Browsed by
Author: ebaparlikarp

Kerjamine kerjamiseks, aga…

Kerjamine kerjamiseks, aga…

Mul ei ole annetuste (raha) kogumise ehk rahvakeeli kerjamise vastu mitte midagi. Seni, kui nö kerjatakse ausal teel ja sellega ei kahjustata ega kasutata ära kedagi teist.

Kui ma näen tänaval tavalist kerjust, kes istub maas, müts ees ja ootab, et keegi sinna mündi viskaks, siis okei – põhimõtteliselt las ta olla. Kui ta aga maskeerib endal käed ja jalad kipsi ning üritab sellega tekitada inimestes suuremat kahjutunnet, siis see ei ole aus mäng.

Kui keegi teeb korjanduse oma vähihaige lapse või ema aitamiseks, pole mul vähimatki halba selle kohta öelda. Kui see laps või ema aga tegelikult ei ole vähihaige, siis on see korjandus alatu pettus.

Kui keegi teeb üleskutse “Palun annetage mulle maja ehituseks raha, sest ma olen üksikema ja mul jääb endal lihtsalt 30 tonni puudu”, siis mulle tundub, et minusse see ei puutu ja kui keegi tahabki sellise põhjuse peale annetada, siis jumala eest. Mina kade ei ole. Aga kui keegi kirjutab sarnase kirja, aga mitte iseenda nime alt, vaid oma alaealise väikelapse nime alt, kes ise maailma veel absoluutselt ei adu, siis see on lapse ära kasutamine ning seda saab teha vaid aferist, õnnekütt. Oleks Oliver ise ilma igasuguse abita kirjutanud vigases kirjas (eeldan, et ta ei oska veel kirjutada, sest tegu pole ju mingi lapsgeeniusega vaid lihtsalt väikse poisiga, kellele meeldib esineda) paarilauselise üleskutse, umbes et:

TEATAANNE! PALUN AITAKE MUL EMA JAOKS RAHA KOKUDA ET TA SAAKS LÕPUKS OMA UNISTUSTE MAIA. TA ON PARIM EMME JA SOVIN TETA AIATATA! TEIE OLIVER.

Siis oleks kõik heldinult hirvesilmadega seda kirja lugenud ja ohanud: “Issand, kui nunnu poiss!” Muidugi oleks omaette küsimus, kuidas selline tekst kuhugi sotsiaalmeediasse üldse üles saaks, sest laps vist ise ei halda neid lehekülgi veel, aga see on juba teine teema.

Tõsi, aferistisüüdistus on päris otsekohene. Aga olles lugenud ka seda pöördumist, ei tunne ma mingit süümepiina oma väljaütlemises ja arvamuses. Asi ei ole kerjamises, asi on selles, et üks suur mull ootamatult lõhkes. See mull, kus suur osa jälle arvas, et inimesed on (oma fassaadi taga) ikka nii õilsad ja ilusad ja head.

Foto: pexels.com

 

 

Kelle poolt sina oled?

Kelle poolt sina oled?

Mulle meeldis üks “Edekabeli” sketš. See, kus Normann kehastas Märt Avandit ja küsis näosaatejuhina iseendalt ehk siis Hendrik Normannilt, et noh, teete Aretha Franklinit jah, pidite end selleks mustaks meikima… Lühidalt: Normann vastab, et ei saa end mustaks teha, et inimesed jälle solvuvad. Märt küsib siis, et okei, lähed teed Arethat valge inimesena. Normann vastab, et ei tea, kas saab üldse Arethat teha, ta ju välismaa artist ja äkki siis eestlased jälle solvuvad. Jne jne jne, kuni Normann ütles, et läheb lifti ja lavale iseendana ja ei tee mitte midagi, SEST SEE ON KÕIGE TURVALISEM VALIK!

Mul oli nagu nii “JAAA!” Okei, see puudutas ka rassisimi, aga samas ka laiemalt üleüldist solvumist. Täpselt see, kuhu meie ühiskond teel on, täpselt meie blogimaastik, täpselt see, mis mind täiega närvi ajab. Õigemini vahel närvi, vahel muigele, vahel kurvaks, vahel lausa vihaseks. Mulle ei meedi see sunnitud poliitkorrektsus, kuhu me suundume. Peale selle, et see on tohutult igav, on see ka võlts.

Katrin Pauts ütles täna hommikul Delfi veergudel hästi:

Samas jälgides oma Facebooki-sõprade reaktsioone, tulid vaimustusruiged peamiselt ajakirjanikelt ning elul ja uudistel kõvemini kätt pulsil hoidvalt kontingendilt. Tänapäeval olevat suurim probleem, et keegi ei saa enam naljast aru – elu on nii teravaks ja must-valgeks läinud ning tänu sotsiaalmeediale satuvad omavahel suhtlema inimesed, kes muidu kokku ei juhtuks. Ju siis n-ö lihtsam rahvas ei pruugigi ühiskonnakriitilisele satiirile enam pihta saada. Nagu ajakirjanikust kolleeg ka vihjas, on terasema nalja mõistjad hääbuv tõug.

Ma sügavalt mõistan ja aktsepteerin, et võib olla olemas inimesi, kellele satiir huumorina ei meeldi. Meeldivad lihtsalt teistsugused naljad ja see on täiesti okei. Aga see kõige peale solvumine? Kõige kohta äärmuslike järelduste tegemine? Ja ma ei pea silmas laus-sõimu, a la keegi on l*ts või pederast. Ei, see ei ole satiir. See ei ole tõesti huumor. See on laus-sõim.

Blogimaailmas tembeldatakse kõik mõnitamiseks – kõik vähegi satiiriline on mõnitamine, vihkamine, sallimatus, koolikiusamine. Selle definitsiooni järgi olid kõik aastavahetuseprogrammid Eesti telekanalites mõnitamine, vihkamine, sallimatus ja koolikiusamine. Peeter Oja, Mart Juure, Hendri Normanni ja mõned veel võiks kohe avalikult Vabakal oksa tõmmata või lasta rahval nad kividega surnuks peksta. Sest, mis muu see oli, kui RÄME MÕNITAMINE! Mõnitati ju kõike, mis aasta jooksul vähegi silma jäi. MIKS niimoodi aastavahetusel hinge s*ttuda? M I K S on vaja veel aasta lõpus inimeste tuju ära rikkuda? Palun ütle M I K S ? Ei mingit moraali- ja eetikatunnet! (See siin on minu ironiseerimine muidugi, igaks juhuks ütlen!)

Ma isiklikult arvan, et lähen peast lolliks, kui ma peaksin ülejäänud elu nägema ainult Kalle Sepa karvast rinda ja naerusuud, kaverdamas äraleierdatud nostalilisi palasid ja tehes võltsnaeratuse saatel rahvale klišeelikku poliitkorrektset “nalja”. See mõte ei käi isiklikult Kalle Sepa isiku kohta, kahtlemata on ta andekas tüüp, aga ta esindab minu jaoks kõike seda igavat, mida maailmal pakkuda on. Ja irooniline on, et ta teeb seda hästi. Mul on hea meel, et sellisele igavale süldile ja kabareele vastanduvad Märt Avandi ja Oti naljad, Oja, Juur, Kivirähk, Piusid, Jaak Prints… Kas või kohati Mihkel Raud, kes vahel ikka suudab veel terav olla. See ei tähenda, et mulle kõik nende naljad või seisukohad meeldiks, aga lihtsalt nemad esindavad minu jaoks seda teist poolt. Seda poolt, kelle võistkonnas MINA rahvaste palli mängida tahaks! Eks mõlemaid pooli ole vaja, muidu ei saakski palli mängida, aga Kalle Sepa võistkonnale teeksime nii ära, et nende sulgi, kübaraid ja rinnakarvu lendaks!

Ma luban, et nii kaua, kui see blogi siin eksisteerib, hoolitsen ma selle eest, et satiir ei kao, ja kõik, kes seda hindavad, on siia rohkem kui oodatud.

Foto: pexels.com

 

 

 

 

 

 

 

Milline on ideaalne vana-aastaõhtu?

Milline on ideaalne vana-aastaõhtu?

Ikka kodune. Kaminas põleb tuli, sokid on jalas, laps toimetab vaikselt oma toas ja käib lastešampust siit suurest toast vahepeal rüüpamas. Kassid pikutavad meie juures diivanil keras. Avasime cava, tellisime sushit. Pidin seda kiiresti sisse sööma, sest on oht, et varsti hakkab kõhuviirus möllama ja siis ma poleks saanud seda ju üldse süüa, seega haukasin igaks juhuks enne sisse 😀

Üldse ei taha kuskil peol olla. Vabaduse platsil ei taha olla. Isegi külas ei taha olla. Tahaks just vaikselt kodus filmi või telkut vaadata. Kui viitsin kella 12ni üleval olla, siis lähme katuseterrassile ilutulestiku vaatama, nagu iga aasta. Sealt ülevalt näeb 360 kraadi igale poole linna ilutulestikku.

Jube imelik, hakkasin praegu mõtlema, et aastavahetusel võistlevad telekanalid selle üle, kes näitab naljakamat ja põnevamat vana-aastaõhtu programmi. Inimesed tahavad telekast näha midagi uut, midagi naljakat. Samas jõulupühal vaatavad paljud samamoodi telekat, aga 15 aastat juba täpselt sama programmi. “Visa hinged” ja “Üksinda kodus” jne ja kõik on rahul.

Mäletan, et pubekana oli vana-aastaõhtu nii tähtis, kell 12 öösel oli põhjus kõikidele peikadele (või noh, kuttidele, kes meeldisid :D) saata sms, et head uut aastat! 😀 Et kui muidu ei julgend smsi saata, siis sel ühel päeval aastas oli nagu põhjust saata. Vanast nuppudega telefonist muidugi.

Praegu ka vist hea põhjus kirjutada, et head uut aastat! 🙂 Siia ma mõtlen, mitte vanadele peikadele.

Kuidas uut aastat vastu võtate? Või kui loete seda postitust uue aasta esimesel päeval, siis kuidas võtsite?

Kuidas pekki läks

Kuidas pekki läks

See aasta isegi ootasin jõule. Oli plaan ema juurde sõita, kuhu pidid üle pika aja saabuma Belgiast ka mu õde ja tema uhitutikas beebi, keda ma polnud ju päris elus kunagi veel näinudki. Plaan oli tulla ema juurde pikaks nädalavahetuseks, lasta kühveldada endale ette igasugu häid toite, mitte midagi ise teha, kinkida paar kingitust, nunnutada beebit ja lihtsalt olla ja puhata ja magada.

See plaan läks juba eos pekki, sest nii, kui õde siia Eestisse jõudis, sattus ta oma uue beebiga hoopis haiglasse, sest too mingi rämeda kopsuviiruse ilmselt lennukist korjanud. Jõul jäi ära. Leppisime kokku, et kõik saab teoks, aga järgmine nädalavahetus, see, kus aastavahetus sees on. Tundus, et kõik õnnestub – õde saab lapsega haiglast välja, nad tulevad ühelt poolt Eesti otsast reedel ema juurde ja meie samal ajal siit Tallinnast. Minu poolt sekkus plaani minu tarkusehamba ige ja ootamatu lõikus, õmblemine, räme valu, antibiootikumid ja suu mitte avanemine. Aga trotsisin kõike. Pakkisime kohvri, sõitsin valudes ja söömata, värdjaliku vihmase ilmaga ja pimedas 100 km ema poole ja tee peal käisime ka toidupoes, et head paremat kaasa osta.

Kohale jõudes olime õnnelikud, suur puhkus ja toidunautlemine võib alata. Oot, süüa ma siiski ju ei saanud. Okei, beebi nunnutamine ja suur puhkus võib alata. 30 minuti pärast ütleb õde, et nüüd on vist p*rses – tal kõhus keerab ja ilmselt sai haiglast kaasa noroviiruse. Selle ohus nad üldse välja kirjutatigi, et riskantsem oli juba haiglas olla, sest äkki beebi saab sealt uue viiruse külge.

Ja läkski pull lahti. Õde rämedas nakkavas kõhuviiruses. Ema jooksis veel enne sulgemist apteeki. Mina oma lapsega nagu puuga pähe saanud, mis nüüd siis teha – ma ei saa suudki avada, kuidas ma veel oksendama hakkan, kui selle viiruse saan. Laps pidi üldse nädalaks vanaema juurde jääma, aga nüüd peame kohe hommikul ju tagasi sõitma ja seni üldse ühes toas karantiinis passima. Jälle pekkis!

Ma võin vihane olla, aga üldjuhul reageerin ma paanikale huumoriga ja üritasin pigem teistel tuju tõsta ja neid rahustada. Helistasime perearstikeskusse, et kui beebi oma köhivate kopsudega veel noroviiruse nüüd saab, et mis siis teha. Selge, kohe haiglasse sõita. Okei, siis oleme valmis selleks jne. Ema tegi õele kuskile koridori põrandale madratsiga aseme, ostis talle apteegist suu ette maski ja kõik pesime 200 000 korda käsi pärast igat liigutust. Beebi magas see öö eraldi oma issiga, õde ropsis terve öö.

(Enne apteeki minekut küsis õde ema käest, kas tal näomaski on. Ema, et jaa, muidugi, et millist tahad – savimaski või niisutavat 😀 Ta reaalselt mõtles, et mul õde esimese asjana, kui kõhuviirusesse jääb, hakkab endale savimaski tegema? :D)

Terve aeg oli selline tunne nagu mingis zombi apokalüpsises. Et äkki kellelgi veel juba lõi põhja alt ära, aga ta varjab. Umbes nagu, et kui sa saad zombi hammustuse, siis sa oled kutupiilu, aga tavaliselt sa ei lähe oma grupiliikmetele kohe kirema, et näete, ma sain hammustuse, laske mind nüüd maha. Enne ikka varjad ja kui näost juba sinine ja higi otsaees tilgub, siis tunnistad üles, et tegelt oled kadunud mees. Mina: “Ema, rägi nüüd välja, oled sa salaja juba peldikus käinud?” 😀

Jäime kokku 2 ööks, elasime karantiinis teises toas ja pesime koguaeg käsi, neelasime ennetavalt sisse mingeid elusaid baktereid, kes pidid nakatumisel kohe võitlema hakkama. Õde oleks olnud väga õnnetu, kui me oleksime kohe minema tormanud. Riskisime. Emal hakkas täna hommikul halb. Üritas seda maha salata, et nohh, ma sõin öösel terve kotitäie pähkleid, et ilmselt sellest ikka hakkas. Jajah, kindlasti! 😀 Ja õe mees, kes täna varahommikul pidi tagasi lennuki peale minema, helistas enne lendu, et tal nüüd hakkas halb. Kahe lennukiga minnes seal õhus puristada… No ma ei tea. Või tean küll! Dominikaanist tagasi tulles 10 tundi lennukis oli meil mõlemal Karliga mingi kõhuviirus, nii et okupeerisime lennuki kaks vetsu põhimõtteliselt terveks sõiduks. Me oleks võinud vabalt osta piletid mitte mingi 33A ja 33B vaid PELDIKUPOTTIDELE! Õnneks oli suur lennuk ja vetse oli veel. Zansibarile sõitsime 8-9 tundi, aga lennuk oli poole väiksem, seal oleks jamaks läinud.

Igatahes, nüüd oleme kodus tagasi. Õde läks meie isa juurde, seal veel see apokalüpsis ei levi. Ootan täiesti rahulikult, millal põhja alt ära lööb!

Foto: pixabay.com

 

 

 

Kui omad liiga suurt ettekujutlusvõimet…

Kui omad liiga suurt ettekujutlusvõimet…

Hundi Ulg (eeldan, et see oli too tuntud veteranblogija, aga vahet pole, sama hästi oleks see võinud olla Henry või mõni suvaline meeshunt metsast) kirjutas Eveliisi blogisse täna minu jaoks mõtlemapaneva kommentaari.

Mnjah. Mind huvitab üks asi. Mis paneb ühte naisterahvast pildistama oma jalgevahe piirkonda ja sellise foto kuhugi üles riputama? Meesterahvana see mind muidugi vaatajana ei häiri, pisut ehk isegi … kuid siiski. Mida mõeldaks minust kui kaalust ja kehast kirjutades teeks endast ka selliseid pilte ja paneks oma blogisse üles.

Mul läks fantaasia täiesti käima, kujutasin ette Hundi Ulu (või mõne muu Eesti mehe) Instagrami kontot:

pexels-photo-383603
Being sexy is all about attitude, not body type. It’s a state of mind. #sexyashell #spiritfree #tanned #hot #sexy #hotboy

 

Screen Shot 2017-12-30 at 20.08.50
When you are balanced and when you listen and attend to the needs of your body, mind, and spirit, your natural beauty comes out. #naturalbeauty #freespirit #sensual # naturallook #socialmediainfluencer #lookingcute

 

pexels-photo-753499
Haters never win. I just think that’s true about life, because negative energy always costs in the end. #livinlavidaloca #hatersgonnahate #sexyman #christmasspirit #inspiration #don’tcare

 

Screen Shot 2017-12-30 at 20.34.16
Having haters is just a part of the business, and the more haters you have, the more people like you – that’s how I view it, because I try to see the positive in things. #crazytatoo #motivation #healthylifestyle #lifequote #ootd

 

fitness-2395374_960_720
GIVEAWAY TIME. No one’s perfect and you just have to accept your flaws and learn to love yourself. Tag someone who might be interested in sunglasses. #fitness #minipants #sixback #summerfashion #sunglasses #manpower #biggiveaway

 

man-979980_960_720
Mixed feelings, like mixed drinks, are a confusion to the soul. #Positivevibes #naturallook #lovewater #lovelife #muah #nomakeup

PS: Ilusat vana aasta lõppu ka!

Kõik pildid on võetud pixabay.com ja pexels.com lehelt.

 

 

 

Sahtel

Sahtel

Käisin siis eile hambaarstil oma tarkusehamba igemepõletikuga. Sain kiirelt aja ja admistraator ütles telefonis, et see on lühike aeg, ega arst väga midagi teha ei jõua, vaatab üle, ilmselt puhastab ja kirjutab näiteks ravimid.

Esimese asjana tehti kohe röntgnen ja pärast seda läksin arstitooli. Ütlesin, mis viga ja tegin suu lahti. Arst oli meeldiv meesterahvas ja teatas: “Ahah, näen jah. TÕMBAME SIIS SELLE HAMBA VÄLJA, kui ta teil aegajalt ikkagi põletik tekib!”

Tuletan meelde, et ma tulin teadmises, et väike ülevaatus ja igeme esmaabi ja paranemine. Ma ei karda hambaarstile minekut üldse, ei puurimist, ei süste, ei juureravi. Absoluutselt ei karda, isegi natuke mõnus, kui keegi hambas urgitseb. Selline “süga veel, mul just sealt sügelebki” tunne. AGA tarkusehamba välja tõmbamine?! Kuskilt kurgust lõualuu seest?! See on nagu jäseme amputeerimine!

Mul oli 3 sekundit aega mõelda. Iseenesest ju hea, kui ei pea end hambatõmbamise ootuses kaua marineerima – näiteks eelmisel õhtul veel närvitsedes, et homme tõmmatakse hammas välja. Tuled kohale teadmises, et midagi ei tehta ja siis järksu, hops, hammas väljas.

Küsisin, kas selle PEAB ära võtma, on see katki, hammas ise põletikus või mis sellega on. Ei olnud hambaga iseenesest midagi, arst ütles, et hamba eemaldamisega oleks igemepõletiku seal lihtsalt jäädavalt eemaldatud. Pisarake hakkas juba ühest silmast voolama ja huul tõmblema. Ütlesin, et võiks ju selle hamba ära võtta küll, aga ma vist hakkan kohe oksele. Kõik see ragiseb ja krägiseb mul ajus ja kõrvus, kui ta seda tegema hakkab. Arst kinnitas, et jah, nii on, aga valu ei tunne. Minu meelest see teadmine, et keegi mul lõualuud pooleks rebib, on hullem kui mingi valuaisting, mida äkki ikkagi tunda võib. Arst ütles, et taastumine võtab 2 nädalat! Head uut aastat! Seda viimast ta veel ei soovinud tegelt.

Lõin araks. Küsisin, et kas on olemas teine variant. Näiteks see, et ta lõikab seda iget sealt ümbert ära ja kirjutab antibiootikumid. Arst ei hakanud seda plaani maha laitma, vaid ütles kohe, et võib tõesti ka seda teha. Et üritab nii palju kui võimalik iget ümbert eemaldada, puhastab ja täitsa võimalik, et probleem ka sellega enam ei kordu. Võtsin selle variandi.

Arst möllas hambaga ikka päris hullusti. Jube intensiivne kraapimise tunne oli ja ma korraks tõesti mõtlesin, et ta tegi nagu vanemad vanasti lastele tegid – ütlesid, et AINULT VAATAVAD seda loksuvat piimahammast ja põmm, hammas välja. Mul oli päriselt ka tunne, et see arst vist teeb mulle sama. Et äkki nägi, et ma kartsin, ja tõmbab mu enese teadmata välja 😀 Siiski mitte. Ikkagi puhastas ja lõikas ja lõpuks ÕMBLES mu põse kokku ka. Ma ei arvanud elus, et ta nii suurelt selle asja ette võttis. Pean lausa minema veel jaanuari keskel niite välja võtma.

Aga see ei ole veel kõik. Mulle tundub, et sattusin arsti juurde, kes lihtsalt tahab kõik hambad kohe eemaldada! Röntgen näitas, et ühe alumise tagahamba juure sisse on tekkinud põletik. Kunagi nõuka ajal lapsena juba on seda hammast lapitud ja siis veel kaks korda täiskasvanu eas ka, selline õnnetu hammas. Katki ta praegu ei ole, aga juures on kerge põletiku kolle ja arst ütles, et seda hammast enam taastada ei ole mingit mõtet ja ka võimatu, seega SEE TULEB VÄLJA TÕMMATA. Asemele siis implantaat. Sellega asi ei piirdu. Teisel pool all on ka sarnase probleemiga hammas, pealt kõik korras, aga all juures on ilmselt mingi mõra tekkinud ja ka väike põletikukolle. Ise ma midagi ei tunne muidu. Selle viimasega käskis ta mul minna juureravi spetsialisti vastuvõtule ja tema otsustab, kas see ka vaja välja tõmmata või saaks juureravi teha.

Mul viskas korraga nii palju infot peale ja küsisin natsa nagu tobujuss, et kas see juurearst siis ka kohe eemaldab selle hamba, kui parandada ei saa. Too arst keeras oma laua tagant tooliga minu poole, nõjatus ja lausus südamerahus ja rõõmsalt:

“EI, SELLE HAMBA TÕMBAN IKKA ILMSELT MINA TEIL VÄLJA!”

Smart_Guy_Gif

Täitsa õudne on mõelda, et kuskil on arst, kes TAHAB MUL KÕIK HAMBAD SUUST VÄLJA TÕMMATA! 😀

Lahkusin sealt teadmises, et järgmisel poolaastal panen tuhandeid eurosid kahe kikukese peale. Õigemini lasen endale täiesti uue kiku teha. Kui veab, siis ühe. Peaks vist õnnelik olema, et ma saan seda endale lubada. Olukord võiks olla ka selline, kus ma kuulan arsti ära ja tean, et ma ei saa seda endale lähima elu jooksul lubada ning registreerin end kümne aasta pärast “Totaalse muutumise” saatesse, sest see oleks mu ainuke võimalus. Aga ohh, seda õnne, järgmine aasta saab 40 eurot ju riigilt hambaravihüvitist tagasi ka 😀

Lõppkokkuvõttes kaks asja. Esimene on psühholoogiline teema. 34-aastaselt kaotada hammas ja lasta teha UUS KUNSTHAMMAS! Ma tunnen end 88-aastasena praegu.  Samas ma mõndadele tuttavatele rääkisin, mis mind ees ootab, ja päris mõnigi ütles, et ka neil vaja see asi ette võtta. Siis ma polegi ainuke kolmekümpine, kes kunshambaid vajab? 😀 Teine teema: ma lahkusin sealt sellistes valudes, et mõtlesin, et ei ela päeva üle. Mul valutas see lõikus, lõug, kurk, kõrv. Kasti ibukat ja parakat KOOS võtta. Mu aju keeldus seda tegemast, aga proovisin järgi ja see tõesti aitas paremini kui kaks ibukat. Lisaks antibiotsikuur. Suu lahti ei käi, toit suhu ei mahu. Täna on juba natuke parem, aga siis mõtlen, et jaanuaris on mul juba NELI uut hambaarsti aega… Sisendan endale uuesti, et aga vähemalt ma saan seda endale lubada. Vähemalt ma saan seda endale lubada. Natuke aitab! Natuke on põnev ka 😀

Foto: pexels.com

 

 

 

Mitu pistet on Chaneli ruudul?

Mitu pistet on Chaneli ruudul?

Eveliis mainis oma blogis brändikultust ja mul tuli kohe meelde mõne aja tagune Eesti Ekspressi lugu “2560 eurot võltsitud Chaneli eest: tuntud Tallinna butiik tõmbas klientidele koti pähe”. Lühidalt oli nii, et Tallinnas on (või oli, ma ei tea) üks butiik, kus väidetavalt müüdi kalleid brändiasju. Võibolla oli ka mõni päris brändiasi, aga tõestati, et oli ka võltsingut. See selleks. Sellest poest tegi ostusid tihti üks haritud naisterahvas Helen, psühholoog/paarinõustaja. Mingi rikkur ei pidavat ta olema, aga tema nõrkus olid kallid käekotid ja neid oli ta elu jooksul soetanud nii mõnigi. Hinnad jäid 500 kuni 1200 euro vahele. Inimene teeb tööd, teenib ausalt oma isiklikku raha, las ta siis ostab, kui see tal meele rõõmsaks teeb eks. Igaühel on oma salajane pahe.

See sama naine nägi tolles butiigis poeomaniku mingit kuulsat Chaneli kotti ja tal tekkis hetkega tunne, et ta peab selle saama, muidu sureb. Poeomanik lubas koti soodsalt Moskvast tellida. Soodsalt, st 2500 eurot kott! Muidu maksab too Chaneli kott 3000-4000 eurot. Sellise võimaluse peale lülitub kotiihaleja aju välja ja ka tema sõbranna tahab sama kotti. Tehakse tellimused.

Kui Helen saab oma koti lõpuks kätte (ka sõbranna kott on esialgu tema käes, sest sõbranna on välismaal), siis märkab ta, et midagi on valesti, nahk pole nii luksuslik.

Naised püüavad Youtube’i videote järgi tuvastada, kas kotid on ikka originaalid. Loevad koos õmbluspistete arvu: originaal-Chanelil peab olema ühes ruudukeses kaheksa pistet. Helen loeb ja saab kaheksa… ja pool. Mõnes ruudus isegi üheksa. „Pekki! Ma ütlesin sõbrannale, et tead, me maksime just viis tonni mingisuguse rämpsu eest.“

Kindluse mõttes helistab Helen rätsepast sõbrannale ja uurib, kuidas veenduda, kas kott on võltsitud.

„Pane põlema,“ soovitab too.

Sünteetiline materjal pidavat andma nii spetsiifilist lõhna, et kohe on selge.

Aga Helen ei julge kotti põletada – äkki on ikkagi päris…

See butiigipidaja on tegelikult äärmiselt alatu ja lugedes tekkis vastik abitu tunne, et kas tõesti mitte keegi ei suuda kontrollida sellise jama müümist tuhandete eurode eest, aga selle koha peal artiklis, mis ma just välja tõin, ma naersin. Inimene on kindel, et sai võltsingu, aga samas ei julge seda põletades (äärmiselt totakas soovitus muidugi mu meelest) testida ka, sest ÄKKI IKKA ON PÄRIS 😀 Pagan, kui inimene ise ka ei saa ikkagi aru, on see päris või ei ole, kas on mitmeid tuhandeid väärt või on võltsing, siis MILLEKS TALLE ÜLDSE NEED BRÄNDID JA KALLID KOTID?! Loomulikult ei taha keegi petta saada ja sellised pettureid tuleks karistada, aga ma nagu mõtlen laiemalt – ise ei saa aru, kas päris, teised ei saa aru, et päris… Milleks üldse?

Pärast juurdlemist tahavad naised ostetud kotid butiiki tagastada ja raha tagasi, aga butiigipidaja ei ole nõus. Lõpuks lubab kotid välja vahetada.

Jaanuaris 2016 ta veidi leebub, lubab kotid välja vahetada, aga pole nõus raha tagasi maksma. Helen läheb sellest veel rohkem trotsi täis: kuidas ta saab kindel olla, et uued kotid on originaalid?

Ja jälle ma ma mõtlen, et milleks kogu see pull ja kallite kottide ja brändide lembus, kui inimene ei saaks ka hiljem aru, kas ta sai siis originaali või mitte 😀 Õnneks pärast pikka jauramist kohtus saavad need naised oma raha tagasi, kuid minu küsimused jäävad ikkagi õhku.

Ise ma sellist ikoonkotti ei tahaks. Ka kingitusena mitte. Tõesti ei tahaks. Õnneks pole mul ka kotifetišit, pigem meeldivad mulle kvaliteetsed mantlid või saapad või tossud. Aga ikoonkotti ei taha, sest igal suvalisel on trammis ja tänaval mingi sarnane kott. Ja mina mõjuks oma originaalkotiga nagu see suvaline, kes Egiptusest “Chaneli” ostis. Mul üldiselt on suva, kas minu riided, ehted või auto teistele meeldivad (kõigile niikuinii ei saa ju meelida ja see ongi MINU stiil), aga vot seda ma küll ei tahaks, et arvatakse, et mulle see Chanel või Cucci nii oluline on (ja ei ole ju ka!), et ostan paarikümne euroga Egiptusest või Türgist võltsingu. Isegi, kui mu kott tegelikult oleks päris.

Selle paarikümne euroga ostan parem pudeli head veini, kui mingi näraka jäljendatud Türgi koti. Kindlasti on ka selliseid võltsinguid, kus tõesti polegi lihtne aru saada, et tegu on võltsinguga ja hinnad ka kallimad, aga nagu ma ütlesin… Kuidagi üldse ei huvita.

IMG_5514
Minu viimati ostetud French Connectioni kott. Lihtsalt meeldis ja kõik. Loodan, et pole mingi ikooni järgi tehtud, ma muidugi pole väga hästi kursis igasuguste ikooniliste esemetega 😀

Foto: pixabay.com

 

 

Lollus ei saa kunagi Internetist otsa!

Lollus ei saa kunagi Internetist otsa!

Ma olen pigem ikka ravimi usku. Kui pea väga valutab, võtan tableti. Kui kõrv valutab ja arst ütleb, et teil on kõrvapõletik ning antibiootikumid aitavad, siis loomulikult võtan ma antibiootikume. Kui silm on põletikus, siis ma ei tee 2 nädalat kummelikompressi lootes, et äkki läheb paremaks, vaid helistan kohe arstile. Saate aru küll.

Eile hakkas mul tuikama tarkusehamba ige ja valu tuikas ka kõrva. Mul on tarkusehambad juba ammu lõikunud ja ma kasutan neid nagu tavalisi hambaid. Söön nendega. Need on seni olnud terved ja mingit põhjust ei ole ei mina ega ka hambaarstid näinud nende välja kiskumiseks. Vahel harva (korra aastas äkki) ige tarkusehamba juures natuke pakitseb ning siis läheb ka ise üle. Eile aga pakitses natuke imelikult palju ja kõrv ka valutas, täna paremaks ei läinud. Panin ka juba hambaarsti aja, aga samas mõtlesin huvi pärast seni Internetiavarustest leevendust otsida.

Täiesti uskumatu, mis jama foorumitest leiab. Mis inimesed need on?

kui vaja, siis vahepeal lihtsalt loputada. (kummeliteega, saialilleteega.. nõrga soolveega jne.), mesi koos õietolmuga… küps sibul on hea, aga see peaks olema soovitavalt puuahjus koos koorega küpsetatud. hädapärast käib elektriahi kahh, aga kindlasti sibulat enne koortest mitte puhastada.

Selle asemel, et minna hambaarstile, ma lähen kuhugi (maale) puuahju otsima? Okei, hädapärast kõlbab elektriahi ka. Saan aru, et pean selle sibula koos koortega puuahju pistma ja seal küpsetama… Ja siis? TERVE SIBULA KOOS KOORTEGA põske pistma? Või misasja?

algas ühe tarkusehamba ümbert see paistetus ja siis levis üle suu. niidiga puhastades on pärast tükk aega hull valu, pestes nii väga mitte. külma õhku hammaste vahelt sisse tõmmates leevendab veits valu. õhtul saan kummelit, katsetan siis seda. küsimus – mida saab hambaarst igemepõletiku korral teha? kui võtab samamoodi valuvaigistiga põletiku ära, siis pole ju mõtetki minna.

Paistetus levis ÜLE SUU, aga mida see arst ikka teha saab eks? Ei, ei ole mõtet minna! Parem hingan läbi hammaste külma õhku sisse, leevendan nii. Ja istun kodus, suu paistes ja topin puuahjus koortega küpsetatud sibulad põske.

maakyyslauk mitte poe saast, lõikad kyyne pooleks ja paned lõigatud pooled sydamepoolsele käele,veeni peale ja seod marli või mingi sooja asjaga kinni, max 12 tunni jooksul pead vahetama kuna imeb endasse põletikubaktereid.

Igemepõletiku korral paned pooleks lõigatud MAAküüslaugud südamepoolsele käele, veeni peale? Nagu äkki jooksen enne nende küüslaukudega 3 korda ümber maja, matan need 3 meetri sügavale maasse, siis kaevan uuesti üles keskööl, kui hundid uluvad täiskuu poole, ja alles siis lõikan pooleks?

pese hambaid soola ja pipra seguga mitu korda päevas – saad valust 1 päevaga lahti.

Ma isegi ei saa aru, kas see on mõni troll või päris kommentaar. Lihtsalt nagu… Mis inimesed need on?

Panen siia juurde ka ühe hambaarsti soovituse (hambaarst.ee lehelt):

Kindlasti ei tohiks paistes kohta soojendada ja teha sinna kompresse.
tuleb pöörduda hambaarsti poole. Hetkel on põletik hambast levinud hammast ümbitsevatesse kudedesse, ja kui nüüd arsti juurde ei pöördu võib põletik veel levida ja tekitada juba tõsiseid tervise probleeme.

Aga muidugi – see võib olla arstide vandenõu. Nad tahavad vaid, et te tuleks ja kogu oma raha neile annaks!!! Tegelikult aitavad puuahjus küpsetatud sibulad, küüslaugud 12h südamepoolse käe veenil ja külma õhu sissehingamine ka.

 

 

Jõulubutafooria

Jõulubutafooria

Vähe sellest, et ma niikuinii ei mõista neid jõulufotosid, kus terve pere on läinud kuhugi võõrasse kohta kuuse alla (kus ka kõik teised võõrad käivad iga paari tunni tagant) ja lasevad end pildistada BUTAFOORILISTE kingitustepakkide ehk siis tühjade kingipaberisse pakitud kastide ja kingakarpide taustal, ei saa ma aru, mis värk on, et kõik vaimustuvad kasside pakkimisest.

Jah, OMA kasside kuuse alla jõulukingiks pakkimisest!

Ma nägin mitmeid videosid/ pilte sotsiaalmeedias, kus keegi õpetas pakkima oma kassi kingipaberisse, et see kass siis kuuse alla panna. Kui ma viimati nagu maailma asju tšekkasin, siis kuuse all käisid kingitused, mis on ise tehtud või poest ostetud ja mõeldud siis kellelegi teisele, oma pereliikmetele või sõpradele. Seega, mis põhjusel peaksin ma ära pakkima kingituseks OMA KASSI ja siis asetama ta OMA JÕULUKUUSE ALLA? Aga ometi “täägi ära sõber, kes võiks oma kassi kuuse alla pakkida” pakkus rohkesti nalja ja täägimisi.

Või kas peabki kõiges loogikat otsima?

Eile nägin mingit mõttetut saadet, kus üks ihnuskoi kinkis perele jõulukinkideks asju, mida nood olid aasta jooksul kuhugi unustanud ja ära kaotanud ning see perekonnaliige oli neid asju siis juhuslikult leidnud ja juba aegsasti jõulupakiks ära pakkinud. Nii et jahh…

Päise foto: pexels.com

 

 

Yippee-ki-yay, motherf*cker

Yippee-ki-yay, motherf*cker

Sõbranna räägib, et vaatas “Die Hard” esimest osa eile esimest korda elus. Et ta ei saanud pihta väga, ütles, et mõttetu märul ja paukpadrunud…

Kuidas ei meeldinud eks?! KUIDAS? See on ju klassika.

Aga siis hakkasin mõtlema, et see on nagu meestel oma naistega. Kui sa (mees) temaga (oma naisega) koos maast madalast üles ei kasva ega koos vanemaks ei saa ja näeksid seda naist esimest korda hoopis 25 aastat hiljem, kui ta on juba mammistunud mutt, siis sa ei saagi pihta ega. “See pole küll minu maitse!” Aga koos 25 aastat vanemaks saades võib ta ju tunduda lausa päris turvaline ja armas.

“Who’s driving this car, Stevie Wonder?” 😀 No see ON klassika!