Browsed by
Author: ebaparlikarp

Tunned oma kodumaad?

Tunned oma kodumaad?

Tuttav ütles paar päeva tagasi, et käis elus esimest korda Pärnus. Tulemus – pole tema linn. Ega Pärnu ei peagi kõigi linn olema, aga ma tõesti siiralt imestasin, kuidas minuga suht samaealine inimene polnud mitte kunagi varem PÄRNUS käinud. See ei olnud üldse seda laadi hämming, et “Izzand jumal, ma olen pool maailma läbi reisinud ja sa pole isegi PÄRNUS käinud vä?” Eip! See oli lihtsalt – OMG. PÄRNUS. PÄRNUS!!! POLE. KÄINUD – hämming! Suvepealinn ju! See on ju siinsamas. Eestis.

Aga siis taipasin, et ju ma ise olen võtnud Pärnut ja ilmselt ka teisi Eesti linnu nii iseenesestmõistetavalt. Olen arvanud, et ka kõik teised on samamoodi elanud ja ringi käinud. Aga võta näpust! Ei olegi! Mõni on käinud tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, aga vot Pärnusse pole sattunud ja ega seda ei pea häbenema, see pole mingi võistlus “Kes on kõige rohkem linnu Eestis läbi käinud”, kuigi riikidega vist midagi sellist ka tehakse ning tõeline reisisell oled alles siis, kui liitud mingi 100 riigi klubiga.

Võtsin aga siiski Eesti kaardi ja tabelid lahti ning hakkasin uurima… Eestis on Wikipedia andmetel 47 linna. Teadlikult olen ma käinud vähemalt 34 linnas, tegelikult ilmselt rohkem. Kõige-kõige tihemini (suva järjekord): Tallinn, Rakvere, Pärnu, Keila, Tartu, Viljandi, Haapsalu, Kärdla, Kuressaare, Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva, Narva-Jõesuu, Saue, Põltsamaa, Kehra, Otepää, Maardu. Nendes olen ma tõesti käinud nii palju kordi, et ma ei kujuta ette, et ma suudaks neid üldse üle lugeda.

Korduvalt, aga mitte väga palju olen sattunud: Sillamäe, Võru, Valga, Paide, Türi, Rapla, Lihula. Teistesse olen sattunud pigem korra või paar või siis läbisõidul, suuremat sidet pole.

Screen Shot 2018-07-25 at 20.50.57
Tabeli ülemine ots jäi screenshotist välja. Allikas: Wikipedia.

Samas ega ma paljudesse kohtadesse ei olegi läinud kui turist. Ida-Virumaa on ju mu kodukoht, see on elementaarne, et peale sealsete suuremate linnade olen käinud ja tean kohti nagu Toila, Avinurme, Aseri, Kiviõli, Lüganuse… Rakvere kandis elab minu ema ja seeläbi tunnen ma suht läbi ja lõhki ka Lääne-Virumaad: Ravere, Pajusti, Vinni, Inju, Kadrina, Vihula, Haljala, Kunda, Kadila, Mõedaku, Väike-Maarja, Viru-Jaagupi jms. Ma ise elan Tallinnas ja siit kandist olen sattunud kas töö asjus või sõprade asjus näiteks lugematu arv kordi Maardusse, Kehrasse, Viimsisse, Keilasse, Sauele, Laulasmaale, Sakusse, Harku, Peetrisse, Jürisse, Tabasallu jms. Peipsi järve ääres veetsin lapsena suvel aega. Perega, kui ma laps ja teismeline olin, käisime aga iga suvi Pärnus puhkamas, sest isa on sealt pärit ja seal on meil ka päris palju sugulasi. Pärnuga tunnen ma väga suurt sidet. Tallinn ja Pärnu ongi vist nö minu linnad. Ehk kõik need eelnevad kohad, kus käinud olen, on seotud lihtsalt minu elukohaga ja perega.

Niiöelda turistina olen käinud lugematu arv kordi mööda Eestit (ja ööbinud spaades, hotellides, kodumajutustes, turismitaludes, kämpingutes vms): Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Vormsil, Viljandis, Pühajärvel, Otepääl, Tartus, Roostal, isegi Obinitsas 😀 ja mujal. Muidugi Pärnus ka, aga see oli mul niikuinii juba mainitud. Augusti keskel on plaanis sõbrannadega jälle Pärnu-spaanädalavahetus teha.

Kõige halvemini tunnengi vist seda kuulsat Valga kanti 😀 ja Räpina ning Põlva kanti. Raplas ja sealkandis ei tunne ma ka end päris koduselt, aga muidu… Tunnen oma Eestimaad küll! Õigemini olen näinud. Ega ma mingi ajaloolane ei ole 😀

Enamik kohti, mis pole elupaikadega seotud, ongi käidud täiskasvanuna just sõpradega. Kunagi oli traditsioon iga suvi mingit uut Eesti otsa avastama minna ja siis sai palju ringi sõidetud. Nüüd oleme sõbrannadega pigem mugavad, peatume kuskil spaas ja kolame linnas, kohvikutes, rannas…

Kui palju teie mööda Eestimaad ringi käinud olete? Miks?

Lõpetuseks üks paari aasta tagune pilt, kus olime sõbrannaga Muhul. Mul olid roostes juuksed ja veits viskas ka emo sisse.

img_0686

 

140 eurot liiter

140 eurot liiter

“Varastasin” Eveliisi kingikotist ühe rabatooniku. Ta lubas võtta, tal endal on neid tooteid küllaga. Ausalt, ma ei tea, miks ma just selle võtsin, ilmselt seepärast, et näomaske jms vajalikke asju on mul endalgi. Piserdan seda iga hommik kuuma duši alt tulles pritspudelist endale näkku. Hea värske tunne, aga… Piserdan. Rabavett. Näkku. Võimalik, et sama hea värske tunde annaks see, kui ma paneks tavalise jaheda kraanivee pihustiga pudelisse ja laseks pärast duši alt tulekut näkku. Tõenäoliselt.

Muidugi on see vegan (samas rabajärves ju elavad mingid kalad ja putukad, seega loomne kokkupuude ju siiski on?). Muidugi 100% looduslik. Peotäis vett, mis võetud rabast, on pandud klaaspudelisse, kena sildike peale, poelettidele ja 14 eurot. Loomulikult on see ka hand made. Kuigi, kui tegemist on 100% loodusliku rabaveega, kuidas seda saab kätega ise teha?! Ju siis villiti see kätega pudelisse ja kätega pandi silt peale. Hand made!

Raha:

puuke
Mitte raba, vaid RAHA

Mina ei tea, kui palju liitreid seda rabavett Eestis on, aga arvestades, et 100ml maksab poes 14 eurot, oleme väga rikkad. Iseasi, kas ka nõudlust on. Eestlased on rabahullud, suvel käivad rabas ujumas, sügisel matkamas ja tegelikult käiakse seal ka kõikidel muudel aastaaegadel, kas või selleks, et pilte teha. Võibolla eestlased armastavad tõesti raba nii pööraselt, et pärast suvist ja värskendavat rabas ujumaskäiku, lähevad poodi ja ostavad seda sama rabavett 140 eur/liiter väikse peotäie koju kaasa.

Ma saan väga hästi aru, et ega ainult 100ml vett 14 eurot maksa. Selle raha eest peab tootja (päris kummaline öelda “tootja”, kui ta rabavett ju tegelikult EI TOODA) seda vett ka hankma, mehaaniliselt filtreerima, pudelisse panema, pudelid ostma, sildid kujundama, sildid tellima (need pudelid ja sildid peavad tootmisettevõtted ju ka tootma), sildid peale panema, e-poodi üleval pidama, e-poe üldse looma, toodet turustama, turundama, endale palka maksma ja mida kõike veel. Sellest ka müügil oleva toote hind. Mis omakorda paneb mõtlema, et krdi palju tegevusi, muret, transporti, tootmist, sebimist, tellimist, reostamist sellise lihtsa asja pärast nagu pudelis rabavesi, mis tegelikult on kõigile kättesaadav ka vabas looduses ilma suure jalajäljeta. Te ei mõtiskle vahel nii?

Turustaja väidab, et nende rabavesi sisaldab ainulaadset nahka hooldavat bioaktiivsete ainete kompleksi. Googeldan “bioaktiivne” ja ega ma väga targaks ei saa. Leian hoopis Wikipediast koha, mis ütleb:

Rabavesi moodustub peamiselt sademeteveest, mille toiteelementide sisaldust mineraalne aluspõhi ei mõjusta. Rabavesi sisaldab kloori, lämmastikuühendeid (eriti lumevesi), väävelhapet, ammoniaaki ja muid keemilisi ühendeid. Vastupidi põhjaveele on sademetevesi vähese toitainesisaldusega, huumusvaene, oligotroofne (vähetoiteline).

Nagu ikka, leiab netist igasugusust infot. Valik, mida oskuda ja mida mitte, on suur. Aga võibolla see vähese toitainesisaldusega rabavesi tõesti nägu toniseeriv?! Maailmas on ju ennegi imelikke asju juhtunud.

Üks sama tootja turbamask aga sobis mulle jälle väga. Just see pinguldav, teisi ma ei ole proovinud. Ega see mul otseselt midagi ei pinguldanud, aga näonaha jättis õhtul õhetama ja hommikul oli palju puhtab ning siledam.

*Postitus sündis koostöös kaine mõistusega.

Edit: Ja just nüüd loen, et Eveliisile on see sama toonik suvel asendamatu 😀 No nagu ma ütlesin – hea ja värskendav, aga kui mõtlema hakata, siis…

 

Aga kas sa julged endast nabapluusis pilti üles riputada?

Aga kas sa julged endast nabapluusis pilti üles riputada?

Ma ei ole vist juba nädalaid mingit korralikku toitu valmistanud. Jah, täna keerasin õhtul kokku mingi salati riisinuudlitest, krevettidest, tomatitest, salati miksist ja kastmest, aga no see pole eriline vaaritamine. Toitun hetkel Regatt jäätisebrikettidest. Olen neid nii palju söönud, et sellest kogusest saaks maja laduda. Enne seda toitusin päris kaua Premia sidruni-laimi glasuuriga pulgajäätisest. Ja veel enne seda sõin suurte karpide viisi seda Eesti 100 sini-must-valget jäätist. Ja veel-veel enne seda sõin päevas vähemalt 2-3 Koolijäätist. Ja nüüd tuli mul meelde, et veel isegi enne SEDA sõin ma karpide viisi LaMuu jäätiseid.

Reedel tulin näiteks töölt koju ja otsustasin, et ma ei kavatse nädalavahetusel mitte kuhugi minna. Õues on minu kliima ja ma plaanisin veeta selle katusel päevitades, lihtsalt vedeledes ja lugedes… Ostsin siis 4 Regatt briketti ja igaks juhuks ka 3 Premia sidruni-laimi glasuuriga pulgakat. Noh, et kaheks päevaks äkki jätkub. Täpselt kaheks päevaks jätkuski. Pühapäeval pidin sundima end välja minema, et midagi juurde hankida. Otsustasin Balti jaama turu kasuks ning ostsin 2 kilo mureleid, pool kilo kultuurmustikaid, pool kilo maasikaid, pool kilo värskeid hapukurke ning ühe pisikese siidri. Midagi sõi kogu sellest kupatusest Karl ka, aga põhimõtteliselt tõmbasin kogu kompoti päeva jooksul üksi rindu.

BA6DBDC7-41DA-44D2-898E-9751C7F87814
Vaid väga väike osa minu tolle päevasest kogusest. Tegemist on suure praetaldrikuga ja ma ei tea, miks ma sinna vaid ühe kurgi panin. Enne seda olin juba 3 tk ära söönud 😀

Riik muretseb, kuidas elanikkond ja lapsed lähevad järjest tüsedamaks. “Kaalikas kanni ei kasvata” ja muud õpetused, näiteks kui palju rohelist peaks taldrikutäis toitu sisaldama, vilguvad plakatitena tänavapildis. Räägime tervislikust toitumisest pidevalt sotsiaalmeedias, telesaadetes, foorumites. Aktivistid ja poliitikud muretsevad lasteaialastele pakutava toiduvaliku pärast. Lapsed ei tohi saada liiga palju suhkrut jms – paksenemisoht! Eraettevõtted kasutavad kogu seda hullust ära ja pakuvad “ökot”, “rasvavaba”, “suhkruvaba”, “gluteenivaba” elu. Ülekaalulised naised aga võitlevad õiguse eest olla paks – mis see teiste asi on ja üldsegi – sisemine ilu. Trimmis kehadega naised postitavad igapäevaselt enda kehast (mitte endast, vaid pigem ikka kehast!) pilte – sport, tervislikkus, esteetika… Korpulentsed naised vastukaaluks sarnaseid pilte sõnumiga – ole sina ise või et ülekaalulisus on kurvikus ning üldse, mis see sinu p*rset torgib. Ahjaa, siis on mingi kolmas kontingent, kes on mingid suvakad, pole liha ega kala, aga on õppinud ära, kuidas fotodel prink olla, neile on päris maailm suva, seal pole oluline, milline oled, Insta on uus nägu ja tegu.

Naised ilastavad ilusaid jõusaalikehaga ja Taukari lõuajoone ning soenguga meeste poole, ega nad ei taha endale räme-paksu õllekõhuga ja kiilanevat meest, samas naiste enda voldid on a) tabuteema või b) kurvid. Ma mõtlen, et kui mehed ka kunagi saavad võimaluse last kanda ja sünnitada (aastal 4500 näiteks), siis on neil ka vähemalt vabandus üle püksi ääre rippuvat kõhtu omada. Naised on õrnem sugu! Ei, naised on meestega võrdsed! Et selle kõige juures täiemõistluslikuks jääda, tuleb end välja lülitada või vaid vaatlejaks jääda. Nii nagu ma trillereid või õudukaid vahin – kriipi, aga kui tahan, panen kinni ja kobin oma mõnusasse pessa.

Ja siis on mingi sisemise ebakindluse teema. Misasi see sisemine ebakindlus on? See, kui ei julge endast nabapluusis pilti Instasse panna? Ma küsiks: AGA KAS PEAB? Ebakindluse uus mõõdupuu on see, millise pildi sa julged endast sotsiaalmeediasse toppida. Ja kui sa oled ERITI badass, siis julged panna lausa MEIKIMATA selfi! Saate aru – nägu ilma meigita!!!* See on sisemise enesekindluse tipp!

Ma ise ei ole ka probleemidest prii. Olen olnud terve elu kriitiline oma kõhu vastu. 17aastaselt oli mul veel teisigi väliseid etteheiteid enesele, aga enamikust etteheidetest kasvasin vanusega kiiresti välja, kõhuteema jäi. Kahtlustan, et asi pole fotodes või selles, kuidas ma kardan, et teised mind näevad, vaid tundes. Täiskõhutundes. Näiteks kui mul oleks kints paks või näpud :D, siis ma seest poolt ei tunneks seda. Kui mul on aga kõht (magu) toitu täis, siis ma tunnen seda seest poolt (ennäeimeteks!), aga mulle üldse ei meeldi see tunne. Tuju võib kohe ära minna, see kõik oleneb hästi paljudest asjadest, kas tuju läheb ära või jääb. Samas, mulle meeldib ka süüa, eriti igasuguseid häid asju, ning seega leian enamjaolt siiski kompromissi.

A mis ma nagu öelda tahtsin kogu selle pika jutuga? Ei teagi, segaseks läks. Mis te suvel sööte? Aga nabapluusiga pilte ikka panete üles?

C5CDBEFF-707F-4078-8207-5CC78711F170

* Kohe kindlasti ei räägi ma siin inimestest, kellel on suured probleemid tõsise akne haigusega, jätame nemad välja.

Kinnisvara kinnisidee

Kinnisvara kinnisidee

Olen kirjutanud, et mul on mõte oma isiklik korter maha müüa ja osta uus. Teise asukohta, suurem ja omanäolisem. Nimetagem seda investeeringuks või tagalaks või milleks iganes ning tegelikkuses midagi ju ei muutukski – mul ju praegu ka isiklik korter “varuks”. Seal elatud eluperiood ja sellega kaasnev on minevik ning ka emotsionaalselt tunnen, et aeg on küps.

Sellise kinnisvara hinnad on praegu laes ning saaksin just nüüd päris hea hulga raha uue korteri sissemaksuks. Uut korterit valiksin hoopis teiste kriteeriumite järgi ning suurema tagamõttega. Kõigepealt oleks plaanis see välja üürida ning las ta siis olla. Kes teab, mis tulevikus või lausa 20a pärast saab, aga mõte on selles, et mul oleks ka ikkagi OMA korter, mille ma saan oma lapsele kunagi jätta. Tehku tema sellega, mida siis soovib.

Mina ei tunne, et kinnisvara omamine mind kuidagi sunnismaiseks teeb. Mingeid erilisi kohustusi peale pangalaenu ka ei teki. Väike pangalaen on mul hetkel seoses vana korteriga niikuinii, seega väga midagi ei muutu. Juhul, kui üürnik sees elab, oleks vähemalt lähitulevikus mureta, sest korteri üürihind oleks pangalaenu igakuisest maksest oluliselt kallim.

Mulle on oluline, et kuskil oleks mingi tagala. Ma ei taha olla 20a pärast täiesti varatu, omamata siin mingit isiklikku pidepunkti. Korteri/kodu omamine siin mulle aga seda kindlustunnet pakub. Eks mul see teema kuskilt lapsepõlvest tuleb, minu vanuste vanematel on enamasti vist ikka oma enda isiklikud kodud (ükskõik, kus Eesti otsas siis). Ma ei kujutaks ette, et sõidan emale või isale külla kuhugi nende üüripinnale. Kui nii peaks selles vanuses inimestel olema, siis minu meelest on see pigem erand ja ilmselt neil on elus midagi kuskil väga valesti läinud? Nooremal põlvkonnal jah ei ole seda kinnisvara kinnisideed ning välismaal paljudes riikides on ka täiesti tavaline elada üüripinnal. Siiski minule sobiks see variant vaid ajutiselt ja lõpuks tahaks ikka OMA kodu.

Maakleriga olen kohtunud. Pangas on konsultatsiooni aeg kirjas, aga sinna on veel aega. Kuidas ma maakleri valisin? Kuna mu korter asub Sikupilli kandis, tahtsin, et maakler oleks venelane, kuna tõenäoliselt ostab minu korteri vene rahvusest inimene ning tema usaldab vist rohkem venelast? Samas, kes teab, äkki ostab eestlane, ja sel juhul peab see maakler ka eestlasega klappima, st oskama väga hästi eesti keelt, et suuta müüa. (Jajah, “maaklerid on kõik muidusööjad, oma tööd korralikult ei tee” jne – igaks juhuks mainin, et olen nende väidetega kursis).

Saatsin päris paljudesse firmadesse päringu ning vastuste järgi valisin. Väga vigaselt eesti keelt kirjutavat maaklerit ma ei tahtnud, mul oleks endal ka temaga raske suhelda. Põhimõtteliselt valisingi vastuste ja selle venelane-aga-räägib-eesti-keelt kriteeriumi järgi. Inimese kirjast loen ma palju sellistel puhkudel välja – kas inimene ka süvenes, mis MINA küsisin, või kirjutas täiesti mõtlemata vastuse. Kas ta tundub pealetükkiv või äkki hoopis liiga ükskõikne. Jah, vaatasin ka pilti, mis maakleritel 99,999% alati kodulehel nime juures üleval on. Ega see pilt liiga palju inimese kohta räägi, aga seda, kas tegu on naisterahvaga või paksu vuntsidega vanamehega, seda ma suudan ikka eristada. See paks vuntsidega vanamees võib minu pärast näiteks meisterkokk olla või ehitusobjekte edukalt juhtida, kuid maaklerina soovisin stereotüüpselt (mu enda vaimusilmas) meeldivat ja hoolitsetud, asjalikku naisterahvast. Täpselt sellisega ma ka kohtusin. Eks vaatab, mis sest asjast saab…

Vaatan päris palju praegu kinnisvaraportaalides ringi, et näha, mis turul toimub ja mida üldse pakutakse. Loomulikult ei anna ka kinnisvaraportaalide fotod täielikku ülevaadet, aga midagi saab kohe kindlasti välistada. Kõige jaburam, mille peale ma sattunud olen, on kuulutuses märgitud “suur rõdu”. Pildilt aga vaatab vastu isegi mitte väike rõdu, vaid kinniehitatud rõdu, mis on tegelikult ju 2 m2 akendega TUBA! Lepime kokku – akendega kinni ehitatud rõdu ei ole rõdu! Siis võiks iga inimene oma elutuba ka rõduks pidada – teed aga akna pärani lahti ja ongi rõdu. Terrass lausa! Mille pärast neid rõudusid üldse kinni ehitatakse? Et maja on soojustamata ja külma tuleb sealt talvel? Või tehakse sellest panipaik? Ratast pole kuskil hoida? Koerale tehakse oma tuba? Ehitatakse kinni, sest SEE ON VÕIMALIK? On keegi nii teinud? Miks?

Aga ikka ulmelised hinnad on praegu, kui sa just ei taha osta korterit Lasnamäe või Mustamäe või Õismäe taha otsa. Mina tahaks kesklinna, Kristiinesse (kesklinna poole) või Põhja-Tallinna. Ideaalis muidugi siia Kalamaja lähedusse, aga siin pole kortereid üldse saada, nõudlust on palju ning see tõmbab hinnad ikka korralikult lakke. Aga ega ostuga mul kiire ei olekski, müügiga pigem. Ostan siis, kui näen tõesti, et vot see on SEE ja pakkumine on hea. Ma ei viitsi põdeda, küll kõik loksub paika. Alati on loksunud.

Kas teil on oma isiklik kinnisvara/pangalaenuga kinnisvara või elate üüripinnal?

Foto: pexels.com (Suva pildike. Meeldis, kuidas valgus langes. Ma armastan hommikupäikest, mis paistab köök-elutoale).

 

 

 

Liiga ema

Liiga ema

Itaalias olles mainisin, et peale muude teemade tahaks kirjutada ka kanaemadusest. Ma ei ole sellest siiamaani kirjutanud, sest… tundsin, et ma ei mõelnudki tegelikult kanaemadust, vaid sellist nähtust, kui naine võtab emadust LIIGA tõsiselt. Kuidas saab emaks olemist liiga tõsiselt võtta? KUIDAS?? Nimetada võib seda muidugi kuidagi teisiti, aga sisu on sama.

Lapse sündides hakkavad mõne aja möödudes täiesti loomulikud ja tavalised lapsevanema mured, näiteks beebi gaasivalud, ning sellest esimesest keerulisemast ajast satuvad osad emad justkui nõiaringi. Raske on! (Mitte kõigile pole see nii raske, aga inimesed on erinevad). Magamatus… Beebi nutab… Kõik normaalsed asjad tegelikult, aga hakatakse elama tulevikule, mõeldes: “Küll need gaasivalud varsti üle lähevad, see ju vaid periood, siis läheb kergemaks, saan normaalselt magada ja jõuan tõenäoliselt ka sõbrannaga kokku saada.” Okei, gaasivalud lõppevad, aga siis hakkavad tulema hambad. Laps on viril, jälle on raske. “Aga hammaste tulek on ju ka ajutine. See periood tuleb lihtsalt üle elada!” Kuldsed laused! Sest muidugi – KOHE saab see periood ka läbi ja KÕIK läheb kohe kergemaks. Oh üllatust, siis aga hakkab laps kõndima ja ei püsi pudeliski paigal. Temaga on keeruline kuhugi minna, ta vudib liialt ringi, tahab kõike näppida ja suhu panna, koguaeg tuleb silma peal hoida, lisaks ta jonnib. “Aga varsti me saame ka seltskonda tulla, sest peagi hakkab laps ju rääkima ning siis ta saab öelda, mis tal vaja on, mitte ei pea lihtsalt röökima.” Laps õpib aga rääkima ja röögib keset poodi, kuidas ta tahab jäätist ja kohe ning kõik vaatavad su poole, et mis pagana ema sa oled, jäätist ka ei luba lapsele (mis sest, et ta just tund aega tagasi sõi ühe). “Ei ole hullu, ka see on vaid periood, peagi…” Peagi saab ta täisealiseks ja kolib kodust välja?

Teate, millal kergemaks läheb? Siis, kui te ise suudate asju kergemalt võtta!

Emadust liiga tõsiselt võtval inimesel ei ole loomulikult ei aega ega võimalust kodust välja saada. Ta teab küll, et ta vajaks seda “oma aega”, aga ta on kõik ootele pannud, sest… kohe läheb ju lihtsamaks. Imelik on aga see, et ka OMA KODUS tal vaba aega pole, et kas või korrakski lõõgastuda ja näiteks mingit filmi vaadata (või mis iganes tegevus meelepärane, olgu selleks kudumine või koogi küpsetamine), sest:

  1. On vaja ärgata, last toita, lapsega 2,5 tundi järjest tekikesel istuda ja klotse laduda.
  2. Siis jääb laps korra tuttu. See on see väga lühike aeg iseendale, kus saab KIIRELT riideid vahetada (miks enne ei saanud?), KIIRELT kohvi teha, süüa mingi KIIRE võileib, KIIRELT koristada, KIIRELT… ma ei tea mida teha. Aga kindlasti KIIRELT!!! Sest kui laps ärkab, siis on teda vaja ju kohe jälle sööta ning siis 2,5 tundi tekikesel klotse laduda.
  3. Oletame, et laps magab kaks korda päevas. Sel juhul on vaja laps üks hetk uuesti magama saada ning siis PEAB KIIRELT õhtuks midagi süüa tegema, KIIRELT tubasid (JÄLLE!) koristama, KIIRELT ise midagi hamba alla leidma, KIIRELT ma ei tea mida teha.
  4. Sest kui laps ärkab, on teda vaja ju jälle KIIRELT sööta ja siis PEAME  ju jälle tekikisesel klotse laduma. No olgu, seekord raamatut vaatama. Last ei saa ju sekundikski omapäi sinna tekile jätta! Ja ma ei mõtle “omapäi”, et ema ise läheb šoppama, vaid kas või nii palju, et aseta laps teki peale mänguasjade juurde, võta see kohv (mida sa tavaliselt KIIIIIRELT jood või üldse külmalt, sest õigel ajal ei jõudnudki), istu lapse lähedale diivanile ja joo seda AEGLASELT. Mis juhtuda saab? Jumal hoidku, äkki õpib laps ise mänguasjadega mängima?!
  5. Õhtul tuleb mees koju ning… ja mõlemal on kiire?! Ma ei saa ausalt aru, kas inimestel on nagu mingid inimeste suurused hamstri-jooksurattad kodus, kus nad muudkui liduma peavad, et endale hapnikku pumbata, muidu surevad ära?

Hamster

Ma mõistaks, kui naisel on KOLMIKUD! Või kui laps on tõsise erivajadusega. Või kui ema progeks oma väikse lapse kõrvalt ka kellelegi kodulehte ning tähtajad on kukil. Aga lihtsalt kodune ema, kellel on laps või kaks ja abistav abikaasa? Ja pole mitte kunagi AEGA?

Ometi on tõesti emad (tunnen isegi selliseid), kes jõuavad oma väikse lapse (laste) kõrvalt ka veel oma ettevõtet alustada, ülikoolis käia… See on nüüd minu arvamus, aga minu meelest on kõik see iseenda programmeerimise (või programmeerituse, juhul, kui seda on teinud geenid ja kasvatus sinust endast olenemata) küsimus. Kui sa häälestad/programmeerid end nii, et sa ei saa kuhugi minna ega midagi teha, sest… (pane siia ükskõik, mis põhjus, näiteks, et SINU laps vajab just seda erilist tähelepanu), siis sa tõesti ei saagi ja loodad, et kui “see periood” on läbi, siis läheb lihtsamaks. Kui sa aga oled häälestatud/programmeeritud nii, et sa tahad ja saad, siis sa leiad lahenduse. Jaa, vahel on tunne, et ei tahagi. Mida rohkem sa nii mõtled, seda vähem tahadki, aga ometi närib midagi seest. Mul on laps juba suur ja ma ka vahel ei viitsi/ ei taha kuhugi minna. Lõpuks aga otsustan minna ning pärast tunnen suurt rõõmu, et läksin, sest tore oli. Oleks aga koju jäänud, poleks ma mingit emotsionaalset laengut saanud. Vahel tuleb end ise natsa ka tagant tõugata.

Muidugi on inimesi, kes on halvad logistikud ja kehvad planeerijad, kel pole äkki autot või elavad natuke kaugemal. Aga probleemi tunnistades, saab seda ka lahendada, mingi süsteemi luua, mitte “Issand jumal, mul on lapsel arstiaeg pandud, kuidas ma suudan seda küll meelde jätta?!” (Sest ega pole ju aega seda üles kirjutada, nii kiire on koguaeg!)

See, mida ma kirjeldasin, ei ole kanaemadus. See on mingi next level asi, kus lapsevanem elab pidevalt tuleviku ootuses. Kinnitatakse iseendale, et tegelikult on kõik super, laps/lapsed on armsad ja KOHE varsti hakkab ju kergem! Elu pannakse AASTATEKS SEISMA, iroonilisel kombel on aga selles seisvas elus koguaeg KIIRE ja keeruline!

MUIDUGI on lapsed armsad! Keegi ei kahtlegi selles! Aga lapsed saavad armsad olla ka siis, kui sa ka iseenda vajaduste eest hoolitsed. Mis vajaduste? Vot see ongi see “emaduse liiga tõsiselt võtmine”, kui need vajadused kaovad sootuks või sa justkui ei tahagi oma vajadusi endale enam tunnistada. Huvi kaob iseenda ja oma isiku/karakteri vastu. Ma ei mõtle, et sa PEAD väikeste laste kõrvalt magistrikraadi tegema või baarides iga nädal joomas käima. Aga kindlasti on midagi, mis on just SINU asi.

Ma ise pabistan tohutult oma lapse pärast, olen seda alati teinud ja siiani. Aga ma muretsen oma ebanormaalse fantaasia tõttu fataalsete asjade pärast (ptüi-ptüi-ptüi), see on minu kiiks ja minu probleem. Kuid ma ei ole muretsenud vist MITTE KUNAGI selle pärast, et oi, lapsel on äkki igav; oi, laps peab natuke midagi kannatama, sest mul on KA vaja midagi teha; laps on mõnda aega omaette (ma ei mõtle väikelaps üksi kodus) või et oi, laps peab nüüd terve multika ära vaatama või natuke ise proovima üksi mängida.

Mäletan, et kui laps oli paari-aastane ja ärkas nädalavahetuse hommikul väga vara üles, siis kobisin suurde tuppa diivanile tema mängude juurde, ühe silmaga magasin, teise silmaga piilusin last, kes pidi ise endale mänguasjade vahel tegevust leidma või multikat vaatama. Mitte et ma poole päevani maganud oleks ja laps omapead, aga ma EI PEA ärkama laupäeval kell 6 või 8. Mitte midagi ei juhtu, kui ma tunnikese veel nii unelen, sest MUL ON UND VAJA! Ja ei olnudki mingit probleemi, toimetas vabalt (vahepeal ronis mulle peale või tõmbas mu silmalau lahti), kuni MINA olin valmis ärkama ja temaga toimetama hakkama. Hüperemad võivad ära minestada selle jutu peale, aga siiralt suva. Homne päev teeks sama asja. Ka praegu kehtib meil reegel, et kui nädalavahetusel juhuslikult laps varem ärkab, siis MIND EI ÄRATA! (Ei maga ma poole lõunani, ärkan tavaliselt 8-10 vahel).

Mäletan, et kui ma uut lapsehoidjat, kes korra kahe nädala tagant last hoiaks, otsisin, siis käisime lapsega ühel noorel naisel väga ilusas Kadrioru kodus külas. Kirjutasin sellest kunagi blogis ka:

See naine oli VÄGA viisakas, osavõtlik, oskas õigeid ja ka loogilisi asju küsida, oskas suhelda… Oli väga tsill ja rahulik, äkki liiga rahulik?! Ma olen muidu hull paranoia-mutt, ma võin peas mingeid stsenaariumeid üles kedrata nagu tuuliskpasku. Siis hakkasingi kontektist välja noppima tema lauseid ja tegema omi järeldusi.

“Meil lapsi ei ole.” Okei, te tahate minu last endale?!

“Ethel on sama tüüpi nagu mina väiksena, heledad juusked ja tedretäpid.” Okei, juba sa kujutad ette, et kui sa selle lapse varastad, siis välisel vaatlusel pole kahtlusi, et see sinu laps ei oleks.

“Kuidas sa sellesse suhtud, et me lapsega ka kuhugi läheks, näiteks metsa.” Ää, okeiiiii, miks sa tahad mu last metsa viia? 😀 Põhimõtteliselt, kui sa teda ära ei killi (ptüi ptüi ptüi) või puu külge kinni ei pane, minge siis.

Sellele konkreetsele hoidjale ma lõpuks last ei viinud, sisetunnet usaldasin, kuigi ilmselt poleks midagi juhtunud. Küll aga on mu lapsel olnud hoidjad alates sellest ajast, kui ta sai üheaastaseks. Noored tüdrukud, kes sel ajal ülikoolis käisid (lastekasvatust õppisid ja ka kuskil lastehoius töötasid) teenisid lisaraha. Mingi aastake oli üks hoidja, siis ta lõpetas ülikooli ja läks oma eluga edasi, tuli uus võtta. Ei möllanud ma kuskil ringi, aga kui oli vaja näiteks sõbranna sünnipäevale minna, siis oli mul lahendus olemas. Kui tahtsin sõbrannaga spaasse minna, siis läksime sellisesse, et saaksin lapse tee peal oma emale näiteks anda (ta elab minust 100 km). Hädaolukorras sai mu sõbranna tunnikese last vaadata. Lahendus on alati. Programmeeri end lihtsalt lahendustele, mitte ära oota, et varsti läheb kergemaks. Väga raske on nii elades hoopis tagasi ühiskonda tulla.

PS: Ma väga loodan, et ma kedagi ei pahandanud oma postitusega. Ma ei ole võibolla päris kõige klassikalisem emamaterjal ja loomulikult on see iga pere enda otsustada, kas nad tahavad 5 aastat kodus istuda, sest tunnevad, et see on nende “saatus” või pigem otsivad lahendusi, kuidas ka iseennast mitte kaotada. Ma lihtsalt selgitasin oma seisukohti iseenda vaatepunktist ja elust lähtudes. Ema ja lapse suhe on väga tähtis, aga nagu öeldakse lennukis – pane esimese asjana hapnikumask endale ja siis aita oma last ja teisi.

Päise foto: pexels.com (Pildil ei kujuta ma “liiga ema”, vaid just positiivset ja seiklevat ema, kelle jaoks väiksed lapsed ei ole “periood”).

Mul on universumile vaid kaks soovi

Mul on universumile vaid kaks soovi

Mul on universumile kaks soovi. Neid ei pea isegi mõlemat täitma, piisab ühestki, ma lihtsalt annaks nagu valida, et kumb lihtsam on.

  1. Palun, et keegi leiutaks silmadesse sellised läätsed, mis oleks päikseprillid ehk siis päikseläätsed. Ma ei taha päevitada ja lugeda päikseprillidega ja hiljem jälle nagu sukelduja välja näha. Ma ei ole tavaliselt isegi nagu panda, ma oleks nagu sukeldumismaskiga päikse poole magama jäänud, kui mu prillid on normaalsuuruses.
  2. Palun, et keegi leiutaks päikseprillid, millega ei päevitu sukeldumismask* näkku ega ka panda.

(*Teksti enne postitamist üle lugedes, avastasin, et olin kirjutanud: Palun, et keegi leiutaks päikseprillid, millega ei päevitu sukeldumispask näkku… Misasi on SUKELDUMISPASK 😀 ja kuidas seda saaks näkku päevitada?)

On seda siis palju soovida, ah? Kui keegi nüüd ütleb mulle, et halloo, need asjad olid juba 20. sajandil olemas, siis ma kardan, et kahetsen kogu oma senist elu, kuna olen seda ilmselgelt nii valesti elanud.

Täna hommikul otsustasin, et ma ei lähe täna mitte kuhugi. Laps on ka maal. Kell 9 oli juba 23 kraadi sooja, tegin kohvi, võtsin ajakirja ja kobisin katusele. Selline on õige suveilm. Ilma kananahata. Kui ma olen talveajal kurtnud, et jube külm on (ka kuskil siseruumides), siis olen väga tihti vastuseks saanud, et no muidugi sul on külm, vaata end, kasvata normaalne rasvakiht peale ja… Ja mis? Olen paks ja rõõmus, naudin talve ja vihkan suvel palavust? Ma tegelt ei tea, kas kõhnemad inimesed tunnevad rohkem külma kui kogukamad, kuid rasvakihti on mulle “Külm on!” mure peale läbi elu soovitatud.

20C66DDE-8746-476F-84A0-482B2C586363
Õige temperatuur lõpuks

Avastasin, et mu maasikad on eriti varajased 😀 NOT! Ma ei tea, millal ma need oleks pidanud külvama, et õigel ajal valmis oleks saanud. Talvel vist.

8D8E5299-9894-42C0-9B9C-AF0C2265071F

Mingi kolm tundi ja kaks jäätist hiljem kobisin tagasi alla, koristasin ja nüüd naudin oma kolme kassi, kellest üks on jätkuvalt päris kodu ootel.

1555D37D-743D-447D-9391-EB8D284C2CC8

Täitsin täna ka Pesaleidja dokumendid, millega ma saan nö ametlikuks hoiukodu pakkujaks 🙂

A9B69DED-7C45-48D8-9583-F45EBD40F179
Kiisu tahab kõigega mängida, ka mu ninaga, aga vaikselt õpetan, et mänguasjad on mängimiseks! (PS: ma ei tea, mis mu kulmudega siin pildil toimub, need päriselt ka ei ole tegelt MUSTA värvi!).

Kassike JUST PRAEGU, mil ma kirjutan (magab, silm vidukil):

E571F7A4-F733-470D-A0B9-CC1D53C7013B

Okei, võimalik, et mul on universumile siiski kolmas soov ka – et see kiisu lõpuks hea päris kodu saab 🙂

 

See on Nöep

See on Nöep

Vahepeal toimus mul ju kassipoja päästmise aktsioon ning nüüdseks on kaks ööd kiisu meie kodus olnud. Ka Pesaleidjaga võtsin ühendust ning kui ma kasslapsele ise kodu ei leia, siis püüan seda teha nende abiga ja minust saab ametlikult hoiukodu pakkuja.

874B3C6C-D17B-4D47-819D-A1F86319C44C

Aga ma nüüd räägin kassist ka. Kassiema hülgas ta väga pisikesest peale ja mulle tundus ta nii õnnetu olevus. Kui teda aga pühapäeval esmakordselt nägin, jooksis ta mulle rõõmsalt vastu ja kui käe ulatasin, haaras sellest kinni ja tahtis mängida. Vaimusilmas olin ette kujutanud, et ma tulen, kassipoeg jookseb kuhugi kõige kitsamasse prakku ning siis me 3 tundi meelitame  teda välja tulema. Ei! Mingi maaprakku pugemine on küll viimane asi, mida see kass teha tahaks.

Esiteks ta on poiss. Nimi oli Berta, aga mina tuvastasin temas poisskassi. Samas, kui naistel võib olla habe, miks ei võiks poisskassi nimi olla Berta. Ma ise kutsun teda pisikiisuks. Mul on kodus siis hetkel suurkiisu (Friskin, minu kass), väikekiisu (Jinxy, minu kass) ja pisikiisu (triibikpoeg, kasulaps-kass). Ma olen oma kasse pool ajast sedasi kutsunud, ma ei tea miks, Karl ka ütleb neile nii. Vahepeal kutsusin uut ka Nööp, aga see oli kuidagi nii maakas, et mõtlesin moodsama nime peale – Nöep (nöpp). Nagu Andres Kõpperi artistinimi.

Kodus kartsin, et Friskin sööb ta ära või vähemalt skalpeerib või istub laiaks. Kuri oli ta esimene päev küll, sisises ja kokku ma neid väga ei lasknud. Uus kass urises muide vastu, ta oli ikka väga tuus. Jinx nägi ka uut kassi ja… puges maaprakku. Sellest ka mu mingi ettekujutus, kuidas väiksed kassid prakku poevad. Järgmine päev hakkasin pisikassi Friskiniga harjutama ja nüüd on teine päev ja nad lihtsalt möllavad päevläbi koos. See näeb välja nii, et pisikass hüppab talle peale ükskõik, mis asendist ja kuskuhas. Suurkass paneb talle käpaga vastu peab. Pisike kass korra heitub ja sekundi pärast hüppab nagu lendorav talle jälle selga. Vahepeal Friskin ei viitsi ja jalutab minema, aga pisike tormab nagu püssikuul talle jälle sappa. Koguaeg ajab teda taga, ning kuigi nad üksteist veel ei laku ega kõrvuti ei maga (nagu mu kassid omavahel teevad), siis mingi hullamine käib küll koguaeg. Õnneks ühtegi asja pole kummuli aetud, midagi kraabitud pole ning kiisu oskab kasutada ka liivakasti.

Vahepeal julgeb Jinx maapraost välja tulla. Hiilib suurde tuppa, vaatab väikest kassi, teeb “Khhhhhhhhhhhh!!!!!!” ja läheb prakku tagasi. Pisikassile must ka väga ei meeldi, aga Friskin on talle kui mentor.

79A60FF9-2899-4B82-AFFF-2DB4DB29AA25
Bermuda kolmnurk

Mõni magamispoosi näide:

EB3A0922-D295-416C-9363-189F2D7E5536
Reaalselt ta magas nii 🙂

Kaks ööd olen kiisu pannud ööseks vannituppa. Meie vannituba on suur, seega ta ei olnud ruutmeetrises uberikus kinni. Tegin talle sinna pesa, viisin liivakasti, panin natuke süüa ja juua ning mänguasju. Uks kinni. Ei usaldanud teda ööseks teiste kassidega jätta, kartsin esialgu, et läheb kaklemiseks. Kiisu oli täiesti rahulikult need kaks ööd vannitoas ja ei teinud piuksu ka. Kui hommikul vara ukse avasin, pikutas ta mõnusasti oma pesas ja kui silitama hakkasin, ärkas üles ja tahtis mängida. Uskumatult julge ja iseseisev kassike, ise alles ca 2 kuune või natsa üle. Autosõidu 1,5h elas puuris ka sedasi üle, et nägu oli peas “Noh, kuhu minek.” Piuksu ka ei teinud, magas hoopis ja vaatas niisama ringi.

Täna tulin pärast tööd koju. Karli polnud ja kassid olid vabalt üle korteri lahti. Kõik oli korras, midagi polnudki juhtunud. Võtsin kiisu sülle, heitsin voodisse kerra ja nunnutasin teda, kuni ta magama jäi. Ta vist nii väike veel, et jääbki jube lihtsasti süles magama. Eriti meeldib talle selili olla ja siis kõhu ja kurgu alt sügamine 🙂

DBA75FC8-CF04-4F68-BB10-A5BABED59BCA  No nii nunts tegelane 🙂

330FADAB-C393-4806-AC6E-5F6F1D044D42

 

 

 

Tinderi pildid ja mõttemäng

Tinderi pildid ja mõttemäng

Mu sõbranna tegi endale hiljuti Tinderi ja saadab vahel naljaviluks “turul saadaval olevatest” kuttidest screenshotte. Selliseid, kus pildil on näiteks Tarmo*, 32, kes kohe kindlasti ei ole päriselus 32. Või näiteks palja torsoga oma kõhetut kere ja selle alt välja turritavaid trussikuid demonstreerivat kutti, paks hõbekett kaelas, vana bemmiromu taustal, bemmi kapotil ka õllepurk (mitte alati kohustuslik). Või siis lihtsalt palja torsoga mees, a la Kermo, 37, pöial püsti ja… õllepurk mitte taustaks, vaid täitsa arvestatav pildielement. Või Jarmo, 27, pilt tehtud tadadadaaaa… jõusaalis, miks mitte peegli ees ja väga tõsise näoga. Aga võib ka kuskil naljuserval istudes ja kaugusse vaadates, üks jalg sirgu teine kõrverdatud, nägu diip. Inimesed võtavad asja ikka tõsiselt!

Ilmselt saate aru, et need ei ole tüübid, kellele mu sõbranna mingi “superlike” pannud on. Päris ammu aega tagasi oli mul veel üks sõbranna, kes meeltesegaduses korraks vallaline oli ning samuti Tinderit proovis. Pidasime parajasti veiniõhtut ning mingil hetkel avas ta selle Pandora laeka. Võimalik, et ma ise ütlesin, et tavai, näita, misasi see Tinder on, kuna kõik rääkisid sellest. Paar pudelit veini, sõbrannad ja Tinder ning meelelahutus oli garanteeritud. Ei, mitte seal meestega lobisedes, vaid kuttidest üdini tobedaid fotosid (mida seal jagub!) vaadates ja mõeldes, mis inimesed need sellised on. Sellised, keda ma üleval pool ka kirjeldasin… Mis elu nad elavad, keda nad otsivad, mis paralleelmaailm?

Meil tekkis too kord ja ka nüüd sõbrannaga arutelu, et mille järgi “like” üldse panna. Välimuselt, konkreetselt näojoontelt, võib ju mees olla armas/nägus/seksikas jne mees, aga kui ta on palja ülakehaga õllepurk käes, siis… selles kontekstis on näojooned viimane asi, mida hinnata. Aga kui tüüp pole foto järgi just kõige suurem visuaalne õnnestumine, aga FOTO ISE on huvitav ja… normaalne? Mismõttes foto ise? Mismõttes normaalne? Hmm… no nagu mõtled selle hetke peale, mis seal toimus, et see pilt selline tuli ja… Pilt võib ju isegi totakas olla, aga kui sa näed selle taga tõesti mingit momenti ja head huumorit, siis miks mitte?

Mul tuli tol ammusel veiniõhtul “geniaalne” idee, et vaataks oma Facebooki sõbralistis täiesti normaalsete, toredate ja edukate meesterahvaste profiilipilte (mis siis Tinderis ette hüppavad, kui nad konto teeks). Et püüaks neid fotosid vaadata objektiivse pilguga, justkui me ei tunneks neid mehi ega tea neist midagi. Mida me siis nende kohta arvaks? See on päris lõbus mõttemäng, mis näitab, et foto ei anna üldse kõike edasi ning pildi järgi otsustades tuleb ikkagi kuulata mingit kõhutunnet.

*Nimed muudetud.

Foto: pexels.com. Kaljut ei leidnud.

Pehmem veel kui beebi pepu

Pehmem veel kui beebi pepu

Kutsehaigus ilmselt vahtida tooteetikette ja reklaame… Poodides on müügile tulnud Eestis valmistatud maapähklivõi, mille sildil istub joonistatud karvane vanamees(?), kes ütleb (või mõtleb):

“Pehmäm veel kui beebi peppu”.

97553B10-6CBE-4EDE-9787-C8CF83ADBAE4

Võibolla olen mina imelik, aga mulle tundub, et midagi on siin pildil väga valesti. Kui ma mõtlen mingi vanamehe peale, kes ei ole joonistatud ja kes võrdleb söödava ja SUUS sulava pähklikreemi pehmust beebi pepuga, siis mulle tuleb silme ette mingi selline pilt:

adult-aged-black-and-white-1146603

Ja see pilt on juba creepy as hell! Kui saate aru, mis ma mõtlen.

Soovitus: Üheksa korda mõõda, üks kord lõika.

(Foto: pexels.com ja fotol pole tegelikus elus mingit seost beebi pepudega).

 

Reisilt tagasi ja esimene asi – sushi

Reisilt tagasi ja esimene asi – sushi

Nüüd on vist juba traditsiooniks saanud, et kui reisilt tulen ja lennuk kodumaal (päevaajal) maandub, siis esimene asi, mida ma teen, on sushi tellimine. Esiteks sushi on vaieldamatult mu lemmiksöök. Mitte jaapanlaste moodi toore kalaga, aga ikka maakate moodi – küpsetatud, juustune, soovitavalt kreveti või kaheksajalaga. Ma söön tegelikult kõiki teistsuguseid ka, va mingeid kana, peekoni ning sarnaseid “päris” liha omasid. Teiseks, sellist sushit pole nagu väga Itaalias või näiteks Aafrikas saada ja mul tekib paari nädalaga päris kriitiline sushinälg.

Eile ootasingi lindilt meie kohvreid ja hops-hops tegin telefoniga MyChefist sushitellimuse. See ei ole makstud reklaampostitus ning tegelikult ei taha ma üldse kirjutada MyChefist, sest ega nemad sushit EI TEE, seega neile see au ei kuulu. Tahtsin kirjutada sellisest sushikohast nagu Little Japan. Tellisin varem alati Sushi Plazast, aga pärast seda, kui nad kukeseenesushi menüüst ära kaotasid, pole ma nende “õuele” enam sattunud. Samas ei ole mul aimugi, milline see Little Japani sushikoht füüsiliselt välja näeb ja kus asub, aga seal tehakse minu täielikku lemmiksushit. See on sõltuvus! Ma ei tea, mis nad sinna sisse paevad. Hero? 😀 Mitte et ma teaks, kuidas hero üldse manustatakse…

Panen siia Little Japani kodulehelt (millele ma praegu esimest korda läksin) screenshoti, loodan, et nad ei pahanda.

Screen Shot 2018-07-06 at 09.26.08
Lemmik!

Mul sealt veel üks lemmik tegelikult, aga no ma armastan sealt suht kõike.

Screen Shot 2018-07-06 at 09.28.15
Teine lemmik. Siin on märgitud, et UUS, aga minu meelest on see neil küll juba ammu menüüs. Võibolla on mingi väike nüanss muutunud.

Muidugi pole need üldse PÄRIS SUSHID. Üks on mingi tempura ja teine… Mul pole aimugi ja absoluutselt ei huvita ka. Nende “sushide” nimi võiks olla vabalt ka JUNN ja ma väidaks uhkelt, et minu lemmiksöögid on junnid. Seega postituse pealkirjas manitud “sushi” on petlik ja siinkohal ma vabandan inimeste ees, kes lootsid siit PÄRIS sushi kohta midagi lugeda. Väike üleskutse ka – ärge hakake sealt nüüd kõik kaheksajalaga sushit tellima, sest kui need järsku peaksid otsa saama sealt, siis ma ei tea, mis ma teen.

Nii ma siis tellisin juba lennujaamas esimese asjana meile hiiglasliku portsu sushit, tulime koju, peagi juba oli tüüp ukse taga ja ulatas mulle tellitud varanduse. Lahmisime selle sisse nagu oleks viimnepäev käes ja heitsin pärast seda voodist taritud tekiga suure toa diivanile kerra. Uinusin silmapilkselt, sest lennurohtude mõju ei olnud veel kadunud. Õhtul sain ka kassid kaissu.

Mul pole see, et “reisimine on mõnus, aga oma kodu kõige parem”, mul on pigem see, et järgmine kord reisin lihtsalt oma tekkide ja padja ja voodi ja diivaniga 😀

406EB48C-E48E-43B4-A19E-C186957B9610
Kodus

Mis teie lemmiksushi on ja kust tellite? Kas olete pigem MyChefi või Wolti kasutaja? Või tellite otse sushikohast? Muide ma alles hiljuti avastasin, et otse sushikohast tellides on transport üldiselt tasuta, kui teatud summa piires tellid. Ma ei tea, miks me kõik siin neid vahendajaid kasutame ja neile peale maksame. Mugavus?