtuasjad: KUMA liblikate looja Mari Ojasaar kaotab kopeerijate tõttu tuhandeid eurosid!” (LINK).

Artiklist nii palju, et eks see kõlas pigem nagu bluff või hoiatus, aga vähemalt sai minusugune teada, et need Sarapuu kirbuka “ilusad liblikad”, mis näevad üks-ühele KUMA liblikate moodi välja, ei ole KUMA liblikad.

Ma arvan ka, et Mari Ojasaar ei kaota kuus kopeerijate tõttu tuhandeid eurosid, sest need, kes tahavad endale osta KUMA liblika, ostavad KUMA liblika. Need, kes ei raatsi käia välja 19.95 eurot, need niikuinii ei osta KUMA. Ja kui need nüüd lähevad ostavad mingi odavama koopia, siis see ei mõjuta Mari Ojasaare käivet. Vähemalt oluliselt. Eluliselt.

Mingi patendijutt on iba… Autoriõigused? Ma ei ole juriidikaga nii hästi kursis, aga mul on jäänud erinevate sarnaste juhtumite tõttu Eestis mulje, et see teema on meil vist natuke reguleerimata. AGA…

Keegi on ju nende libaKUMAliblikate taga! Nagu ma aru sain, siis neid, kes järele teevad, on isegi mitmeid. Kas mark ei ole? Ausalt? Räägid sõbrannale või emale, et näe, teen KUMA liblikaid nii hästi järele, vaata! Kingid sugulastele ja sõbrannadele neid liblikaid, et vaadake, kui hästi ma Eesti tuntud brändi järele teen või? Jagad Facebookis ja müüd? Või vastupidi, äkki ongi nii piinlik, et viid nägu näitamata kuskile kirbukale ja tegelikult ei julge oma nimega neid sotsiaalmeedias promodagi?

Ma mõistan, et piir selle vahel, mis on autentne ja oma loodud ning inspiratsiooni ja koopia vahel on õhuke. Aga fakt on ju see, et sellised Sarapuu kirbuka libaliblikad kopeerivad siiski üks-ühele meie  Eesti KUMA brändi ja teenivad raha nende tuntuse tuules. Kui see pole kohtulikult karistatav, siis eetiline see igatahes ei ole. Kas selliste libaliblikate ja neid müüki võtvate kirbukate taga on nii meeleheitele viidud inimesed, kes lihtsalt teevad kõik selleks, et oma leivale ka vorsti saada ning aastas korra ka soojale maale? Või on kõigil tõesti p*hhui ja puudub häbitunne?

Ostke ikka õigeid KUMA liblikaid!

kuma3
Päris KUMA liblikad. Foto: scandikids.ee/et/b/kuma

Päise fotol on päris KUMA liblikad ja foto võtsin screenshotina KUMA kodulehelt.

 

 

Lumm

Lumm

Kevad ei ole hullupööra soe olnud, kui paar soojemat päeva välja arvata. Eile oli 1. juuni ja kui ma töölt koju hakkasin sõitma, näitas termomeeter 6 kraadi. Juuni! 6 kraadi! Külma trotsides ja suve otsides olen ma igapäevaselt riietunud kleitidesse ja seelikutesse, ilma sukkpüksteta lahtistesse kingadesse. Hommikul hops autosse ja küll päeva peale läheb natuke soojemaks ka.

Ja eile, kui ma oma lahtiste platvormidega ning seelikus, 6 kraadises juunis autosse joostes lõdisesin, torkas mulle pähe, et samasuguseid 6 kraadiseid ilmasid oli meil kõvasti oktoobris, novembris, detsembris… Ilmselt mõned sellised päevad ka jaanuaris, veebruaris, märtsis… Ja mina silkan ringi, nagu esitaksin väljakutset kopsupõletikule.

Ainuke vahe, et VALGE on. Ja valgus ja päike on need, mis see aasta mulle kuidagi eriliselt mõjunud on. Selliselt, et ma ei vingugi, et appi, kui külm. Jah, tõesti selle 6 kraadi juures korraks mõtlesin, et see, mis Leonardo Di Caprio ükspäev oma kliimast kõnelevas dokumentaalfilmis rääkis, võib isegi tõsi olla. No see, et Filipiinidel võetakse hordide viisi vihmametsi maha, et palmiistandusi rajada, mis omakorda mõjutab meie ökosüsteemi. Või et USA pinnast ca 40% on loomakasvatuse all, millest omakorda 70% on veiste all. Veised aga kragivad metaani, mis on meie ökosüsteemile mürgine. Ja nii edasi.

Igatahes olen ma külmast ilmast hoolimata märganud hoopis ilu. Näiteks, kui täna tööle sõitsin, pidin peatuse tegema, sest see rakvere raibe (mis osutus hoopis vist rapsiks) ja taevas lummas. Olin sunnitud pilti (päises) tegema. Just eile oli meil fotokoolis loeng, kus räägiti loodusfotodest. Ja lummast. See pole küll loodusfoto, aga lummas…

Mul on kombeks oma telefoni ilmaennustuses hoida listis Tallinna, kus ma elan eksole. Liege ja Brüsselit, kus pesitseb minu õde. Ning seda maad (täpsemini linna), kuhu ma järgmisena reisile lähen.

IMG_3651
Juuni 2017. Antud juhul on mind kohe varsti ees ootamas Itaalia

Masendav kontrast eks? Või siis äkki nagu polegi? Ma ei tea, miks mul, kes ma tahan ainult helesinist vett ja soojust (ning heameelega olla kliimapagulane kuskil soojas kohas), on see aasta täiesti ükskõik. Kas ma lõpuks leppisin meie kliimaga? Või on see vaikus enne tormi?

Varsti Itaaliasse ja siis… ülejäänud suvi niikuinii tööl. Tulgu see ilm, milline tahab.

 

 

 

 

 

 

Eforea spaa Hiltonis

Eforea spaa Hiltonis

See ei ole sponsoreeritud postitus, aga Hiltoni Eforea spaa eest ma samas ise ei maksnud. Välja ka keegi ei teinud. Leidsin Kaubamaja ajakirja Hooaeg vahelt kupongi, millega tasuta spaasse saab. Ilma igasuguse vimka ja klauslita. Sõbranna sai samasuguse tasuta pileti ning nii see “rotti panemine” päevakorda kerkis.

Enne minekut saatsin veel Hiltonisse kirja küsimusega, kas saabki lihtsalt suva ajal selle kupongiga tulla (sest ma ikkagi ei suutnud uskuda, et mingit trikki asja juures pole) ning sain üliviisaka vastuse, et jah, ning peale kõige muu ka info:

Päevapääse sisaldab piiramatut kasutusaega meie spaas, kus on suur bassein, mullivann, aurusaun ja leilisaun. Lisaks on meil lõõgastusalad, kus pakume maitseveesid, ning sooja ilmaga on avatud ka terrass, kus saab nautida pärastlõunast päikest. Spaas on võimalik kasutada hommikumantlit, susse ja rätikuid ning meil on kohapeal ka šampoon, palsam, dušigeel ja kehapiim. Samuti kuulub päevapääsme hinna sisse jõusaali kasutus.

Ma olen Hiltonis käinud firmapeol juba enne selle hotelli avamist, aga spaa kohta arvasin, et seal on moepärast mingi meeter korda meeter veesilm, kuhu suure varba ligunema lükata saab. Oi, kuidas ma eksisin – tegemist on palju suurema ja mõnusama kohaga 🙂 Päevapääse täiskasvanule on muidu 29 eurot, alla 16-aastastele lastele 15 eurot. Küllaltki kallis, aga nagu selgus, täitsa oma hinda väärt, kui armastad natuke vaiksemat ja privaatsemat kohta.

Mis mulle meeldis?

  • Loomulikult see, et saime käekotti kaasa pista vaid päfkad! Kõik ülejäänud asjad (rätikud, mõnusad pehmed hommikumantlid, sussid, pesemisvahendid ja ka kehakreem) juba ootas meid kohapeal.
  • Suur SOOJA veega mullivann, kus võiks lihtsalt tunde vedeleda. Minu jaoks on sooja veega mullivann õige spaa süda. Kui seda ei ole, siis on midagi puudu ja pole päris see.
  • Privaatsus. Kui sisse läksime, polnud spaas hingelistki. Mingi hetk tuli üks tädide seltskond ja veel paar inimest, aga ka siis oli ruumi maa ja ilm, et end hästi tunda ja igale poole mahtuda.
  • Aurusaun ja leilisaun.
  • Suur jahedama veega bassein, kus oli ruumi ka ujuda, mitte lihtsalt end sisse visata.
  • Spaast sai oste terrassile end õue jahutama minna. Meil ei juhtunud küll päevitamise ilma, et seal päikest võtta, aga natuke võtsime värsket küll.
  • Kõik on uus ja ilus 🙂
  • Väga super teenindus. Keegi ei suhtunud meisse nagu mingitesse kupongiinimestesse, et tasuta tulid, nendega ei pea viisakas olema.
  • Mugavad lebotoolid.

Negatiivse poole pealt võibolla vaid see, et pesemisruumis dušikabiine (mis on muide privaatsed) vaid 2. Aga kuna rahvast ei olnud palju, siis polnud see ka eriline probleem. Ootasin vb 3 minutit, et pesema saada. Teiseks – alkohoolsed joogid pole spaa alal lubatud. Me ei läinud sinna jooma, aga kuna päris paljudes kohtades on spaas avatud ka baar, siis igaks juhuks mainin, et seal nii ei ole.

Kas ma läheks veel? Kindlasti! Täitsa võimalik, et isegi lapsega kahekesi. Aga eriti soovitan Hiltoni spaad paaridele.

Kui intiimne tegevus on söömine?

Kui intiimne tegevus on söömine?

Kuulen tihti kedagi ütlemas või näen kirjutamas “Ma jooksen nüüd ärilõunale” või “Arutasime koostöövõimalusi lõunal”… Isegi töövestluseid peetakse lõunakohtumisel. Süües. See kõik on nii tavaline.

Ma olen ka oma elus klientidega lõunatanud. Isegi õhtustanud. Pidulauas koos istunud. Täiesti normaalne. Aga ometi ma ei planeeri iialgi ärikohtumist, kus ma reaalselt kohtungi potentsiaalse partneriga esimest (teist) korda, et tööasju arutada, selliselt, et KOOS pastat, tomatipüreesüppi või käsitööpelmeene näost sisse ajada.

Ma mõistan, et mina olen friik selle koha pealt. Mitte ülejäänud maailm. Ja võibolla on mu töö spetsiifika selline, mis soosib pigem niisama lobalõunaid, aga mitte esmast kohtumist või mingi konkreetse projekti arutamist lõunalauas, sest ma pean kasutama oma töös tihti hulgaliselt erinevaid katalooge, kaustu, näidiseid ja teinekord ka tehast ennast.

Aga kui ma töötaks hoopis kuskil mujal, siis ikkagi ei tahaks ma võõra inimesega esmakordselt tähtsaid asju arutada lõunalauas. Ilmselt on see mingi minu psühholoogiline hälve, aga mul läheks pool auru selle mõtte peale, et ega mul basiilik või šokolaadibrownie esihammaste vahel pole.

21

Kindlasti valiks ma sel juhul toitu selle järgi, mida oleks lihtsam süüa (ja mis hammaste vahele kinni ei jää).

Pitsa – ei. Kahvli ja noaga on seda ebamugav süüa (kunagi ei tea, kui kõva põhi on), rasvanäppudega ei taha aga keegi kätelda.

Supp – pole ka kõige parem valik. Kuidagi eriti mage on lusikaga mingit vedeliku jutu vahele sisse luristada. Kusjuures sellistel olulistel hetkedel on esimene luristus alati liiga kuum ja suulagi või keel põlevad ära. Hilisemad 20 minutit mõtled lihtsalt sellele, et fakk, kas ma ei võinud supilusikale rohkem peale puhuda. Ahjaa, ma olen kliendiga. Mida ma seal puhun nagu lollakas iga ampsu vahele.

Spagetid/pasta – mitte eriti. Kaste pritsib. Toit ripub kahvli küljest ja mahu tervenisti suhu. Rõve on hammustada osad makaronid suust kaussi tagasi.

gif

Sushi – kindlasti mitte, kui sa pulkadega pro ei ole. Mul vahel tuleb jumala lebolt välja, aga teiste ees möllaks ma nende pulkadega nagu viiulimängija, kes on siiski otsustanud väga järksu kannapööret tehes trummide kasuks.

Ma võiks jätkata, aga point on selles, et ma olen ilmselt haige inimene ja noh, selle pärast ma olukorda sedasi analüüsiks. See kõik käiks sekundite jooksul. Mida võtta. Mida jätta. Ja võtaks ilmselt üldse mingi kohvi ja koogi, sest seda on lihtne süüa. Kuigi isutaks hoopis millegi muu järele.

Teiseks tundub mulle, et söömise juures tõsiseid asju arutada on ajaraisk. Kuigi võibolla mõeldakse, et see on hoopis aja kokkuhoid? Minu jaoks on ajaraisk, sest ilma oma spagetitaldrikuta saaksin ma kliendile kõik asjad sada korda kiiremini ja mugavamalt ära seletada. Ja süüa jõuaksin ma mõnuga ja palju paremini, ilma et ma peaks selle juures kedagi hoopis muudel teemadel konsulteerima.

Kolmandaks – oma aeg. Lõuna on minu jaoks selline mõnus oma aeg. Loomulikult erand siin-seal ja vahel ei jõuagi õigel ajal lõunat süüa, aga minu jaoks lihtsalt nii on.

Kuidas teiega?

PS: Pilt on tehtud minu sõbranna juures tema nõudepildistamise projekti käigus.

 

 

 

 

 

 

 

Ma ei näe mitte midagi!

Ma ei näe mitte midagi!

Ma ei ole fotograaf. Ma oma väheste õpitud teadmistega olen põhimõtteliselt fotograafi vastand. Aga selleks, mis ma nüüd kirjutan, ei peagi olema fotograaf, seega polegi nagu milleski vastuolu 😀

Mulle on viimasel ajal jäänud silma mõnedes blogides, aga pigem isegi igal pool sotsiaalmeedias, kus pisikesed ettevõtted oma lehtedele toodetest reklaampilte postitavad (loe natuke irooniliselt: suurt turundust teevad), et jube äge on omada natuke vingemat kaamerat kui see, mis telefonis, ja siis selle kaamera fookuse ja avaga mängides (või vastupidi mängida mitte osates) teha neid tuusasid moepilte. Millised need on? Teate küll, need udused “tuusad” pildid. Bokeh! Sest, noh, mul on ju profikaamera ikkagi!

No midagi sellist…

Nii, siin ma tutvustan teile oma uut sõpra
Portreefoto. Ilm oli portreede tegemiseks nii soodne!
sparkler-922902_960_720
Kaarli sünna, jee!
responsive-blurry-images-wordpress
Reklaampostitus minu uuest telefonist, vaadake, kui ilus see välja näeb! (foto võtsin: www.managewp.com)
landscape-1191260_960_720
Nädalavahetuse fotoshoot looduses.
blurry-692102_960_720
Ostsin täna maailma lahedamad ketsid ja tahan teile ka näidata. On ju vinged?! Kes tahab samasuguseid, siis jätke alla kommentaar blaa blaa…
background-407193_960_720
Tegime nädalavahetusel koduõue korda, nii mõnus!
35inw6
Esimesed õied aias. (Foto: www.wallpapersafari.com)
Meie pere uus lemmik. (Foto: www.allaboutvision.com)
Meie pere uus lemmik. (Foto: www.allaboutvision.com)
blur
Üks suvine foto pruudist! (Foto: www.codepen.io)

Eks ma veits liialdan eks. Või… kas ma ikka liialdan?!

PS: Kõik fotod, millel ei ole märget, on võetud lehelt pixabay.com.