Browsed by
Author: ebaparlikarp

Aga vaatame Sultsile natuke sügavamalt silma!

Aga vaatame Sultsile natuke sügavamalt silma!

Mul on jäänud Märt Sultsi varjatud valimistereklaam* ehk Linnahalli “õilis ilusaks tegemine” kripeldama.

Sults saab linnalt loa Linnahall grafitiga katta. Muinsuskaitseamet luba ei anna. Sults laseb Linnahalli ikka üle värvida, olles ilmselt absoluutselt teadlik sellest meediakajastusest, mis järgneb, ning ka sellest, et tal kästakse see maha pesta. Ta tõenäoliselt loodab mingeid selliseid reaktsioone:

„K*radi Muinsuskaitse, kus nad siis olid, kui Linnahalli seinad olid kritseldatud suguelundeid täis? Miks siis midagi ei tehtud?“

„K*rat, see Linnahall ja ümbrus on täielik peldik olnud, Sults on tegija, et Muinsuskaitset eiras!“

„Igaljuhul näeb nüüd parem välja kui enne!“

„Niikuinii pidi lammutustööde käigus see sein maha võetama, milles nüüd probleem on? Enne oli see sein ju veel hullem?“

„Suva see kunst, aga see on nüüd küll nõme, et ükspäev värvime ja teine päev peseme, mis mulje see inimestele, sh turistidele jätab?!“

„Sultsil on munad!“

“Muinsuskaitseametis töötavad tr*pid!”

Meediakajastus enne valimisi to the max! Kes enne veel juhuslikult kivi all elas ja ei teadnud, kes on Märts Sults, siis nüüd teavad kõik. Ja ka kõik sellised ülal välja toodud reaktsioonid tulid ära. Sults on tegija!

Jättes kõrvale igasuguse ilu/või koleduse, kunsti/või maitsetuse, mahapesemise narruse, Muisuskaitseameti varasemase tegevuse/tegevusetuse ja kõik muud asjaolud, mis puudutavad Linnahalli ennast, siis… Linn eraldas Sultsile 15 000 eurot linnaraha, mille Sults ära kulutas TEADES (või vähemalt teadlikult riskides sellega), et Muinsuskaitseamet ei andnud luba ja ta peab oma tellitud töö maha pesema – selline 15 000 eurone K-kohukese stiilis aktsioon ja enesereklaam lihtsalt ei ole normaalne. Ei ole aktsepteeritav.

Suva need turistid, kes ükspäev nägid meid värvimas ja teine päev pesemas, aga mis signaali me ühiskonnale ja poliitikutele anname, kui lubaksime Sultsil see grafiti alles jätta? Tõega!

*Tegemist on minu isikliku arvamusega, mis paraku kattub imselt nii mõnegi teise mõttekaaslase omaga.

PS: Foto pixabay.com

Blondid momendid

Blondid momendid

Käisin laupäeval poodides. Oli vaja linnas paar tundi laiaks lüüa. Peale õnnestunud shopingutuuri Kaubamajas põikasin korraks sisse Mango poodi. Pole sealt ammu midagi ostnud, aga pauhti – nägin rippumas lihtsalt imeilusat pikemat sorti pluusi, sellise mustriga ja sarnase tegumoega:

Screen Shot 2017-09-12 at 07.57.34
Screenshot Mango kodulehelt

Haarasin S numbri ja läksin kabiini. Selga panemine ei läinud libedalt, sikutasin ja mässasin – ei läinud hästi kehast alla. Arvasin, et külje peal kuskil äkki lukk, mis vaja lahti teha. Ei leidnud. Ma ei andnud alla ja toppisin edasi, kuni lõpuks oli see pluus mul seljas. Peeglist vaadates ja väljast poolt täiesti normaalselt, aga seest poolt olid mingid asjad nii tihedalt ümber keha, et see ei saanud normaalne olla. Mõtlesin, et mis siis ikka, kahju, et disainer nii ilusa pluusi lõigetega mööda pani. Hakkasin seljast ära kiskuma ja jäin veel kinni ka. Olin peaaegu et abi kutsumas, kui ikka kuidagi õnnestus see pluus seljast ära saada. Huhh. Ning mis ma siis avastasin – see ei olnud pluus. Selle pluusi all peidus olid PÜKSID ja ma olin OMA TERVE KEHA ÜHTE PÜKSISÄÄRDE TOPPINUD!!! Mõni ime, et see mul küljest veidi kiskus!

Eile tulin töölt koju, parkisin auto, nagu ma olen umbes 4 aastat parkinud, tulin autost välja, kõndisin tänava lõpuni, et oma maja poole pöörata ja… MAJA EI OLNUD! Seisin nagu loll, poekotid käes ja ei saanud aru, kus ma olen. MA OLIN PARALLEELTÄNAVAS!!!

giphy

Teil ka juhtub või ma ainuke?

SEB Tallinna Maraton vs tagumiku laiaks istujad

SEB Tallinna Maraton vs tagumiku laiaks istujad

Loen Facebookist neid “Mida te vingute, ei saa siis üks päev jala käia või asju kuidagi teistmoodi planeerida?” ja ausalt öeldes ei saa ikka aru küll, kuidas inimesed oma ninaotsast kaugemale ei mõtle. Niisamuti ei mõista ma neid “Jookske kuskil metsas!” tüüpe.

Täna ei oleks mina vist ei autoga ega ühistranspordiga Kalamajast välja saanud. Lihtsalt minu kodu juurest puudus väljapääs. Õnneks ei olnud mul vaja see nädalavahetus kuhugi minna, ei lennukile ega laevale, ei tööle ega kaupa vedama, ja sain rahulikult kodus olla, aga selline korraldus, kus üks päris suur osa elanikkonnast on täielikult isoleeritud, ikkagi päris normaalne ei tundu ning päris paljud inimesed olid täna hädas.  Turvamehed ei osanud infot anda, ümbersõite ei olnud märgistatud või siis neid lihtsalt ei olnudki, tupiku märgid olid seal, kus tupik juba algab, mitte tänava alguses jne. Siinsete elanike närvid on selle suvega aga viimse piirini keeratud ning ma täitsa mõistan inimeste pahameelt.

Sport on tervisele kasulik ja kaheks päevaks spordi linna toomine on okei. Küsimus on kuidas seda tehakse – korraldus peab olema läbi mõeldud, sildid, viidad, teavitus korrektsed jne. Kirjutada aga tahtsin sellest, et paljudest kommentaarides jääb mulje, nagu need, kes liikluskorraldusega hädas olid, ongi laisad inimesed, kes istuvad oma autodes igapäevaselt p*rseid laiaks, peale selle veel nii saamatud, et ei suuda ühte päeva ka ilma autota läbi ajada. Raimond Kaljulaid ütleb, et sport, tervis ja liikumine on märkimisväärselt olulisemad väärtused kui sujuv autosõit. Antud juhul muidugi ei saanud toimuda siit MITTE MINGIT autosõitu. Ega ühistranspordiga sõitu. Et siis.. Ma ei teagi, veidi teemast mööda statement.

Ma ise arvan, et me ei saa panna vastanduma sporti ja igapäevast liikumist, olgu siis autoga või ühistranspordiga. Küll aga tundub, et paljude meelest need kaks asja selle üritusega seoses just vastanduvad. EI! Jalgsi liikumist propageerivad teised üritused – igasugu autovabad päevad ja muud aktsioonid. SEB Tallinna Maraton aga peaks olema korraldatud nii, et inimesed, kes soovivad joosta, saavad joosta, ning need, kes siiski peavad (olgu siis sunnitud või lihtsalt tahavad) kuhugi sõita, saavad seda kas või ummikus tiksudes teha, aga nad peavad seda saama. Ja ilma pilgeteta, kuidas nad sel hetkel oma p*rseid laiaks istuvad või saamatutena ei suuda oma toimetusi teisiti planeerida.

Olite kuskil lõksus? Käisite jooksmas?

PS: Foto pixabay.com

 

Restoran Mehed Köögis – mehed võivad ju köögis isegi head olla, aga…

Restoran Mehed Köögis – mehed võivad ju köögis isegi head olla, aga…

Käisime laupäeval sõbrannadega paljukiidetud Mehed Köögis restoranis. Ma ei ole mingi koolitatud restoranikriitik, aga eks ole elus restoranis käidud küll. Nii neis, mis siiamaani töötavad kui ka nendes, mis ammu kinni pandud või 4 korda omanikke vahetanud.

Meie seltskonnas söödi nii parti kui ka lammast, nii kala kui ka taimetoitu. Toidud olid head. Mitte suurepärased ega erilised maitseelamused, aga otseselt millegi kallal kobiseda ka ei ole. Küll aga olid toitude hinnad sellised, mis panevad ootama seda ekstra miskit. Seda ei olnud!

Leib, mis lauale toodi, oli ilmselt suvaline kõva tavalise toidupoe seemneleib. Ainult selle vahega, et poeleib on ühtlaselt viilutatud. Ma ei ole snoob, kes niisama leiva üle vingub, kuid kui TEISED selle hinnaklassi (ja isegi odavamad) restoranid ümberringi pakuvad OMA küpsetatud (või mingilt tuttavalt väikselt pagarilt tellitud) leiba/saia, mille juurde käib ka väike legendike ning tihti ka omatehtud maitsestatud võisegu, siis on see just see “ekstra miski”, mida taoliselt restoranilt eeldaks. Ahsoo, ja osa meie seltskonnast tuli hiljem ning tellis oma toidud, kui meie olime söönud, ja neile leiba ei pakutudki.

Teenindus oli ok, mitte liiga pealetükkiv, mitte liiga osavõtmatu. Aga ei ühegi roa kohta mitte ühtegi sõna. Lihtsalt võrdluseks näiteks Pegasuses (hiljuti just käisin) ning muudes sama hinnaklassi restoranides tuuakse toit lauda ja teenindaja räägib toidu/tooraine kohta paar sõnagi. Jah, mõnes restoranis on seda juttu olnud naeruväärselt palju, kuulad, kuidas mingid tomatid kasvuhoones küpsesid… Aga MIDAGI peab rääkima, muidu ongi see üks täiesti anonüümne taldrik, mida “mingid mehed köögis tegid”. Igaks juhuks ütlen, et ma ei eelda selliseid asju, kui ma Maci sööma läheks eks, asi ei ole selles, et ma oleks kuidagi mega peen. Lihtsalt võrdlen ühte restorani konkurentidega, mida leiab Tallinnas iga nurga peal.

Igasuguseid kokku keeratud magustoite ma ei armasta, kui siis konkreetselt kook. Valikus oli mustikakook, aga sõbranna hoiatas, et nägi netis selle pilti ja noh… Jätsin võtmata, ju polnud isu siis nii suur. Teine sõbranna võttis – leia pildilt KOOK.

IMG_5692
Mustikakook, 6 eur. Ei olnud suurem asi. Leia pildilt KOOK.

Ausalt, ma oleks ikka väga nördinud olnud, kui ma oleks 6 euro eest sellise KOOGI saanud, kui kaks sammu kõrval Lyonis või mujal (näiteks Rucolas) saad sa valida erinevate kookide hulgast 3 euro eest uhke torditüki, mis lihtsalt on imeline.

Ja mis kõige veidram – mingi hetk korjas teenindaja sõnagi lausumata, karmauhti ühe hoobiga, meie nina eest ära veinipokaalid, küsimata, kas soovime veel või mitte. Ju ta arvas, et aitab küll. Kell oli 21.30 ja restoran rahvast täis, ei olnud kinnipanemise aeg vms. See on tagant järgi nii kummaline, et ei saanudki aru, mis siis nagu juhtus. Palusime siis arved ja maksime ära.

Treppide peal haises nii rõvedalt vetsude järgi… See oli pehmelt öeldes ebameeldiv.

Loen restorani kodulehelt:

Tõelised sõbrad, kirg toidu vastu ja sekka mõned naljad – vastavatud restorani Mehed Köögis peakokad Martin Ludvig ja Robert Piho on enda punti haaranud head sõbrad, kellega koos täidetakse köök maskuliinsuse, huumori ja leidlikkusega ning külastajate kõhud tõeliselt üllatuslike roogadega Põhjamaa köögikunstist!

Meieni see Mehed Köögis kontseptsioon ei jõudnud. Ega ka huumor ega mitte midagi üllatuslikku (kuigi see kook oli tõesti huumor). Sisekujundus oli maskuliinsuse vastand, pigem Pipi Pikksukalik (foto SIIN). Ju see kõik jäigi sinna kööki, kus need mehed leidlikult (?) toimetavad. Ühtegi meest ma sinna sööma ei saadaks, kõht jääb lihtsalt tühjaks.

Kokkuvõttes – pikka iga ei ennusta. Toidul tuleb hinnale kõvasti järgi tulla! On nii mõndagi konkurentidelt õppida.

Käisin “Kolmeraudse” publikus

Käisin “Kolmeraudse” publikus

Käisin “Kolmeraudse” publikus. Kuhugi kaugele saatepublikuks ei viitsiks ronida, aga see restoran on meil siin kodu juures ja no miks mitte seal oma õhtusöök süüa ja kohapeal asi üle vaadata.

Uskumatu, aga polnudki mitte midagi nõmedat (va Sõõrumaa). Vastuvõtt oli hästi viisakas, saatetegijad tundusid väga professionaalsed, teenindus suurepärane, toidud maitsvad, bänd (keda ma seni ei fännanud) oli lahe (nüüd vist hakkasin fännama), inimesed ümberringi mõnusad ja koht mitte üldse üle rahvastatud, kogu korraldus hästi tehtud. Mitte millegi kallal polegi iroonitseda. Jäta või postitus kirjutamata 😀

Ainuke loll asi on see, et neid poliitikuid (kuigi Sõõrumaa väitis, et ta ei ole poliitik) on nö näost näkku veel piinlikum vaadata kui teleekraanil. Küsitakse teravaid küsimusi, ühtegi vastust küsimusele ei tule. Teadagi. Ning siis on keeratud kõik meelelahutuslikuks ärapanemiseks, kus saatekülaline räägib tähtsa näoga üldist mulli ja publikule pakub see lõbu, kõik naeravad ja muigavad. Ma ise ka. Tegelikult ei ole korruptsioonis Tallinnas ju midagi naljakat.

Teinekordki võib minna.

IMG_5657
Curly Strings harjutamas

 

 

 

Get over it!

Get over it!

Ma ei saa aru, mis toimub.

Kui meie terviseminister Jevgeni Ossinovski (kelle fänn ma muidu isiklikult ei ole) ütleb, et Eesti ühiskonnal on suur probleem täita töökohti kvaliteetsete oskustega inimestega ning et ka Eesti mees on suur probleem, sest keskmine Eesti mees loeb vähe, joob palju, suhtub võõrtöölistesse halvasti jms, siis kukub teatud seltskond karsklasi ja muidu eeskujulikke kodanikke mingite arvamuslugude ja sotsiaalmeedia postitustega tõestama ja rinnale taguma, et MUL küll nii ei ole. Kui aga Eesti Televisiooni saates ütleb oma ala spetsialist, et Eestis on suur probleem laste seksuaalne väärkohtlemine, ei karju ükski koomik ega eeskujulik pereisa ajaleheveergudel, et MEIE küll oma peres lapsi ei vägista.

Ossinovski ei ole mulle isiklikult kunagi meeldinud, välja arvatud see, kui ta saatis seoses Tervise Arengu Instituudi tehtud plakatitega mõni aeg tagasi ühiskonnale Facebookis humoorika ent selge sõnumi: Some people are gay. Get over it! Seega minu postitus ei ole seotud sellega, nagu ma oleks Jevgenisse salaarmunud.

Nii nagu lause “Eestis on suur probleem laste seksuaalne väärkohtlemine” ei tähenda ega näita näpuga, et see suur probleem oleks just SINU peres, niisamuti ei tähenda, et Ossinovski välja toodud “Eesti mees” oled SINA. See “Eesti mees” on keskmine Eesti mees. Me kõik teame, et kui võtame ühiskonnas mingit keskmist, ei saa me ei Tõnist ega Siimu, ei Heidit ega Mallet. Kui võtame meeste keskmise palga, ei pruugi me saada ei Kalle ega Jüri palka. Ometi neid keskmiseid võetakse ja kuigi see ei pruugi kirjeldada sinu elu, siis ometi on nende taga statistika ja muud numbrid. Kui Niinemets on 4 aastat karsklane olnud, ei tähenda see, et Eesti meestel alkoholiga probleeme ei ole.

Mis ma öelda tahan on see, et rahunege maha! Ei pea kõike nii isiklikult võtma. See on juba patoloogiline.

 

 

 

 

 

 

Pall õhku

Pall õhku

Arutasime täna sõbrannaga pikalt, kas jätta ära söömine või minna trenni.

Pika arutelu, halamise, üksteise mittemotiveerimise ja tõdemuse, et meile meeldib süüa, tulemusena otsustasime, et kõige lihtsam on ikkagi buliimikuks hakata.

NALI!

Tegelikult panime end Janek Uuki juurde – “Personaaltreening sõbraga” – kirja.

Mina ei tea, kuidas ma end sõbrannal ära rääkida lasin. Või rääkisin mina ta hoopis ära… Mul on haige komme visata mingi pall õhku, lootuses, et niikuinii keegi ei püüa, aga krt, mõnikord läheb teisiti.

Kui palju te midagi alustate ja pooleli ei jäta/ jätate? (33 aastat ei ole sport mind leidnud. Ma oskan hästi peita).

PS: Foto pixabay.com (A mul umbes samasugune kõht nagu neil konnadel)

Iga-aastane kaanetamismaraton – kas tõesti mõni ema kustub enne finišit?

Iga-aastane kaanetamismaraton – kas tõesti mõni ema kustub enne finišit?

Seoses 1.septembriga taasavaldas Eesti Ekspress Kirsti Vainküla 2015.aasta artikli sellest, kuidas õpikute ja töövihikute kilekaanetamine Eestis nõuab iga aasta enne kooli tugevaid närve.

Eelmise kolmapäeva õhtuks oli asi selge – 45 kilekaant! Koolilapse töövihikutele ja õpikutele oli neid vaja osta 45 tükki. Eri mõõdus. Suureformaadilisi. Kuna kilekaaned maksavad palju – keskmiselt 1.20 –, siis huupi ette ostmine on mõttetu ja see töö tuleb ära teha hiljemalt 1. septembril. (LINK)

Ma ei tea, kas antud artikli autoril on umbes viis last ja kõik algkassides või siis paar vanemat, kel küll rohkem õpikuid, kuid kes ise oma õpikute kaanetamisega hakkama ei saa, aga minu laps läheb esmaspäeval kolmandasse klassi ja talle antud töövihikuid ja õpikuid, mis kaanetamist nõudsid, oli kaheksa. Jah, erinevas mõõdus, kuid miks ma peaksin hakkama neid õpikuid millimeetri täpsusega mõõtma ja päev enne päris kooli minemist täpseid kilesid poodidest taga ajama, kui võin osta juba ette ära rulli või kaks spetsiaalset kilejat ja vastupidavat õpikute kaanetamise jaoks mõeldud paberit (selle maksumus oli natuke üle 3 euro rull) ja teipi ning teha lapsega koostöös üks mõnus käsitööpooltund. (Meie 8 õpikut võtsid tegelikult aega hulga vähem). Meil oli lapsega koos täitsa vahva, mina lõikasin-voltisin pabereid ja tema valmistas mulle ette teibijuppe. Oma kooliajast on hästi meeles, kuidas see paberite panemine käis. Viuh-viuh ja valmis. Kuskilt ei loetanda 2cm midagi üle.

Artiklis on välja toodud, et ükski muu meetod ei ole õpikute katmiseks tõhusam kui need erinevas mõõdus kallid kilekaaned, samas on terve artikkel ju sellest, kui keeruline, aegnõudev ja ülejõukäiv see kõik on. Miks siis ikkagi mõelda 4 korda lihtsamale alternatiivile? Ma ei saa absoluutselt aru, milles probleem – praegused spetsiaalsed rullis õpikupaberid on vastupidavad ning ISEGI, kui nad ei pea tervet aastat vastu (muide, paljud töövihikud ja õpikud ongi vaid pooleks aastaks ja siis saab uued), siis on ju lihtne oma lapse kott õppeaasta käigus jooksvalt üle käia ning paari õpiku kaaned välja vahetada, kui tõesti vaja peaks olema. Miks nende kilekaantega tõmmelda, kui need on kallimad ning nõuavad rohkem aega ning pühendumist? Miks?

Mäletan oma kooliaajast, et kuigi kevade lõpuks oli koolist kopp ees, siis suve lõpuks oli jälle mõnus ootusärevus sees. Nautisin väga uute kooliasjade ostmist ja koolikoti sisu ettevalmistamist. Sama on ka nüüd, kui pean seda kõike tegema mitte iseenda jaoks, vaid oma lapse jaoks. Ning kui mul oleks kolm last ja õpikuid sellevõrra rohkem, ei tuleks mul mõttessegi halada selle pärast, et kolme lapsega läheb rohkem raha ja aega.

Lähevad kellelgi lapsed kooli? On see õpikute kaanetamine siis nii kontimurdev töö?

 

Mis oleks õiglane ja tõhus karistus?

Mis oleks õiglane ja tõhus karistus?

Olen varem ka purjus peaga sõitmise kohta sõna võtnud (LINK) ja arvan, et kui inimene on ühe korra kriminaalses joobes juhtimisega vahele jäänud, siis see ilmselt ei olnud tema esimene kord. See on tõenäoliselt elustiil. Kahetsetakse vahele jäämist, mitte sõitmist.

Mina ei usu TÄISKASVANUD inimesi, kes täispeaga sõites lihtsalt vahele jäävad, ja hiljem kahetsevad. Ei usu! Nad kahetsevad, et nad vahele jäid. Ja on hirmul, et kui uuesti jäävad, mis siis saab. Ehk on nad seepärast tulevikus valvsamad. Elus lihtsalt on asju, mis ei ole tagantjärgi tarkusena võimalikud. Ja täispeaga sõitmine on üks (äkki ainuke) nendest. Võibolla, kui keegi on õnnetuses eluga maksnud, siis jõuab purjus peaga õnnetuse põhjustajale tema tegu kohale. Muud moodi vast mitte. See on liiga karm hind, et seda legaalseks pidada.

Täna mõlesin veel sellest, et milline inimene laseb sõbra, kellega ta koos purjutanud, hiljem autoga koju sõita. Ma olen täiesti kindel, et kui ma oma sõpradega purju jooks, lõpuks püsti tõuseks ja näpus autovõtmeid kõlistaks, et tavai, ma nüüd lähen, siis nad seoks mind kinni. Isegi kui nad ise veel rohkem purjus oleks. Inimestel on mingid fundamentaalsed põhimõtted ja ma julgen küll öelda, et meie seltskonnas purjus peaga lihtsalt ei sõideta. Punkt.

Küll aga lugesin ma Peeter Ojale määratud karistust.

Kuukuulisest vangistusest kuulub ärakandmisele kolm kuud ja 28 päeva. Karistust vähendati, sest asi lahenes lühimenetluses, teatas Harju maakohus. Karistust ei pöörata täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane üheaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. 57-aastane Peeter Oja vabastati kinnipidamiselt kohtusaalis. Lisakaristusena võeti Peeter Ojalt kolmeks kuuks mootorsõiduki juhtimise õigus. Menetluskuludena tuleb tal hüvitada 520 eurot ja 50 senti. (LINK)

Okei, on ebamugav. Aga saab see kolm kuud kuidagi autota hakkama. 520 eurot ei ole antud kontekstis ja sellele mehele ilmselt suur raha. Ettevaatlikum peab ka olema, et mitte vangi minna, aga kui õnnestub, siis ikkagi reaalselt ei lähe (ma ei ole öelnud, et peaks!). Kõige suurem karistus on ilmselt avalik hukkamõist, aga kõik sarnase kuriteo sooritanud inimesed (me ei räägi ju jälle hetkel ainult Ojast) ei ole tuntud ja neid avalikult hukka ei mõisteta, see piinlikkus ja oma teo peegeldus jääb paljudel omal nahal tundmata. Mätsitakse kinni. Võibolla mõnel ka häbitunne üldse puudub. Eriti hull oli lugeda selle uudise all neid kommentaare, kus inimesed kirjutavad “Ahh, juhtub, laske elada!” MISMÕTTES?!

Mis siis aitaks? Mõtlen, et sellistel tüüpidel oleks vaja täielikku aju restarti. Kui oleks võimalik, saadaks kõik roolijoodikud pooleks aastaks põetama, aitama ja pikemalt vestlema inimestega, kes on läbi roolijoodiku kaotanud näiteks jalad ning on sunnitud ratastooli (või on muud moodi invaliidistunud). Äkki selline kogemus aitaks paremini kui 5 sotti ja jala kõndimine?!

PS: foto pixabay.com

 

Kosmeetiku juures ehk natuke naiste- ja ilujuttu

Kosmeetiku juures ehk natuke naiste- ja ilujuttu

Sekka ka mõni naiselik teema. Ei ole sponsoreeritud postitus 🙂 Mõni aeg tagasi kirjutasin, et vanus vist nõuab, et hakkaksin regulaarselt kosmeetiku jures käima.

Seoses aastatega, mis järjest õlule langevad, ei ole praegune olukord veel kortsupaanika, küll aga on mu nahk muutunud poorsemaks kui varem. Kahju kohe, et just siis 30ndates, kui aju saavutab sellise mõnusa eneseteadliku oleku (aga mitte veel sellise ülbe ma-tean-kõigest-kõige-paremini nagu 40ndates tihti juhtub), hakkab välimus näitama esimesi kulumise märke.

Vaja oleks vist kosmeetikut külastama hakata. Sellist, kes poore päriselt ka tühjendab, mitte tädi, kes kolme näpuga kortsusid silub kandes peale kõigepealt puhastava wunderamaski, siis sügavpuhastava wundermaski, siis kooriva wundermaski, siis pinguldava wundermaski ja lõpuks rahustava wundermaski ning kõige lõpuks samas järjekorras kõik samade omadustega wunderkreemid. Lahkud – poorid kreeme täis. Rahakott ca 50 euro võrra tühjem.

Seal sain ma postituse alla päris palju soovitusi ja kontakte ning hiljuti võtsingi nimekirja ette ja kukkusin googeldama. Valik langes Sikupilli keskuses asuvale Hairlook salongile. Suuresti seepärast, et see asub mu koduteel ja seal saab teha online broneeringut. Ma vihkan sellist helistamist, kus mina palun mingit aega, aga samas ei sobi mulle jälle see või too päev või see või too kellaaeg, ning siis tädi teisel pool otsas lappab oma kaustikut ja kolm tundi hiljem üritame ikka leida ühtivat aega.

Üks kommenteerija soovitas sealt Evelini:

Mina käin ka Hairlookis Evelin Lillemägi juures ja ta on mu näonahaga imesid teinud. Lähenemine on tõesti väga personaale ja kosmeetikud oma ala professionaalid, kes oskavad soovitada just sulle sobivat hooldust. Mind on aastaid vaevanud hirmus kuiv nahk ja hoolimata pidevast niisutamisest ei leidnud kuidagi seda õiget tasakaalu. Tänu Evelinile käin nüüd ringi särava nahaga:) Ja tema enda nägu on muidugi musternäidis, seetõttu tekkis koheselt ka usaldus tema soovituste osas.

Ja peagi astusingi tema uksest sisse. Evelin olin tõesti professionaalne. Ei ajanud mingit suvalist familiaarset juttu, vaid seletas, mis ta teeb ning rääkisime näonahast. Kui ta küsis, kuidas ma oma näonahka hooldan, ei tundnud ma mingit vajadust jama ajada, vaid ütlesin otse välja, et vahel lähen ka meigiga magama. “Kas seepärast, et saad seda endale lubada?”. Ja tõsi ta on – ma saan seda endale tõesti lubada, sest ma ei ärka seepeale hommikuti nägu punne täis. Mul on normaalne nahk, hommikuti panen näokreemi pärast dušiallkäiku ja vahel harva teen mudamaski. Aga tunnen, et aastad tikuvad peale ja…

Evelin ütles kohe, et ega tema kosmeetikuna väga suurt midagi ära teha ei saa, aga regulaarselt käies saab ta nahale toonust anda. Ta ütles, et ta pigistab ja retsib nahka nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik. Ma ise mõtlen, et ta tegelikult oleks võinud ikka rohkem retsida. Mul ei ole üles paistetanud punne, kuid see ei tähenda, et poore pole. Kosmeetik aga seletas, et poorides olev rasu on tegelikult (räägime siis normaalsest nahast) parim näokreem. Võibolla siis tõesti pole mõtet oma näost loomulikku niiskust välja pigistama…

Mõnus oli. Samal ajal, kui mingi mask mul näos tööd tegi, ei läinud Evelin minema, vaid selleks ajaks oli ette nähtud kaela-, pea- ja kätemassaaž. Väga tõhus pärast pikka tööpäeva. Lõpuks ka näomassaaž. See kõik peakski naha toonust tõstma.

Kartsin, et pärast olen näost nagu pidalitõbine, aga polnud hullu midagi, ning nüüd, paar päeva hiljem on nägu klaarim küll. Kindlasti lähen veel ja äkki proovin järgmine kord seda palju kiidetud ultrahelihooldust.

Kas hooldate regulaarselt oma näonahka? Ja kui saladus pole, kui vanad olete? 😛

PS: Foto pixabay.com