Browsed by
Author: ebaparlikarp

Süsteemi viga

Süsteemi viga

Käisin nädalavahetusel oma mobiilioperaatori juures ja vormistasin mobiil-ID. Uut SIM kaarti mul väidetavalt vaja ei läinudki, sest kunagi juba mobiil-ID tehtud ja vaja oli vaid aktiveerida. Kirjutasin lepingule alla. Tulin koju, läksin politsei-ja piirivalve kodulehele viimast klikki tegema ja… See ütleb, et teil pole mingit mobiil-ID’d ja pöörduge selleks oma mobiilioperaatori poole. KUST MA JUST TULIN!

Edasine näide on sellest, kui kasulikud ja abivalmid on igasugused info@blablablaaaa e-mailiaadressid, mis on loodud klienditoeks ja selleks, et infot vahetada.

Lühidalt minu kiri: “Tere. Käisin eile Teie XXX esinduses mobiil-ID’d vormistamas. Login aga kodus politsei- ja piirivalve lehele ja seal punaselt kirjas: “Teil puudub kehtiv mobiili ID” ja peaks nagu uuesti teenindusse minema seda sõlmima. Ma just tulin sealt, mis toimub?”

Mulle vastatakse põhimõtteliselt lakooniliselt, et tere, ei tea kahjuks, mis Teil seal valesti läks, meie ei saa mobiil-ID’d läbi e-maili teha, pöörduge lähimasse teenindusse.

Mina vastu, et see ei ole normaalne, sest ma just tulin sealt ja mul on leping. Küsin, kas tahate, et saadan Teile koopia, sest ma ei kavatse kuhugi uuesti tulla.

Nemad põhmõtteliselt jälle vastu, et, tere, ei tea kahjuks, mis Teil seal valesti läks, meie ei saa mobiil-ID’d läbi e-maili teha, pöörduge lähimasse teenindusse.

Sel hetkel läksin ma juba vihaseks: Mul on leping. Mu lepingul on number, teenindaja nimi, kuupäevad ja kõik muu vajalik info olemas. Ma ei palu Teil e-maili kaudu mulle praegu mobiil-ID vormistada, vaid palun Teil täita oma lepingust tulenevat kohustust. Hetkel mul leping on, aga teenust mitte. Kui asi oleks vastupidine, et sõlmin Teiega lepingu, aga näiteks arveid ei maksa, tegeleksite Te sellega kohe. Saatsin ka lepingust koopia.

Mille peale LÕPUKS tuli vastus, et olgu, nad siis saadavad selle info teenindusse, kus ma käisin, ja seal uuritakse, mis juhtus, ja võetakse minuga ühendust.

Nagu AITÄH, seda ma ju palungi! Ja selleks läks… dadaaa trummipõrin – ainult KOLM minu e-maili!

Varsti tuleb siis kõne esindusest. Kõik väga viisakas. See sama naisterahvas helistab, kes mind teenindas. Ütles, et mul siiski on vaja uut SIM kaarti ja peaksin siis ikkagi tulema sellele järele. Kui ma küsin, miks Te siis mulle ütlesite kohapeal, et mul seda vaja ei ole, vastas ta selle nädala konteksti väga sobiva lause:

“Süsteemi viga!”

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Kui töö eest tasu tuleb dressipükstes

Ühtepidi on naljakas olukord, kui sulle makstakse töö eest tasu dressipükstes, ja selleks, et söögiraha saada ja arveid maksta, pead neid dressipükse kirbukatel maha ärima.

Teisalt on hambutu, et pole piisavalt mugavaid koostöövorme, mis siis omakorda sunnib inimest töö eest saadud tasu järelturul edasi müüma, et saaks lõpuks kätte ka veidi likviidsemat krõbisevat.

Ei, ei ole minu tsirkus, ei ole minu ahvid ega pole ise ahv, aga mul iseend piisavalt väärtustades oleks alandav oma tehtud töö ja raisatud aja eest iga kuu palka dressipükstes saada. Sekka ka mõni roosa toss.

Foto: pixabay.com

 

Vibe trennis: mees versus naine

Vibe trennis: mees versus naine

Kolmapäeval jõudsin pärast reisi ja messil käigu nädalat lõpuks ometi trenni. Tagasi rutiini. Ühtepidi mõnus, teistpidi… Rutiin!

End trenni bronnides panin tähele, et tavapärast treenerit, MEEST, asendab seekord NAINE! Mul on muidu on nii, et arstid, nii pere- kui ka hambaarstid ja günekoloogid ja kõik muud, ning ka treenerid – palun mulle naised. Aga vot selles trennis olin juba harjunud mehega. Harjunud, et tuleb üks pikk Hollywoodi filmistaari välimusega mees, haarab kangi ja karjub 45 naisele (ok, mõni mees on ka): “Tule minuga lõpuniiiii!” ja “KOMBOOO!”

Nüüd siis mingi naisenimi vaatab tunniplaanis vastu.

Muidugi on neid treenereid igasuguseid, aga mul oli eile küll nii jõhker stereotüüpne äratundmine. Kui mees meie treeningulaval on tšill, naeratav, positiivne ja viskab mõne vile, siis naisterahvaga trenni (kava oli sama!) vibe oli näägutav, kaagutav, sundiv, palju nõudlikum ja vihane 😀

Ma ei ütle, et too treener oli halb või ta päriselt kaagutas, aga see trenni vibe oli selline võrreldes meestreeneriga. Raudselt ta on hea ja nõudlik treener ja kellele mis eks, aga palun andke meie filmistaar tagasi! 😀 Palun!

Kuidas teil – pigem mees või naistreener? Aga günekoloog? 😀

 

 

 

Reisimiste vahekokkuvõte ja külastatud riikide nimekiri

Reisimiste vahekokkuvõte ja külastatud riikide nimekiri

Mingit reisi mul hetkel kinni pandud ei ole ja mõtted käivad aina, et kuhu ja millal. Ühte ma tean – tahaks lapse(d) kaasa võtta seekord. Minu lapsel on aga tingimus, et tema max lennureis on 4 tundi. MAKSIMUM! Sellega aga talvehooajal kaugele reisima ehk sooja ei sõida. Mul sel aastal rohkem puhkust ei olegi, aga meie talv kestab veel jaanuar, veebruar, märts… Ohh, palun ära räägi, ütlen ma iseendale.

Variant on last kõvasti meelitada, kuidas pikamaalendudel on suured lennukid ägedate telekate ja erinevate filmidega, saab süüa ja limpsi, vahekäikudes ringi liikuda ja teki ning padjaga magada. Samas, eks ta ikkagi tüütu ju lapsele ole ning ei taha liiga kiita, pärast on pettumus.

Kevadel võiks minna koos lapsega õele külla, aga mitte Belgiasse, vaid saada temaga kokku hoopis Hollandis. Lastega võiks käia USAs, peale selle võiks nendega ka Aasias seigelda. Ise tahaks mõnda suurlinna ka lõpuks näha. Dubai, Seoul, Singapur. Kindlasti tahaks veel Lõuna-Ameerikasse minna, ikka kutsub sinna vihmametsa kanti uuesti. Aafrikat tahaks veel…

Vastu ööd uinudes hakkasin lugema mitte lambaid, aga riike, kus ma olen käinud. Nagu väike vahekokkuvõte elus. Lihtsalt mingi riigi kuurorthotellis nädal aega päevitada ei ole minu jaoks reisimine, pigem puhkamine, ning pärast ei saa just öelda, et oleks selles riigis päriselt käinud ja midagi ka näinud. Samas jälle, kuskil riigis ringi seigeldes on ikka nii, et palju on veel avastamata, sest riigi sees on piirkonnad on nii erinevad.

  1. Venemaa. Käisin Peterburis kunagi lapsena, suurt ei mäleta, aga saan öelda, et olen käinud 🙂
  2. Läti (nii turistina pealinnas kui ka mitu korda ka läbi sõites ja lennujaamas passides)
  3. Leedu (läbi sõites)
  4. Poola (pigem läbi sõites)
  5. Saksamaa (kunagi kui 12 olin, siis sõitsin bussireisiga peaagu terve Euroopa läbi, lennujaamas olen ka seal passinud)
  6. Holland (kunagi lapsena ja minu meelest olen seal ka lennujaamas passinud)
  7. Belgia (mitu korda ja nats on saanud ringi ka sõita ikka, mitte lihtsalt Brüsseli kesklinna väljakul õlut juua)
  8. Luksemburg
  9. Austria
  10. Hispaania, kaasa arvatud Tenerife (Barcelona, kui olin 12 ja Tenerife, kui olin 15)
  11. Itaalia (mitu korda, Milano, Bergamo, Cinque Terre, Rooma, Toscana piirkond, Pisa, Carda järve piirkond). Tahaks veel Lõuna-Itaaliasse ka!
  12. Prantsusmaa (mitu korda, kunagi, kui olin 12, ja siis nüüd koos lapsega ka Disneylandis ja veidi ringi sõites Belgiast sinna ja tagasi, pluss Nizza ja Cannes, lisaks lennujaamas passimine)
  13. Monaco (see vist ikka on mingi riigi moodi asi? Linnriik? No panin kirja)
  14. Vatikan (linnriik)
  15. Rootsi
  16. Soome, mitu korda, ka lennujaamas passides, aga ka niisama
  17. Tai (olin siis 22?)
  18. Dominikaani Vabariik
  19. Egiptus (mitu korda ja ikka Kairo ja püramiidid ka)
  20. Türgi (ikka ekskursioonidel ka, mitte lihtsalt basseini ääres, aga Türgis on tegelikult metsikult avastada ja ma ikkagi ei saa öelda, et oleks megalt Türgit näinud)
  21. Küpros (risti läbi sõidetud)
  22. Põhja-Küprose Türgi Vabariik (kõik seda riiki just ei tunnista eraldi riigina)
  23. Peruu (vihmametsa, mäge, kõrbe)
  24. Tansaania (Sansibari saar)
  25. Ukraina, ka Krimm (autoga käisime kunagi isa ja isa sõbra perega)

Praegu rohkem ei tule meelde. Boldiks tegin need, kus ma minu hinnangul ikka REISISIN ka ja midagi veel mäletan ehk et täiskasvanuna käigud! 🙂 Ma tegelikult päris hotellipuhkusel vist ei olegi käinud, nii et üldse ringi ei sõida. Isegi Egiptuses ja Türgis olen võtnud kõikvõimalikke ekskursioone ja väljasõite, sest seal väga omal käel ei liigu (Egiptuses küll mitte). Aga seal, kus vabalt autoga või rongiga ringi saab sõita, on muidugi veel ägedam, näiteks Itaalias käigud, kõik kolm korda.

Pagan, igale poole tahaks minna ja kõike näha (va Norrad, Taanid ja Inglismaad jms, need nagu üldse ei tõmba). Lihtsalt bassein ja koksiklaas üksi ka ei tõmba üldse, see tundus äge siis, kui piirid avanesid ja eestlased reisima hakkasid ning ma ka täisealiseks sain 😀 Nüüd enam… Neehh…

Äkki midagi nimekirjas ununes ka…

Mis teie ELUREIS on olnud ja kuhu tahaksite veel minna? 🙂

Pilt on tehtud Itaalias, Cinque Terres.

 

 

 

 

Joomine. Solvumine. ID-kaart. Riided. Kehakoorija

Joomine. Solvumine. ID-kaart. Riided. Kehakoorija

See nädal osalesin toidumessil ja kiire on olnud. Ma ei hakka messist rääkima, sest noh, tööteema. Aga pagan, kus on imelikke inimesi olemas. Selliseid, kes arvavad, et jumala okei on oma läbinäritud ja pooleks murtud hambatikk torgata teiste pähkli- ja rosinakaussi peitu. Või et on täiesti lahe end kell 13.00 päeval täis juua ning olles seeläbi ka veidi oravat alla surunud ja endas karu leidnud, tulla lõpuks naistele alkoholi pakkuma, niisama ringi lällama ja üle messi ropendama. Õnneks lätlased, mitte päris rahvuskaaslased.

See tähelepanek ka veel… Et kui naisterahvas viisakalt poolest teeklaasi suurusest anumast kangest alkoholist (kell 1 päeval!) keeldub, siis loomulikult teevad sellised vennad solvunud ja ärapõlatud nägu. Palju ei puudu, et sellised veel lohutamist vajaks, sest nende karuseid tundeid on ju riivatud. Ma jälle leian, et ma ei pea kell 1 päeval umbes 20cl kangest alkoholist keeldudes end isegi mitte põhjendama, veel vähem pakkujat nagu last hiljem lohutama.

Nädalavahetusel pidin linna minema, et mobiili ID teha. Laps oli vaja läbi tallinn.ee portaali sporditoetuse kinnitamiseks ära registreerida ja NELJAS arvutis andis ID kaardiga see kõik mulle nii ühte kui ka teistpidi proovides errorit. Mobiilioperaatori juures selgus, et mul juba on kunagi mobiili ID tehtud ning isegi koodikaart olemas. Midagi see teenindaja surkis ja aktiveeris ning ütles, et ma politsei- ja piirivalveameti kaudu siis lõplikult ära registreeriks ning saan kohe kasutama hakata. Kodus logisin end sisse ja mis te arvate, kas õnnestus. EI! Muidugi mitte! Politsei- ja piirivalve lehelt vaatas mulle vastu suur teade, et põhimõtteliselt mul pole mingit mobiili ID seemet ka kuskil idanemas ja mingu ma tagasi operaatori juurde. Aaarrgghh!

Sel hetkel, kus mul NELJAS arvutis ID kaardiga tallinn.ee lehel registreerimine ebaõnnestus neljal eri viisil ning viimane õlekõrs mobiili ID feilis, olin ma jõudnud staadiumisse, kus ma olin valmis (siiski rahulikult ja kaalutletult) ükskõik, millise tehnikavidina lihtsalt kirvega pooleks raiuma. Karl soovitas lapse arvutit, kui just midagi pean. Mina hingasin sisse-välja. Tuli meelde, et ÜKS läpakas on meil veel (peale kodus proovitud kahe läpaka ja ühe arvuti ning töö arvuti). VIIES seade siis, mida mõtlesin pulli pärast (kuigi meeleolu enam selline ei olnud) proovida. Ja arvake ära. See toimis! Nagu MIKS?! Miks SEE toimis?

Põhimõtteliselt ongi nii, et ma olen tehnikas idioot. Proovin suvalt kõike, googeldan, mässan ja lõpuks kuidagi alati saan. Aga lihtsalt see tüüpiline teema, et pagana esimese korraga ei õnnestu kunagi midagi. Kui on mingi ID kaardi ja -lugeja teema, siis alati on oht, et error. Seega ärge jätke selliseid asju ka kunagi viimasele minutile. Ja noh, mobiilioperaatori juurde pean uuesti minema mobiili ID pärast ikkagi. Ma vihkan sellist asja, et ma olen raisanud oma aega kuhugi KOHALE minemisele ja siis juhtub, et mingil põhjusel tuleb UUESTI minna. Kõige rohkem ma tõesti vihkan kuhugi kohale minemist. Ma ei tea miks. Auto on. Jalad liiguvad. Aga lihtsalt ei meeldi oma isiklikust vabast ajast oma isiklikke asju teha 😀

Mobiili ID tegemisega Virus mõtlesin ühendada ka väikse shopingu, et vahetada välja mõned kulunud ja topilised sügisriided. Kriteeriumeid ei olnud paigas, mõtlesin, et ostan ükskõik, mida, mis silma hakkab. Silma ei hakanud mitte midagi. Nagu mitte midagi. Kui midagi oligi ilusat (oli üks kollane kleit :)), siis oli materjal 100% polüester. Mul tulevad sellest judinad peale. Jällegi üks rõvedamaid asju on see, kui kodus on palav, aga kiirustad tööle, mantel juba seljas, siis tuleb meelde, et midagi unustasid veel kuhugi, otsid toas, palav… Lõpuks jõuad autosse, seal jälle korra külm, hiljem palav. Lõpuks jõuad kontorisse ja võtad mantli ära, keha leemendab kõigest sellest ning kui siis oleks ihu vastas üleni rõve polüesterkiud – higine ja veel elektrit täis! Võigas! Ning teretulemast elektrihooaeg! Juustes! Riietes! Kleidi all! Igal pool.

Kehakoorijat otsisin ka. Mul koorus reisist käte ja jalgade pealt nahka, mõtlesin koorijaga veidi protsessi kiirendad. Ma tavaliselt koorijaid ei kasuta, pole ka mingeid lemmikuid. Kaubamajast valisin, 3-4 riiulit kehaasju. No mille alusel üldse valida? Hinna? Pakendi? Tootja? Testri? Koostisosade? Lubatud toime (hahaa!)? Mul oli oluline, et totsik mahuks mulle käekotti ära, seega väga suurt mannergut ma ei tahtnud kaasa haarata. Vaatasin neid erinevaid pakendeid ja valisin täiesti suvaliselt lõpuks. Natuke testri järgi vaatasin, et oleks suureteraline, ning lihtsalt veits teistmoodi kujunduse pärast. Pilt seal päises. Määrid peale ja koorid maha. Lihtne. Ühe koorija tagant aga lugesin, et tee keha niiskeks, määri terve keha koorijaga sisse ja oota 5 minutit, siis pese maha. Ma saan aru, et jätan juuksemaski juustesse 5 minutiks, teen muid asju vahepeal. Aga palun kujutage end ette paljalt ÜLENI teralisena 5 minutit kuskil mingeid muidu asju tegemas 😀

Jätkub…

 

Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?

Alguse sai see meie presidendist ja nüüd paljud vaidlevad ja arutavad.

Mingilt poolt on see nostalgitsemine ju “las ta olla” ning äkki isegi vajalik. Teisalt minu jaoks “Kas nõukogude lapsepõlv oli õnnelik?” küsida on umbes sama, nagu arutleda teemal, kas 10 aastat kestnud suhe, kus lõpuks selgub, et üks osapool on terve aja petnud, ning teine elanud roosad prillid ees, oli õnnelik?

Et noh, ühele oli. Tol ajal. Sest polnud kõik kaardid avatud.

 

 

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Hoiatus! Riiki sisenemine võib olla kordi lihtsam kui välja saamine

Lugupeetud tulevased Aafrika turistid

Üks juhtum on mul kirjutamata. Reisist. Kuigi meil kulges kõik väga hästi ja ühtegi “paha maitset” millestki terve reisi vältel külge ei jäänud, siis enne äralendu oli ikkagi üks krdi intsident.

Sansibarile tulles ja lennujaama (lennujaamaks on seda palju nimetada, aga noh, lennukid seal kõrval ju tõesti maandusid ja õhku tõusid) jõudes täitsime paberid enda andmetega ja ostsime viisad. 2 inimest x 50 USA doltsi ja viisa koos kohapeal tehtud uduse fotokäki (ja ka kõikvõimalike sõrmejälgedega) passilehele kleebitud.

Ära sõites täitsime jälle sarnased paberid ja pidime läbima koos nende paberite ja passikontrolliga ametniku, et lennukile saada. Lehitseb Karli passi, paneb kinni, kõik ok. Võtab minu oma. Lehitseb. Muigab. Lehitseb kaheksa korda VÄGA püüdlikult. Lõpuks laiutab muiates käsi, ulatab selle mulle oma krdi piiluaugust ja ütleb, et siin pole ju viisat sees ja näidaku ma talle seda. Hästi sõbralikult. Naeratab.

Lehitsen moe pärast ise ka, aga tean juba, et seda seal ei ole, sest seda pagana ei kleebitud mulle ilmselgelt. MEELEGA! Pold ma nii tark ka, et seda tol hetkel kontrollida.

Onu muheleb ja laiutab käsi, et näed, ei ole ju viisat.

Mina, et peab olema.

Tema, et ei ole.

Mina, et PEAB ju olema, KUHU see siis sai.

Tema, et seda pole siin kunagi olnudki.

Mina, et mismõttes.

Tema laiutab käsi.

Mina (adumata, et iga vale noot mu hääletoonis võib mulle lõppeda… ma ei taha mõelda, kus): “AGA KUIDAS MA TEIE ARVATES SIIS SIIA SAIN, KUI MUL VIISAT POLE?”

Tema naeratab ja laiutab käsi.

Küsin siis, et mida ta sel juhul nagu soovitab, et ma tegema peaks.

Tema, et maksma. (Naeratus).

Mina, et me maksime juba KAKS KORDA VIISKÜMMEND!

Tema naeratades, et ei maksnud ikka küll.

Mina, et maksime ikka küll.

Tema, et ega te ikka ei maksnud küll.

Mina siis, et heaküll, palju ma siis NÜÜD maksma pean.

Tema hästi loogiliselt, et viiskümmend. Daa!

Karl võtab rahakotist sajase ja ulatab talle piiluauku. Kutil hakkab käsi värisema kergelt ja lükkab selle siiski õrnalt tagasi. Vaatab mulle silma ja ütleb, et okei. “Next time be careful!”

Ausalt, misasi see just oli?! Kaval skeem turiste tõmmata ja topelt pappi küsida! Aga vennal pold lihtsalt sotisest tagasi anda.

Vat kuidas sott võib su hädast päästa.

 

Tervitades

Triin, kes käis ilma viisata Tansaanias

IMG_6963
Väike tagasi-olemise-tõestus-selfar 🙂

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

PS: Päise fotol on Sansibari lennujaam. Taamal, nende putkade taga pole isegi aknaid, on vaid augud ja tuul. Ma ei mäleta, kas uks oli.

Mis sarnast p*ska teil reisil juhtunud on?

Jää alati iseendaks

Jää alati iseendaks

Inimene jääb alati iseendaks. Ei ole olemas iseendaks mitte jäämist. Sest isegi, kui sa “ei jää iseendaks” ja muutud mingi kõrvalise mõju all, siis sa oledki see, kes muutub kõrvalise mõju all ning oledki see, kelleks sa muutusid, ja oled ikka sina ise.

Sinu enda eest ei ole sul võimalik põgeneda. Ega iseenda ees keegi teine olla.

Ükskõik, millal telekas lahti lüüa, tuleb see ära. Keegi noor või vana (vahet pole) räägib tähtsalt ja targalt, kuidas elus tuleb alati jääda iseendaks. Arvestades, kui harva ma teleka lahti löön, siis tõenäosus seda iseendaks jäämist kuulata, oleks nagu väga väike. Aga see tuleb ära. Massiliselt iseendaks jäämist…

No võtame kas või selle õnnetu näite. Noor tüdruk, kes heas usus USA’sse läheb, lootes leida eest iludusvõistlused, aga pettub, kuna vastas on hoopis vana ja kortsus päss rahapatakaga… See noor tüdruk jääb iseendaks, kui ta kõikidest kõlvatutest ettepanekutest keeldub ja esimese lennuga koju tagasi läheb. Aga see sama tüdruk jääb ka iseendaks, kui ta kõik need kõlvatud ettepanekud vastu võtab. Ega ta siis nüüd seepärast keegi teine pole.

Ehk ma loomulikult saan aru, mida mõeldakse selle “jää alati iseendaks” all. Samas.. Kas ikka? Minu jaoks kategoriseerub see parasiitlausete hulka, mida lihtsalt loobitakse.

Keegi võiks sellele mõttele uue, loogilise, parema ja ka pointi tabava väljendusviisi leiutada.

On ettepanekuid?

Foto: pexels.com

Kolmikud

Kolmikud

Sõitsin reedel lapsele Mana juurde järele.

Mööda Narva maanteed sõitis paremal reas must BMW maastur. Vabandust, pole ma eriline bemmifänn, et mingeid marke lajatada, ja polegi oluline. Ta sõitis 110 km/h alas 110km/h. OHUTULEDEGA! Mõtlesin, et noh, kiirete autode (et mitte öelda bemmivendade) värk – kui auto on nii katki, et peavad lausa piirkiirusesse jääma, siis on sunnitud ohutuled põlema panema.

Aga lapsega oli kohtumine muidugi südantsoojendav, et mitte öelda kõike- ja eluhõlmav! Mul oli sünnipäev ja ta jooksis mulle lilledega vastu. Aaaawww!

Koju, Tallinna poole, tagasi sõites küsisin, et kas ta tahaks järgmisele reisile minuga koos tulla nii, et meie tuleme siit Eestist ja Pelli tuleb oma riigist oma beebiga ning siis reisime ja puhkame kõik koos. Lapsel läks korraks tuju ära.

“Ma ei taha Pellit näha!”

“MIKS?” imestasin, sest Pelli on tema lemmikinimene maailmas. Vahel edestas isegi mind.

“Ahh, see beebi lihtsalt nutab seal koguaeg ja kõik peavad temaga tegelema ja minule keegi tähelepanu ei pööra,” kurtis ta.

Mina: “Miks sa nii arvad? Ega need beebid ju koguaeg ka ei karju.”

Tema: “Tead, ma panin SIMS 4-s mehe ja naise armastama ja neil sündisid KOLMIKUD, kes lihtsalt kogu aeg röögivad, ja mul on kopp ees!”

Ok. Arusaadav. Siis lähme natuke hiljem, kuni need kolmikud suuremaks saavad 😀

Foto: pixabay.com