Browsed by
Author: ebaparlikarp

Laps oli fotograafiks…

Laps oli fotograafiks…

kleit

rand

ruut

pikk

triin

sammal

üleni

Kusjuures ma üldse ei sundinud teda, meil oli nii mänguline – ronisime ja möllasime. Ethel otsis “huvitavaid kohti”, see oli talle nii põnev ja ta nautis väga. Tahtis teisel päeval uuesti minna 🙂

DSC05619

 

Nüüd ma mõistan, miks osad Laulasmaa SPA’st just ei vaimustu…

Nüüd ma mõistan, miks osad Laulasmaa SPA’st just ei vaimustu…

Nagu ma eile juba Facebooki kirjutasin:

Ma olen sada korda Laulasmaa spaad kiitnud, see on olnud jäägitult minu lemmikspaa. Täna tulime lapsega suvelõpu nädalavahetust mitmeks päevaks veetma ja toaust avades sain šoki. Ju mul on need kümme korda, mil ma siin varem käinud olen, lihtsalt vedanud, sest tuba on olnud ALATI suur ja rõduga ja ilus ja mugav. Täna avasin nagu vangikongi ukse, kulunud, retsitud ja kitsuke. Läksin küsisin registratuurist, kas ma ise bookisin siis kogemata sellise toa… Tuli välja, et see tuba ongi STANDARD ja mul on kõik eelmised korrad lihtsalt vedanud. Igatahes kui see on Laulasmaa spaahotelli STANDARD, siis minul on seekord rahast väga kahju

20840908_1336017289849068_5984679110940717907_n
Terve tuba oligi üks suur voodi ja kui tavaliselt on tuba olnud suurem ja lõppenud rõduga, mis avardab oluliselt kogu ilmet, siis seekord oli tuba nagu väike vangikong. Sein määrdunud ja lõhki kraabitud, nagu keegi oleks üritanud end läbi seina kraapida… Laps vaatas seda ja ütles mõtlikult: “see on nüüd küll kole.”

Ma olen aastaid Laulasmaal puhanud ja ei ole mitte iialgi sellisesse peldikusse sattunud. Ka kodulehelt pole standard toa kirjelduses mitte ühtegi sellise uberiku pilti ning kui ma booking.com’is reserveeringu tegin, on seal ka nagu ikka standrad toa juures rõduga pilt. NAGU ALATI.

Loen hotelli kodulehelt: “Standard toad mahutavad 2 täiskasvanut ning 1 lapse vanuses kuni 17 aastat”. Me ei tulnud küll seekord kolmekesi, aga palun seletage mulle, KUHU mahuks siia ühe ema ja isa 17aastane laps. KUHU?

IMG_5350
Akna ja voodi vahele ei mahu isegi öökapp
IMG_5351
Siia poole vist ka lisavoodit ei suru… 😀

Hotelli admin ütles, et see ongi tegelikult standard. Ma olen terve elu KOGEMATA sattunud kenasse rõduga tuppa. Kus mul on alles vedanud! Aga kui see on standard, siis hotelli koduleht lihtsalt valetab, sest siia kolm inimest lihtsalt ei mahu ja kõik.

Tegelikult olen ma esialgsest šokist üle saanud. Otsustasin, et ei lase end sellest toast nii häirida, elan korra välja ja… Tegelikult on siin muud ka nautida ja me ei tulnudki tuppa passima (kuigi suveajal rõdul raamatu lugemine oleks ikkagi pidanud selle puhkuse juurde kuuluma!). Mulle kirjutas mitu inimest, kes on hoopis KOGEMATA alati selliste peldiktubade otsa sattnud ja polegi kunagi aru saanud, miks seda Laulsmaa SPA’d nii kiidetakse. Nüüd ma mõistan neid.

Loomulikult ei saa salata, et hotell on ilusas kohas mere ääres, spaa on oma sooja vee basseiniga mõnus. Aga seda spaad ja ümbruse rohelust ja randa saab nautida ka ilma toata. 99 EUR (mida näiteks hotelliveeb selle toa eest küsib) ON LIIGA PALJU! Vaatan, et booking.com lehel on langenud hotelli hinne 8.0 peale. See on aja küsimus, millal see 7 koma midagi kukub… Kogu hotelli osa vajaks tegelikult suurt uuenduskuuri. Saunad tehti mingi aeg korda, aga basseinide ja hotelli pool… Tänapäeva moodsad hostelid teevad ka Laulasmaa hotellile silmad ette.

Hommikusööki ootasin väga, sest minu meelest on olnud Laulasmaa hotellil üks parimaid hommikusööke Eestis. Ladusin paar ülepanni-pannkooki koos moosiga üksteise otsa ja poole söömise pealt hammustasin endale suhu JÄÄKÜLMA koogiplönni. JÄÄKÜLMA. Nagu jääst või külmikust võetud… Ning minu unelm, et hotell hommikuks külastajatele värskeid pannkooke küpsetab, purunes tuhandeks killuks. Peaga mõeldes saan ma sellest muidugi aru, et see võib päris tülikas olla :D, aga krt, soojendage need vähemalt ühtlaselt läbi!

Kõik, siinkohal minu kirumine lõppeb. Praegu oleme hommikusöögilt tulnud ja laseme leiba luusse. Laps värvib oma uut värviraamatut ja ma tulin korra arvutisse. Eileõhtune spaaskäik oli väga mõnus. Minu meelest oli neil bassein seekord tavapärasemast veel soojema veega ja nii mõnus on ujuda ja hõljuda nii, et külm ei hakkagi. Laps on juba nii suur, et saan ise saunas käia ja ei pea muretsema, et ta üksi hakkama ei saa. See on eriline luksus.

Aurusaunas juhtus naljakas asi. Astusin sauna ja näen, et kaks keskealist tursket meest on saunas ja RÖÖGIVAD üle sauna. Mitte ei röögi üksteise peale, vaid lihtsalt vestlevad omavahel nii valju häälega nagu inimesed vestleks ööklubis maailma kõvema tümpsu saatel või vähemalt tandemlangevarjuhüpet tehes. Aga nemad olid pisikeses aurusaunas üksteise kõrval. Ilmselt ei saanud nad aru, et see, et nad üksteist auru sees eriti hästi ei näe, ei tähenda see, et nad ka ei kuule 😀

Kuigi ma tavaliselt never ei taha võõrastega midagi rääkida, siis see oli nii loll olukord, et ütlesin neile viisakalt (pidin veel ise ka üle karjuma :D), et palun, kas te räägiksite vaiksema häälega, et praegu te ju lihtsalt karjute üksteisele näkku. Üks tüüp ütles kohe, et oi, vabandust. Teine hakkas hahaaa-aga-vanasti-blaa-blaa iba ajama. Siis see esimene ütles iba ajajale, et kuule, tõesti, et kui teisi häirib, et siis me ei pea ju karjuma. Mille peale nentis teine, et okei, suhtleme siis Facebookis edasi 😀 Hiljem nägin neid siiski spordibasseinis lebotamas ja ÜLE BASSEINI jälle karjumas 😀

Nüüd me läheme vist õue, enne kui padukat sadama hakkab. Tegelikult on mõnus, kuigi natuke on selline tunne, et mulle on tüssu tehtud. (Õppisin hiljuti sõbralt uue väljendi). Eks ma järgmine kord olen lihtsalt ise targem.

Kuidas teie kogemused on?

 

 

Diip

Diip

Eile hammustasin pulgajäätist süües end neli korda huulde. Peaagu invaliidiks. Ilmselgelt on see vihje kuskilt kõrgemalt, et iga õhtul kolm pulgajäätist on liig. Aga ma ei saa parata, ma olen sõltuvusse sattunud Koolijäätisest. Ma ei tea, kas see on sellepärast, et varsti algab kool 😀

Kui ma esmakordselt palusin Karlil poest muuhulgas ka Koolijäätiseid tuua, oli ta nagu, et misasju. Kuidas inimene ei tea, misasi on KOOLIJÄÄTIS?! Tead küll, see triibulise pakendiga, kollase glasuuriga, pulga otsas.

Igatahes lõppesid mul eile ootamatult Koolijäätised otsa ja olin sunnitud tavalise klassikalise šokolaadiglasuuris valge võtma. (Praegu ma taipan, et see postitus kõlab, nagu oleks jätsitootja mulle vähemalt mu ühe kuu palga maksnud, et ma nendest jäätistest nii hingeliselt kirjutaks, aga tegelikult see tõesti nii ei ole).

Kuskil keegi kirjutas juba mõni aeg tagasi, et tunneb rõõmu väikestest asjadest. Noh, et kuidas hommikukohvi peal koor maitseb vms. Või oli see õnnetunne, et üldse on koort, mida panna… Ma ei mäletagi täpselt. No sellised pisiasjad. Teate küll. Varbad kastesel murul. Värske pesu lõhn. Tühja kõhu peale esimene lemmiksushi tükk. Kodused pannkoogid. Ahjus tule alla tegemine rõskel õhtul. Kas või see sama hommikukõhvi lõhn. Või Koolijäätis pärast tööpäeva diivanile visates. Ma hakkasin mõtlema, et need on sellised väiksed asjad, mida saab nautida esiti siis, kui tervis (ka lähedastel) on korras ja… mured (kellel neid üldse ei oleks) on edasi lükatavad.

Vaevalt me selliseid asju tähele paneks ja seega ka nautida oskaks, kui just saaks teada, et auto parandus läheb maksma 5 tonni. Või kui sind on just töölt koondatud. Või kui sa oled rämedas külmetuses kodus ja pidanud oma puhkusereisist loobuma…

See “torkan varbad kastesesse murusse ja tunnen sellest tohutut mõnu” on ikkagi enese hetkeline hetke kaotamine. Õnnetunne, et elu on ilus, et lapsed on nunnud, et kõik on terved ning kõik mured edasilükatavad. Või liiga suured, et üldse hammas peale hakkaks. Väikseid elementaarseid asju tähele panna ja nautida on lihtsam, kui suuri asju tahta ja kõrgelt unistada ning neid unistusi ka teostada.

Unistustel ja muredel on üks ühine joon. Neid saab edasi lükata. Aga edasi lükates saavad mured su lõpuks kätte. Unistused vastupidi mitte kunagi!

(Krt, kas ma saaks veel diibimaid mõtteid praegu mõelda?)

Või kas need pisiasjad ongi üldse elementaarsed? Rasket haigust põdevale inimesele ei ole iga uus päev iseenesestmõistetav. Aga kas tavalisele tervele inimesele on päisketõus iseenesestmõistetav? Kuidas leida tasakaal liigse muretsemise ja kõikide asjade iseenesestmõistmise vahel?

(Tundub, et saan!).

Ma lähen nüüd võtan Koolijäätist parem. Ei, ma ei hakka susse püsti viskama. Veel.

 

 

 

Härdus

Härdus

Laps ilmus õhtul meie magamistoa ukseauku…

“Emme, kas mul on vähegi hea huumorimeel?”

“Tibuke, muidugi on, sul on väga kihvt huumorimeel! Miks sa üldse küsid sellist asja?”

“Sest vahel on mul tunne, et ma teen sellist nalja, mis rikub kõik ära,” ütles laps mõtlikult.

Hetk hiljem sain ma aru, kust see mõte tal üldse tuli. Ta oli natuke aega tagasi pitsakarbi koos pitsaga maha pillanud. Üritades natuke nalja teha. Ma ei riielnud selle peale ega midagi, aga laps jooksis ikka kurvalt oma tuppa. Lohutasin, et pitsa jäi ju karpi, ei lennanud põrandale laiali ja pole hullu midagi…

Seepeale vaatas ta koos oma pitsaga ära “Gardian of the Galaxy” II osa ja oli ekraani täiesti naelutatud. Youtube’ist on tal inglise keel nii hästi külge jäänud, et igav ei hakanud ning täitsa mõistis, mis toimub ja mis tegelased räägivad. Vahepeal film korraks natuke hakkis ja laps jättis pitsa söömise selleks ajaks, kui ma arvutiga mässasin ja probleemi kõrvaldada üritasin, katki – “Ma ei taha pitsat raisata!”

Iga kord kui Baby Groot midagi väga nunnut tegi, nagu sõi komme või oksendas või üritas pommil õiget nuppu vajutada või oli lihtsalt “too adorable to kill” , oli laps nagu “Aaawwwwww” ja tahtis, et ka mina vaataks. Ma muidugi olen seda filmi tegelikult juba näinud.

Filmi lõpus oli laps kurblik. (Ma ise lausa ulgusin, kui seda kinos vaatasin).

“Emme, ma ei taha, et SINUGA midagi juhtub, ma tahan, et sa igavesti minuga oleksid!”

Sel õhtul käis laps mitu-mitu korda mind lihtsalt silitamas ja kallistamas: “Su nahk on nii pehme ja mõnus!”

Seda olen ma varem ka korduvalt kuulnud, aga ühe päeva jooksul korraga nii palju mitte kunagi.

Vahel võib ka kõva action härdaks teha…

 

 

Keeleoskus või haljas ülbus?

Keeleoskus või haljas ülbus?

Täna jooksis uudistest läbi Maxima kassapidaja, kes suhtleb ainult Euroopa Liidu ehk vene keeles (LINK). Lühikokkuvõttes… Klientidel läksid seal kassalindil kaubad veidi vahetusse ja segamini ning sellepeale kukkus see umbkeelne kassiir vene keeles kärkima ja torisema. Kui klient palus endaga eesti keeli rääkida, et nagu noh, Eestimaa või nii, siis avaldas kassapidaja talle oma põhimõtte (et tema suhtleb ainult Euroopa Liidu ehk vene keeles), mida ta ilmselt töövestlusel päris sedasi ei esitanud.

Keeleinspektsioon näitlikustas täna Maxima klienditeenindajate eesti keele nigelat oskust ettevõttele poole aasta jooksul tehtud 111 ettekirjutisega. Teistele jaekettidele tehtud ettekirjutised on samal ajavahemikul ühekohalised numbrid. Maxima avalike suhete juht Katja Ljubobratets selgitab ametlikus kommentaaris olukorda. Täna töötab Maxima kauplustes üle Eesti ligi 3000 teenindajat ja samaaegselt on täitmata ligi 100 ametikohta. Kahjuks on teada fakt, et iga päevaga on uute töötajate leidmine aina raskem, kuna Eestis ei leidu piisavalt selliseid inimesi, kes sooviksid ja oskaksid ning ühteaegu sobiksid tööle jaekaubandussektoris ja klienditeenindusse. (LINK).

Blaa-blaa-blaa.

Tegelikult ilmselgelt on palgad liiga väiksed, et vajalike oskustega inimesi leida ja HOIDA. Kui Maxima ütleb, et nende meeskonnaga liituvad inimesed, kes oskavad eesti keelt vähemalt algtasemel, siis tegelikult ei ole ju probleem üldse selles, et kassapidaja ei osanud algtasemel eesti keelt, vaid tema ülbuses ja arrogantsuses (eeldades, et see artikkel tollest juhtumist natukenegi tõsi oli). Seda, kui kellelgi vorst küpsistega kassalindil segamini läheb, annab käte ja jalgadega ka müüjale selgeks teha. Aga kuidas on vähene eesti keele oskus seotud sellega, et müüja vene keeles lihtsalt mölisema kukub?

Nii palju on tekkinud kassadesse kuulmispuudega kassiire. Mu kodu lähedal Rimis on ka üks kurt tore ja sõbralik kassapidaja juba päris kaua töötanud. Kunagi ei ole mul temaga probleemi olnud, kuigi ta mõistab mu kõnet VEEL VÄHEM kui algtasemel eesti keelt oskav venelane. Nii et on ikka asi keeleoskuses?

Ah?

PS: foto pixabay.com

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Sansibar – plaan paigas, majutus valitud

Kuigi mu visioon Sansibari reisist oli selline suht odav romantiline ja maalähedane hütt, millest välja astudes laiutab meie ees ookean, siis lõpuks päris hütte ma siiski ei bookinud.

Plaan on öösel vastu hommikut saabuda ja magada end lennureisist välja kõige odavamas suvakas majutuses lennujaama lähedal. Broneerisin suht autentse kohaliku “peldiku”. Ma põhimõtteliselt ei taha maksta hommikul kell pool 5 sisse checkimise eest ja paari tunni magamise eest 100 euri, ega ka 50 euri, kui on võimalus ikkagi maksta vähem. Seega leidsin 26 euro eest väga heade arvustustega (bookingus 8,3 punkti) koha lennujaama kõrval. Puhas voodi, oma vets ja vannituba, tüüp tuleb vastu ka. Pärast Peruu reisi ma enam ei pelga ka sellistes “omapärastes” kohtades ööbimist 🙂

Magame ära ja hommikul sõidame 5 ööks saare idaosasse Paje’sse. Saar on väike ja saame sealt ka igale poole mujale minna, aga erinevaid kohti googeldades selgus, et Paje’s tuleb ära käia. Seal ootab meid Zanzibar Ocean Blue ja 41 m2 majake otse ookeani ees. Hotellil ongi vaid 8 majakest, seega kuigi pole õlgedest hütt, siis privaatsust tegelikult ikkagi peaks olema. Screenshotid booking.com’ist:

Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.05
Foto: tripadvisor.com
Screen Shot 2017-08-13 at 12.35.50
Foto: tripadvisor.com

Kuna saare idaosas on tõus ja mõõn ning päeva jooksul käib meri päris kaugel ära, siis tahtsime ikkagi põhja poole ka minna, kus meri ära ei kao ja natuke rohkem ka melu. Põhjas on võrreldes teiste piirkondadega hinnad hulga kallimad. Kui mujal saad põhimõtteliselt 50 eur/öö endale leida selle romantilise hüti ookeani kaldal, siis Nungwi piirkonnas vähegi okei koha eest tuli meil välja käia 410 eurot kokku 3 öö eest ehk üle 100 euro/öö (võrdluseks, et see Paje koht 5 ööd maksab kokku 480 eurot), aga kui juba, siis juba.

Nungwy lähedal leidsin sellise koha nagu Flame Tree Cottages. See koht ei ole tegelikult midagi väga fääntsit, kui neilt mini piltidelt paistab. Aga jälle otse ookeani kaldal! Hommikusöögid on igal pool hinna sees. Screenshotid booking.com’st:

Viimase päeva veedame Stone Townis ja ööbime seal ühes kesklinna hotellis (45 EUR/ öö) ja varahommikul tagasi lennuki peale. Lühike puhkus tegelikult.

Reisikindlustus on aga Sansibarile päris kallis – kõige odavama pakkumise, mis ma sain, oli 130 eurot (kaks inimest kokku).

Natuke isegi juba ootan sügist 🙂

Poiste ja tüdrukute asjad

Poiste ja tüdrukute asjad

Mulle hüppas Facebookis ette Anna Lutteri blogipostitus, kus ta oli oma lastele mänguköögi meisterdanud. Minge vaadake SIIT, kes pole näinud. Tegemist on tegelikult suurema rajatisega, mis hõlmab endas ka magamisasemeid, aga sisaldab ka mänguköök-pood-kohviku moodi asja. Kuigi see lahendus on omamoodi, siis tegelikult ei köitnud minu tähelepanu üldse ehitatud mänguköök ise, vaid tõsiasi, et see oli ehitatud POISTELE!

See tundus niiiiii normaalne! Liiga palju on lapsevanemaid, kes on mingites raamides kinni – riietavad oma pojad pealaest jalatallani tumesinisesse, õpetavad juba 1aastasele automarke ning ostavad alates imikueast lapsele ainult mänguautosid ja -kallureid, püsse ning heal juhul ka mõne palli, raamatu, muusikariista ja lego(auto!).

Miks väike poiss ei võiks käia helekollastes ja oranžides riietes? Mängida rahakassaga? Mänguköögiga? Mängunõudega? Poodi! Kohvikut! Lastetolmuimejaga kujutletavat (või päris) tolmu taga ajada… Naisteajakirjad, foorumid on täis heietusi teemal, kuidas mehed ei tee kodus süüa*, ei aita kodutöödes jne. Ning samas juurutavad vanemad maast madalast ise oma poegades tõekspidamisi, et on tüdrukute asjad ja poiste asjad ning tüdrukute tööd ja meeste tööd.

Mina ei usu, et kui üks väike poisiklutt sünnib ja maailma uudistama hakkab, siis huvitub ta automaatselt vaid mudelautodest ja automarkidest. No ei usu! Ta on valge leht! Blanco! Oleks ju tore, kui väikeste poiste maailm oleks laiem kui vaid lihtsalt bemmid ja Ninjagod.

*Loomulikult ei räägi ma kõikidest inimestest, seega pole mõtet vaielda stiilis “Aga minul on poiss ja mina küll talle ainult autosid ei osta” või “minu mees küll teeb kodutöösid”. See on väga tore, aga samas ei välista asjaolu, millest mina kirjutasin. Seda ka veel, et loomulikult iga vanema enda asi, milliseid mänguasju ta oma lapsele pakub, aga selles ei olegi küsimus, kelle asi see on või ei ole. Juurelda seoste üle ja tähele panna ikka tasub.

PS: Nüüd see viimane “tärnike” siin postituse lõpus viitab, justkui ma arvan, et mu lugejad on idioodid ning ma alahindan neid 😀 Vabandan. Tegelikult see nii ei ole ja on mõeldud vaid ühe teatud hiljutise juhtumi konteksti.

PS 2: Foto pixabay.com

 

Ilusad inimesed

Ilusad inimesed

Täna pole mul midagi väga asjalikku öelda. Hommikul lõin uudisteportaalid lahti ja nägin, et Piret Järvis abiellus. Tbilisis mäe otsas. Väikse seltskonnaga. Armas!

Vaatasin fotot ka. Lihtsalt võrratult ilus inimene. Ehe tõestus, et blond saab olla ka kaunis ja stiilne. Ilma tätoveeritud kulmude, rõvedalt väljakutsuva meigi või pulstunud liigsest bloneerimisest kahjustatud juusteta.

Ja see tanu. Olen mina imelik või milles asi, aga see on lahedaim pulmaaksessuaar, mis ma elus näinud olen 🙂

IMG_5271
Screenschot Delfist, foto: Davit Tchalidze
Kas õnnetusse mitte sattumist saab planeerida?

Kas õnnetusse mitte sattumist saab planeerida?

Olen päris tihti siit-sealt kuulnud, et inimesed arvavad, et Euroopa ravikindlustuskaart ongi kindlustus. Umbes, et kui nad lähevad Euroopasse reisile, siis pole vaja kindlustusfirmaga reisi(tervise)kindlustust sõlmida, Euroopa ravikindlustuskaart on ju olemas, see katab kulud. See on olnud lausa üleüldine väärarusaam, sest minu meelest isegi riik mitmeid kordi toonitanud, et NII EI OLE!

Ise olen ma alati teinud Euroopasse reisides (loomulikult ka mujale minnes) korraliku reisi- ja tervisekindlustuse, samas on meil ja lastel alati need lillakad kaardid kaasas olnud. Ma ei ole kunagi kuskil seadustes ridu taga ajanud, mis see kaart teeb, aga olen elanud teadmises, justkui common knowledge, et kaart peab kaasas olema, sest kui midagi juhtub, tagab see mulle arstiabi võrdsetel tingimustel kohalike elanikega. Umbes, et kui mul tekib mingi probleem ja pöördun haiglasse see kaart näpus, siis olen nö oma. Seda mõtet on toetanud ka mu enda tuttava juhus, kes Prantsusmaal haiglas töötajatega jagelema pidi, kuna tal polnud seda kaarti taskus ja teda ei tahetud vastu võtta. Igatahes liigsete seletamiste ja sekelduste vältimisteks on targem seda kaarti omada, see on kindel.

Tuttavatega tuli see kaardi teema ükspäev jutuks. Minul oli suva, mida see kaart täpselt teeb, sest mul on alati niikuinii reisikindlustus tehtud. Teisel tuttaval polnud isegi seda kaarti. Ja kolmas ütles, et tema meelest tähendab “saavad vajaminevat arstiabi võrdsetel tingimustel selles riigis elavate kindlustatud inimestega” seda, et kui kukud oma käe kipsi ja lähed traumapunkti, siis lapitakse sind kokku ja antakse kaasa samasugune arve nagu oleks kohalikule kindlustatud inimesele antud. See ei tähenda tasuta lappimist, lihtsalt saad väiksema arve, kui sul see kaart on. Või kui sa vajad võõras riigis järsku pimesooleoperatsiooni, siis maksaks see sulle sama palju kui selle riigi kindlustatud kodanikule. Kindlasti on need summad aga riigiti erinevad ja võivad paljudele ikkagi kontimurdvad olla.

NB! Juhime tähelepanu sellele, et Euroopa ravikindlustuskaart ei kata kõiki kulutusi, mis vajamineva arstiabiga võivad kaasneda. Patsiendil endal tuleb maksta omavastutustasud (visiiditasu, voodipäevatasu, ravimite omaosalustasu jne) asukohamaa hindades. Euroopa ravikindlustusekaart ei kata riikidevahelise transpordi kulu, ega eraarsti juures tehtud kulutusi. Soovitame reisides sõlmida erakindlustusfirmas lisaks ka reisikindlustuslepingu, mis sõltuvalt kindlustustingimustest patsiendi enda tehtud kulutused kompenseerib. (Kopeeritud Eesti Haigekassa lehelt).

Kui mul paar aastat tagasi üks sõber tundis minestustunnet ja nõrkust ühes Euroopa riigis ja pöördus koos oma ravikindlustuskaardiga traumapunkti, kus talle tehti mingi väike analüüs ning pandi tiba ajaks tilguti alla, siis selle eest sai ta kolme sotise arve… (Selle maksis küll tema kindlustus hiljem kinni). Mul tuli see juhtum kohe meelde, kui see ravikindlustuskaardi teema arutlusel oli. Ma ei taha teada, mis võiks ilma reisikindlustuseta maksta üks rets auto alla jäämine, kus sa keset tänavat lahtiste luumurdudega vedeled, kiirabi (mis paljudes riikides on tasuline) su üles korjab ning opilauale viib, pärast mida sa 3 nädalat järjest koomas haiglavoodis lamad isegi kui sul see ravikindlustuskaart on! Ja kui sa kuskil Euroopa keskel äkki üldse sussid püsti viskad, siis peab su pere leidma ca 5-6 tonni, et sind tagasi kodumaale tuua, seega tekkis mul üks suur küsimärk selle ravikindlustuskaardiga.

Nimelt – kui koguaeg rõhutatakse, et võõrasse riiki reisides peaks tegema reisi-ja tervisekindlustuse, sest kunagi ei tea, mis juhtuda võib, siis selles valguses tundub too lilla kaardike üks väga vastuoluline plastikjupp, sest ainult sellega minnes sa justkui planeeriksid ette, et sul juhtuvad vaid kergemad terviserikked, mingisse suurde õnnetusse sa ei satu ega susse kohe kindlasti püsti ei viska. Aga sellist asja ei saa ju ette planeerida?

Foto: pixabay.com