Browsed by
Author: ebaparlikarp

-50%

-50%

Vana hea:

KÕIK kliendikaardiga KUNI -50%, VÄLJA ARVATUD uus kollektsioon.

IMG_8309
Screenshot

Mul on välja pakkuda veel parem loosung:

KÕIK TASUTA!

V. a. kõik asjad. 
Näsad ja muud asjad

Näsad ja muud asjad

Olete näiteks kassajärjekorrs seistes silmanud enda kõrval olevate inimeste rahakotte? Ma ei mõtle silmi peast kõõritades vahtinud, aga lihtsalt juhtumisi silmanud. Vaadake. See on täitsa kummaline, kuidas pealtnäha hoolitsetud inimesed võtavad kassajärjekorras kotist välja rahakoti ja see tihti on lihtsalt jäle. Ei, mitte koledat värvi vms, vaid lihtsalt kohutavalt räpane. Tohutult määrdunud. Räbal ja must. Mis see minu asi on? Ega ma ei räägigi selles võtmes, et inimesed, ostke uued rahakotid, mul on valus vaadata. Huvitav on lihtsalt see, et kui sa midagi väga igapäevaselt kasutad, siis sa lihtsalt tihtipeale ei märka selle kulumist, kuni see sul reaalselt seal kassa ees kätte ära kõduneb. Mul endal on olnud mõnede asjadega sama lugu. Seda võib juhtuda ka käekoti, mõne riideesemega või kas või padjapüüriga. Aegajalt tasub oma asju vaadata sellise pilguga, nagu näeksid neid esimest korda elus.

Ma vaatasin üks hetk oma nägu nagu esimest korda elus. Ja ma pidin kreepsu saama – mingid punnid olid tekkinud suujoonele. Need kaks suujoont, mis nina juurest alla lõua poole kulgevad ja eriti naeratades välja tulevad. Ühesõnaga, ei olnud need vistrikud ega komedoonid ega sünnimärgid ega leivapuru. (Üks tuttav päriselt ka sai minisüdari, kui nägi oma dekolteel pruuni tükki ja ahastas, et kuidas ta varem ei näinud, et tal melanoom selliselt vohama on hakanud. 3 sekundit hiljem selgus, et see oli leivapuru, sest ta oli 10 sekundit tagasi leiba söönud).

Ma olen 34 ja mul kasvavad mingid näsad näost välja. Jee! Ega need mingid üüratud mugulad muidugi ei olnud, aga kuna neid ca 5 aastat tagasi ei olnud ja nüüd on, siis järeldus – need on kasvavas trendis. Kuna mul on näos ka palju sünnimärke (põskedel, silmalaul, oimukohal…), siis kogu kompunnina kokkuvõttes kangastus mu silme ette mu tulevik:

3Ryek

(Praegu seda giffi vaadates tuleb mul ka meelde see hiljutine hambaarsti lugu, kus arst mul kõik hambad suust välja tõmmata tahtis). Et sellist tulevikku vältida, kus ma meie kortermaja keldris elama pean, sest ma olen nii kole, et isegi oma kassid kodus kätte ei anna, siis otsustasin nahaarstil käia ja muret kurta. Mõni aeg tagasi käisingi Niine Nahakliinikus. Olen seal oma sünnimärke eemaldamas käinud ja kuigi ma tean, et haigekassaga on neil pekkis ja seadusega on ka vist pahuksis, siis olen ma piisavalt egoist, et sellest praegu mitte hoolida ja oma näsaprobleemid sellest hoolimata seal ära lahendada. Tehke mingi kliinik, kus on samasugused profid arstid, hea ning hooliv suhtumine jne ning ma lähen sinna. Niikaua kui seda pole, käin seal.

Arst vaatas ka kehal kõik sünnimärgid üle (regulaarne kontroll nagu ikka) ja kinnitas, et need nahakasvajad saab kirurgiliselt eemaldada. Pole probleemi. Peale selle uurisin tuleviku tarbeks ka kortsusüstide kohta. Sain kõvasti targemaks. Mulle pole kunagi olnud tabu väike tuuning, niikaua kui see ei ületa hea maitse piiri. Ma pesen end, ostan uusi riideid, käin juuksuris, kulme hooldamas, vahel mõnes muus hoolduses, meigin, värvin juukseid, olen lasknud dekolteepiirkonnas ja mujal sünnimärke eemaldada, olen käinud hambaid valgendamas, rääkimata niisama hammaste korda tegemisest…

Loomulikult inimeste see “hea maitse piir” on väga erinev. Minu jaoks on punnis silikoonid hea maitse ületamine, aga samas mingid kerged kortse siluvad süstid jälle täiesti okei. Samas mingeid pinguldavaid niite ma endale näkku õmmelda lasta ei julgeks. Hammastele laminaate ka ei tihkaks panna, see oma hammaste invaliidistamine tundub julm, samas, kui mul oleks mingid aiateibad suus, siis ilmselt ikkagi paneks. Kindlasti paneks. Igal inimesel on see piir erinev. Aga kortsusilumise kohta… Niikaua, kui muutused on sellised, et teised nagu arugi ei saagi, et üleöö midagi tehtud, siis minu meelest on täitsa okei. Ei aja taga loomulikku vananemist, aga kui ma peaksin valima Brooki või Taylori vahel, siis LOOMULIKULT BROOKE! (Ilmselt temagi endaga midagi teinud, lihtsalt pole ületanud mu jaoks seda piiri).

Paar päeva tagasi oligi mul juba kirurgi aeg ja need nahakasvajaid said eemaldatud ja haavad kokku õmmeldud. Nüüd käin üle nädala veel niidid näos, plaastrid peal ja siis lähen niite eemaldama. Võõrastel küll tekib ilmselt küsimus, kas ma olen habet ajades sisse lõiganud, aga jumala suva. Arst ütles, et tegelikult ongi väga hea need kasvajad varakult eemaldada, siis jääb arm väiksem. Pole mõtet oodata, kuni need junnid silmast silma rääkides inimeste tähelepanu köitma hakkavad ning vestluskaaslase silmad näsade peal peatuvad. Üks silm ühe ja teine teise peal.

Äkki peaks siia ühe väikse random näsaeemalduspildi ka panema. Hambad on, ausalt, veel suus!

IMG_8305

Sellised lood siis. Mis ma teen, kirjutan teile sellest ka, mis ma kortsude kohta teada sain? Või keda see ikka huvitab?

Päise foto: pexels.com. Lihtsalt üks huvitav nahk, kui juba nahkadest juttu tuli.

 

 

 

 

Elus tuleb kõike proovida

Elus tuleb kõike proovida

Eile käisime Eveliisi juures metsas tema abikaasa sünnipäeva tähistamas. Nagu ikka selline väga kodune ja mõnus olesklemine. Pärast salateid, praadi, sushit, torti, beseerulli ja kahte kringlit otsustas Marek välja tuua ka juustud. Asetas siis tükeldatud juustudega taldriku meile lauale ning ninna lõi jube vänge juustukas. Nägin seal laual sinihallitusjuustu ja mingit pruunikat, mis lehkaski 3 meetri kaugusele. Oo, mingi väga ekstravagantne juust vist, mõtlesin ja ütlesin. Siiski hais oli nii jõhker, et ma ei hakanud proovima. Sõbranna kõrval aga kahmas kohe tüki hambu. Ütles, et tema on nõus küll igasugu asju elus proovima.

No ja prooviski. Alla neelas selle juba enam mitte nii optimistlikult. See oli ikka räige läppama läinud märja pesulapi hais. No ikka räige. Aga ju siis on nii gurmee värk ja meie lihtsalt matsid, mõtlesime.

Eveliis koukis prügikastist selle juustupakendi välja, no tahtsime ikka teada, mis juust see selline on. See oli kõige tavalisem valgehallitusjuust Camembert President 😀 VALGEHALLITUSJUUST! Mis oli meil taldrikul üleni pruun ja tapvalt haisev. Vaatasime kuupäeva – see oli SEITSE KUUD VANA!

Ausalt, ma pidin naerust püksi tegema. Eveliis väänles naerukrampides köögipõrandal pikali ja mina, see rõve juustutükk käes, käskisin tal seda karistuseks koguaeg uuesti nuusutada. Ta nihvas korra ja naeris veel kramplikumalt edasi. Isegi kätelt ei tulnud see hais pärast pesu hästi maha. Samal ajal teine sõbranna, kes seda juustu päriselt oma seedekulglast hetk tagasi alla pressis, mõtles ilmselt sellele, et see hakkab nüüd vaikselt üles tulema.

Aga nagu ta ütles – elus tuleb kõike proovida. Nüüd on tema kogemuse võrra rikkam, mina aga võin vaid ette kujutada, kuidas maitseb 7 kuud vana pruuniks tõmbunud hallitusjuust.

PS: Päise pildil kroonitakse Eveliisi loomulikult Norra printsessiks, kelleks siis veel.

Tähtsad dilemmad

Tähtsad dilemmad

Rääkisin täna tuttavatega vanal heal surmateemal ja mul tuli sellega seoses meelde, et mõni aeg tagasi, kui sõbrannaga mõnusalt veiniõhtut pidasime, teatasin talle, et kui sussi püsti viskan, siis tuleb mind kohe kindlasti kremeerida. Mitte, et ma väga seda protseduuri justkui kulmuhooldusesse minekut ootan, aga kui mul on valida kõdunemine kuskil külmas maamullas, ussid silmamune õgimas versus olla tuhk, ma valin viimase. Mul on ka üks sõber, kes tahab tuhastamist vaid seetõttu, et välistada võimalust, kus ta ärkab ikkagi kirstus üles ja avastab, et p*rses. See asi pidi täitsa võimalik olema. Mõned inimesed on surnukuuris silmaluugid lahti teinud. Vist on mingi seisund ikkagi olemas, kus inimese hingamine lakkab pea olematuks ja pulss auglustub niivõrd, et arstid võivad inimese surnuks tunnistada. Kuigi tegelikult tegid väikse tuku.

Rets on see, et kui ma seal urnis lõpuks tuhk olen, ei taha ma ikka sinna mulla alla passima minna. Kurstin sõbrannale saatust, et kes mind ikka kuhugi kaminasimsile tahab. Eriti kui ma mingi 96aastase mutina sinna satun. Keegi ei mäleta siis enam väga, kui cool ja äge tsikk ma olin, ning 96aastast kõbi ei taha enam keegi oma kaminasimsile. Ega tegelt ei tahaks ka vist nooremat. Kujutate ette, kui see hing kummitama hakkaks? Ma ei julgeks mitte iialgi üksi kodus olla, kui ma sellise urniga elama peaks, rääkimata öösel pimedas kuhugi vetsu minemisest.

Ei jäänudki muud üle, kui sõbrannale teatada, et peab mu urni siiski enda koju võtma. Et noh, parim sõbranna ikkagi ja normaalne oleks selline teene teha. Ma ei taha ka kuskile mere peale laiali pudeneda, see oleks ka õudne. Tükid tuule käes lehvimas mingis võõras kohas. Ma ei tunne mitte ühegi mäe, künka, oru, jõe või merega sidet, et ma tahaks seal kohal üksi hõljuda. Ja ma tahaks ikkagi ühes tükis olla.

On vist ka mingi uus variant, et inimese tuhk maetakse maha ning samasse kohta istutatakse väike puu. Ilus mõte. Mulle hullult meeldib, justkui ma saaksin taime juurtest uuesti pinnale tulla ja siis puuna edasi kasvada ja maailma näha. Aga siis on variant, et ma muudkui sirgun ja lehvin seal tuule käes ning olen jumala KINNI, no ikka täiesti LUKUS, ja kuhugi minna ei saa ja midagi teha ei saa. Stuck forever ning mõtlen selle õnnetu puuna tagant järele, et MIS MUL OMETI VIGA OLI, ET MA SELLIST ASJA SOOVISIN?!

relief-gif

Kuidas te olukorra lahendate?

Päise foto: pexels.com

Coolest monkey in the jungle

Coolest monkey in the jungle

See väike tumedanahaline poiss, kes H&M reklaamis kandis rohelist pusa kirjaga „Coolest monkey in the jungle“…

Rassism?

Ma võin vaid spekuleerida, kas see oli H&M’i teadlik valik niiviisi ülemaailmset tähelepanu saada, sest nad tegelikult teadsid, et kõik pea kõik maailma inimesed on nö rikutud, ega ei suuda sel pildil näha lihtsalt väikest tumedanahalist poissi, kelle pusal on kirjas „Coolest monkey in the jungle“.

Kui see ei olnud teadlik reklaamitrikk, siis mu meelest näitas H&M just seda, et nad ei ole  rassistid, kui ei suutnud näha seost ahvi ja tumedanahalise inimese vahel.

Aga maailmas on reeglid! Reeglid, kus Pipi raamatud kirjutatakse ümber, aga see on muidugi juba täiesti teine teema.

Mul isegi on natuke kahju, et H&M vabandas ja polnud valmis olema tõeliselt rebel ning pöörama veidi pahupidi inimkonna mõttemaailma, mis paneks meid küsima:

On mustahaline poiss rohelise monkey-pusaga tegelikult rassism või omandavad inimesed (need kõige kõvemini kisajad) ise sellele rassistliku tähenduse?

Aga võib-olla polnudki õige aeg ja koht.

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

Nutad või naerad?

Nutad või naerad?

Tsätin ühe hea sõbrannaga messengeris. Kirjutan talle, et olen voodis ja tööpäevast koomas… Et ei tea, kas peaks hakkama kõike ja kõiki armastama, äkki tuleb vähemalt energiat juurde.

Sõbranna: “Ma proovisin, et kõik meeldib. Puhas pask!”

***

Enne seda tsättisin veel ühe sõbrannaga. Kuidas ma teda siin blogis nimetanud olengi? Sõbranna, Kes Lööb Naelapea Pihta? Ma ei tea, kuidas me sinnani jõudsime, aga nentisin talle juba mitmendat korda, et ma ei taha surra, sest äkki ma sünnin järgmises elus koledana 😀 (Ärge pange tähele, see on meie huumor lihtsalt. Selline pealiskaudne huumor ka mõne sisukama nalja vahele. Aga kui mul ikkagi oleks nagu valik, siis ma pigem valiksin ilusana sündimise :D). Sõbranna, kes on vähemalt minu silmis täiesti modellimõõtu kaunitar, lohutab: “Tead, ega ma pole ka koguaeg ilus olnud!” Kuna ma ei uskunud, et ta SELLES elus kole olnud on ja ilmselt räägib oma eelmisest elust, saatis ta endast mingi vana algklassipildi, kus seisid rivis tüdrukud – kõik soengus ja kammitud, valged satsilised pluusid ja mustad seelikud seljas (klassika eks). Pildi keskel seisis üks laiade siniste lapitud teksatunkedega kahemeetrine tüdruk, erkpunased tuhvlid jalas, prillid ees, kaks tutti peas. Sõbranna: “Palun leia pildilt mina!”

Ma vaatan seda pilti… Seda, mida ma kirjeldasin just praegu teile (et noh, kõik pidulikus klassikalises rüüs ja üks nagu traksipükstega Pipi Pikksukk) ma ei pannud üldse tähele. Suurendasin hoopis kõiki neid nägusid ükshaaval, et leida mingeidki tuttavaid jooni oma sõbrannast. Ei leia. No ei tunne ära. Annan alla. Kirjutan, et sry, aga ma ei suuda sind leida. Ja siis ta osutab sellele 2 meetrisele dressikaga traksipüksile, kes lausa karjub pildilt näkku, ja ma lihtsalt purskan niimoodi naerma, et ma ei saa enam aru, kas ma naeran või nutan. Pisarad voolavad ja Karl jookseb teisest toast mu labiilse naeru peale, et mis juhtus.

Mental breakdown, voh, mis juhtus!

Mul tuli flashbackina meelde iseendast suht samasugune pilt. Algklassides. Kõik olid sarnaselt pidulikud. Ma olin läbitungivalt ükskõikse pilguga, ema kootud maailma värviliseima tuunikaga, all loomamustrilised retuusid ja jalad nii kõverad, et ema oli pannud mulle ortopeedi aja 😀 Kihvt aga on see, et ma arvasin, et ma olen cool-as-hell. Ja olingi! 😀

Mul ei ole võimalik praegu seda fotot siia lisada, sest see on mul ilmselt isakodus. Aga ma lubasin sõbrannale, et iga kord, kui mul on s*tt tuju, ma võtan tema saadetud pildi välja ja lihtsalt vaatan seda. Lihtsalt mõni pilt hakkabki hiljem tööle.

Foto: pexels.com

 

 

Vaatasin ka lõpuks “Minu näoga onu” ära

Vaatasin ka lõpuks “Minu näoga onu” ära

Kinno ma ei jõudnud, polnud plaaniski, aga film on nüüd Telia videolevisse jõudnud. Viieka eest üks mõnus kahetunnine pühapäevalõuna tehtud.

Film meeldis. Tempo oli minu jaoks natuke liiga aeglane, eriti filmi algus. Isegi tänapäeva Eesti filmi kohustluslik ja läbiv element – paljas keha –  ei tõmmanud piisavalt tähelepanu, et klammerdaks ekraani külge. Võibolla see ENAM ei töötagi. Võibolla mulle lihtsalt meeldivad särtsakamad avapaugud. Mitu korda keerles peas mõte, et lähen panen pesud masinast ikkagi kuivama. Võitlesin veidi iseendaga ja ei pannud. Hiljem aeglane tempo enam ei häirinudki, see aitas mahlakamaid, vaimukamaid ja mõtlemapanevamaid stseene seedida ja mõtestada.

Evelin Võigemasti kiitmisest tolles linateoses ma aru ei saa. Evelin Võigemast oli Evelin Võigemast, igas filmis suht ühesugune. Tema tegelaskuju – ebaprofessionaalne psühhoterapeut – kiindumisele kuidagi kaasa ei aidanud. Koht, kus ta ise suitsu pahvis ning SOLVUNULT peategelase e-sigareti üle õla minema viskas, öeldes midagi sellist, et kui jäetakse maha, siis jäetakse maha, mitte ei tehta poolikut asja, vihjates mehe eksnaisele, keda mees ei suutnud mõtetes jätta… Nii saab käituda vaid armuvalus 17aastane, mitte täiskasvanud ja elu näinud psühholoog. Aga see käis nüüd tegelase kohta, mitte Võigemasti.

See eest Rain Tolk! Täiesti uskumatu, kuidas sellist töllakat meest üldse on võimalik usutavalt mängida. See oli nii ehe, et võttis täiesti pahviks. Mulle praegu ei meenugi, et ma oleks mingist Eesti näitleja rollist nii vaimustunud olnud.

Roman Baskini tegelaskuju ja see, kuidas film ise, aga peamiselt Baskini näitlejameisterlikkus mingid nüansid välja tõi, oli humoorikas. Tõesti oli. Selline veidi peen huumor ja natuke ka absurdi ja situatsioonikoomikat. Mulle meeldivad crumpy’d vanamehed! Õigemini sellised tegelaskujud filmides.

Lõpus mõistsin, et asi ei olegi selles, et “Minu näoga onu” venib. See film peabki venima. Nüüd omaette küsimus on, kas sulle meeldivad natuke venivad filmid või pigem mitte. Ja kui seda viimast, siis kas hea huumor ja muud head asjad filmis selle venimise sinu jaoks kompenseerivad.

Päise foto: apollokino.ee

Jagan kasulikku infot

Jagan kasulikku infot

Täna ma tahaksin jagada teiega kasulikku infot.

Kasulik info nr 1: Film “Get Out” 2017 on väärt vaatamist. Mitte, et paljud filmikriitikud ja portaalid sellest juba ei pasundaks. Ma ei tea, miks ma seda alles nüüd vaatasin. Tegelt tean küll, ma arvasin enne, et see on mingi peredraama ja hallukafilm, mitte mõttega horror-triller ühiskonnast, rassismist… Kui on midagi, mida ma ei salli, siis on need hallukafilmid, ja seda olen ma siin küll juba üksjagu maininud. Ma lihtsalt ei mõista, miks ma peaksin vaatama filmi, kus keegi kujutab midagi ette, mida tegelikult polegi või on ainult ta peas. Sama, nagu keegi räägiks täiesti seosetult, mis ta eile unes nägi. See oli UNI. Keda huvitab! Ainult sind ennast, arvestades seda, et äkki see ikkagi on su alateadvusega seotud. Ette võtsingi filmi just lõpuks seepärast, et kõik kiidavad. No ok, vaatan siis ka ära. Väga rahule jäin! Mul on tavaks pärast hea filmi vaatamist teatud inimestele saata filmist screenshot ja karjuda alla “Megaaaaa!” Seda ma tegin! Väga teistmoodi, ent ometi tuttavlikud elemendid. Ei ole hallukaid! Pinge on! Sisu on!

Kasulik info nr 2: Ärge vaadake filmi “It” (2017). Miks? Sest see on HALLUKAFILM! 😀 Või tegelt vaadake, kui teile meeldivad hallukad (ja jutte teiste unenägudest kuulata). Ja kui vaimustute eriefektidest, siis vaadake ka. Seal on VÄGA HEAD eriefektid. Tõesti on!

PS: Laps tuli praegu siia, vaatas päise pilti ja ütles: “Oot, see on ju Pennywise – now we aren’t strangers. Are we?”  Jeesus, kust ta teab?! Ma kasvatan ikka täielikku enda järglast! Tuleb välja, et laps on vaadanud sellist videot:

Kasulik info nr 3: Soovitan vaadata “Brawl in Cell Block 99” 2017. Vince Vaughn teeb hoopis teistmoodi rolli! Väga vinge film! Sellised armastusfilmid mulle meeldivad 😀 Natuke Tarantinolik. Loomulikult ei tasuks üldse nii suure legendiga võrrelda, aga ma ei saa midagi teha, et mulle tuli meelde “Django Unchained” (üks minu kõige lemmikum film üldse!), sest ka seal lendas s*taks verd ja mees võitles oma naise eest! Jah, filmis on ka Hollywoodi ja mõni selline koht, et “issand, miks ta pidi sinna vette praegu hüppama”, kuid lõppkokkuvõttes on vinge. Natuke meenutas ka Denzel Washingtoni ja filmi “The Equalizer“.

Loodan, et olen nüüd kõvasti kasulikku infot jaganud ja üldse mitte neile filmidele reklaami teinud. Eriti esimesele ja viimasele.

Päise foto: people.com

PS: kes ära vaatab, andku pärast teada, kuidas meeldis? 🙂

 

 

Päris probleemid

Päris probleemid

Kuskil on ühe kolmiku koostatud salajane nimekiri, mille üle on paslik blogis arutada ja mis on pigem tühine? Selle nimekirja tähtsatest ja tühistest teemadest võiks siis juba avalikustada, sest ma (ja ilmselt nii mõnigi teine) küll ei viitsiks enne igat oma blogipostitust nuputada, kas ma äkki ei kirjutagi PÄRIS probleemist 😀 Äkki vingun täiesti tühja? Karjun mutiauku, samal ajal, kui maailm ja inimesed nende PÄRIS probleemide käes vaevlevad.

No ikka järjest – Albers, Mallukas, Merje… Samas sellisel juhul võiksid nad muidugi ka ise vaid neist PÄRIS probleemidest kirjutada. Mitte näiteks võssa kasvanud bikiinipiirkonnast. Samas ega mina ei tea – võibolla mõne jaoks ongi lageraie järele karjuv intiimpiirkond see PÄRIS probleem. Mul ei ole see võsastunud, mul on sellega okei. Imikut ka pole, kellega jännata. Rahaprobleeme ka (hetkel) ei ole. Blogis 8 milli klikki ka pole. Suvilat ei ehita… Ma ei suuda otsustada, millest sel juhul MINA kirjutada võiks! 😀

Mind näiteks huvitavad ühiskonna teemad. Võtame kas või selle õnnetu hümnidefitsiidi. Isiklikult ei oodanud ma lipp ühes käes ja rakett teises seda hümni. Aga ma mõistan, et ühiskondlikul tasandil võib see teema olla. Muidugi mitte selles võtmes, nagu EKRE jahub, kuidas Kaljulaid on ju teada-tuntud rahvavaenlane. Aga multikultuuri teema on aktuaalne. Rahvusluse teema on selle valguses väga hell. MA SAAN ARU, mis sest, et isiklikult pole minu suurim probleem. Ma olen küllaltki enesekeskne inimene, aga ma näen ka mujale, kui näiteks oma piirkondi, mis võivad võssa kasvada, kui nendega ei tegele. Või vaid blogistatistikat ja sisuturundust. Lihtsalt näited.

Ma usun, et kui mul oleks tänaseks neli kuud tasumata elektriarve või kui ma oleks eile saanud vähidiagnoosi, siis mõtleksin praegu teiste teemade peale, aga mitte aastavahetuse hümni vajalikkusele. Nõus! Kindlasti hindaksin ma sel juhul oma maailma ümber, aga isegi siis saaksin aru inimestest, kes  näiteks hümni vajalikkuse üle arutlevad, või murravad pead Oliveri ema eetilisuse teemal.

Aga seni, kuni asjad pole nii hullud, on minus jõudu tegeleda oma asjadega ja paralleelselt sellele vaadelda ka ühiskonda, arutleda inimkonna üldisematel teemadel, sest mind huvitab. Jah, olen nii võimekas, et suudaks handlida nutvat titte ja mitte muutuda apaatseks maailmas toimuva suhtes, juba järele proovitud.

Foto: pixabay.com