Browsed by
Author: ebaparlikarp

Ohvriroll laieneb?

Ohvriroll laieneb?

Britt kirjutas täna oma Facebooki lehel:

“Ise ta ronis sinna”
“Tasuta lõunaid pole olemas”
“Kus nad siis nii kaua oma väidetavate süüdistustega olid?”
“Ise olid lollid ja said paraja palga selle eest”

Need on vaid mõned näited sellest, mida ma viimastel päevadel erinevatest kommentaariumitest lugenud olen. Ja teate mis? Natuke tuleks nagu oksemaik suhu. Kuidas on võimalik, et tegelikust probleemist vaadatakse kauge kaarega mööda ja selle asemel tegeletakse hobikorras hoopis ohvrisüüdistamisega.

Kellele viimane selgusetuks jääb, siis tegu on maneeriga, mille puhul muudetakse ohver süüdlaseks ja leitakse tegeliku süüdlase teguviisidele õigustusi. Ja eriti valus on selliseid kommentaare lugeda teiste naiste sulest.

Jah, võimalik, et paljud kannatanud neidised olid ehk tõesti naiivsed. Aga naiivsus ei olnud vähemalt viimati seadusega keelatud. Kupeldamine see-eest on.

Tekst jätkus veel omajagu. Aga…

Ma ise ei ole lugenud ühegi (minu jaoks) aruka inimese sulest (ega tegelikult ka üleüldse), et keegi probleemist mööda vaataks. Aga see on võibolla minu probleem, et pole suvalisi netikommentaare lugenud. Ma eeldan, et Britt räägib neist Laura Kõrgemäe agentuuri kaudu kupeldatud tüdrukutest, kes pidid kõigele muule lubatule ka seksuaalteenuseid osutuma. Ju oli neid, kes kohe keeldusid. Ju oli neid, kes keeldusid siis, kui nägid, et lennukil vastas ei oodanud pudru- ja kullamäed (või lihtsalt lubatud iludusvõistlused), ju oli neid, kes keeldusid pärast seda, kui said aru, mis tegelikult teha tuli, ja ju oli neid, kes ei keeldunud ka pärast kolmandat korda seda tehes. Ma ei tea. Inimene olemine eeldab, et oli igasuguseid variante, kuna otsest kuulutust “Otsime litse. Kiire!” vist kuskil üleval ei olnud.

Ma olen Britt’iga muidu omajagu nõus. Pluss kõik see, mis Rents kirjutas. Aga kui mõelda laiemalt, siis kas see nagu tähendaks, et prostituudid on ohvrid? Kindlasti on postituute, keda on petetud, manipuleeritud. Kes on sunnitud seda tegema. Või siis on see neile elustiil. Raha. Uued asjad. Asjade kultus ja Insta elu…

See postitus ei ole statement, see on arutlus. Kirjutamise ajal vastas ka Britt mu küsimusele, et ta ei kirjutanud prostituutidest, vaid neist, kes seda teha ei soovi. “Neist, kes ütlevad “ei”, ent keda ei võeta kuulda. Neist, kes tõesti ei oska aimata, mis igasuguste huvitavate pakkumiste taga seisab. Neist, kes seda eluvõõrast olekut ära kasutavad.” Vajalik täpsustus. Arusaadav. Olen nõus. Ärme räägi praegu siis nendest!

Aga räägime laiemalt.

On siis ikkagi nii, et need “ohvrid”, kes “iga kord pärast SEDA lausa oksendada tahtsid” ei ole ikkagi ohvrid? Taavi Rõivas tõi ohvrirolli massidesse? Igaüks võib nüüd ohver olla? Või võtame need kaks Eesti näitsikut, kes mõned aastad tagasi Peruus narko vedamise pärast kinni kukkusid… Kohtus miskipärast ei päde “olin ullike”, “tahtsin head” või “ei tundnud seadust”. Ma lihtsalt nendin seda fakti. Ja tunnen üleüldist errorit.

Foto: pexels.com

Lennuhirmust vabanemine

Lennuhirmust vabanemine

Mõtlen korra tagant järgi ja ma absoluutselt ei mäleta, kust mulle see idee tuli, et ÄKKI on võimalik lennata kuidagi nii, et surmahirmu ei tunne. Koomas. Selle kirjelduse peale arvaks, et see mõte tekkis mul vana head “A-rühma” vaadates, aga ei, see ei olnud. Ju ma ikkagi kuskilt otsast midagi lõpuks googeldasin. Midagi sellist, et “kuidas lennata ja mitte 5-6 tundi ühes asendis kramplikult surmahirmus nutta julgemata isegi WC-sse minna” või “kuidas lennukis ellu jääda, kui see lendab täiesti normaalselt ja ei kuku alla”.

Alkohol ei aidanud. Hullemaks ka ei teinud, aga ei aidanud mitte üldse. Oma elu ühte pikimat lendu tehes Dominikaani ja tagasi mõistsin, et 10 tundi järjest juua ma lihtsalt ei suuda. Ühe otsa ma seda tegin. Aga nagu ma ütlesin, see ei aita. Sellega kaasnevad lisaks muud probleemid. Kuidas ma üldse tol korral Dominikaani läksin, ma ei tea, unistus oli nii suur. Hilisem lennušokk samuti.

Ma olen sellest varem, kunagi ammu kirjutanud ka. Lendamine on minu suurim hirm. Okei, suurim on see, et lapsega midagi juhtub, aga samas on lendamine sellega seotud. Kui ma alla kukun, siis… Lapsel nagu pole ema enam või nii. Pluss ma ikkagi ei viitsi seal lennukis 10 km vabalangeda ning teadmine, et ma seal alla kukkudes juba varem minestan/pea ära löön/suren, enne kui päriselt pauk käib, ei aita.

Jah, faktiliselt ma tean, et kodus maja ees autoteed ületades on ka suurem tõenäosus surma saada, ning see fakt isegi natuke aitab mind lendu bookides, aga lennu peale minnes ja enne ja lennukis haarab mind paanika. Kirjeldamatu surmahirm. Kõik see on kunagi psühholoogiga läbi arutatud, aga too psühholoogide jutt “see hirm on irratsionaalne” ja hingamine ei aita mind. Proovitud. Korduvalt. PS: Nagu päriselt, kui sa kardad parasjagu just kohe nüüd surma saada, ehk oled olukorras, kus reaalselt arvad, et KOHE sured, siis hingamine ei ole see, mis päästaks. See aitab mulle hapnikku ajju saada, kuid kui ma arvan, et kukun alla, siis ma pigem jätan selle hapniku tarbimata ja minestan siis kohe ära, lihtsam teadvusetult surma saada, kui seda pealt vaadata.

Eile jõudsin ma reisilt tagasi. Tagasitulek kestis umbes midagi nii, et startisime Sansibarilt, sõitsime tunnike ja maandusime Kilimanjarol (ma ei tea täpselt kus, ilmselt mitte päe tipus eksole, aga nii oli piletil kirjas), peatusime seal lihtsalt tunnike ja edasi ca 6-7 tundi Istanbuli. Sealt edasi teise lennukiga ca 3 tundi Tallinna.

Tänu rohtudele ma magasin terve aja. Kui teised vaatavad filme, söövad, käivad vahekäigus jalgu sirutamas ja nihelevad, siis ma magan. Minu jaoks on see lend mitte ca 8 tundi, vaid silmapilguke. Mingi kulgev hetkeline pooltunnike. Väga pikal reisil ma küll vahel korraks virgun. Vaatan aknast välja, vaatan elektrooniliselt kaardilt, kus me oleme, vaatan, mis filme saaks tooli küljest vaadata (kuigi ma neid ei vaata) ja võtan ühe tableti veel ning ärkan natuke enne maandumist, siis kui kästakse enda ees olev laud (mille peal ma magan) üles tõsta.

IMG_6925
Sansibarilt Türgisse. Türgist Tallinna. All on Türgi, kui kodupoole hakkasime sõitma

Ühesõnaga jõudsin eile koju ja pagan, ma olin nii õnnelik selle üle, et ravimid saavad anda täiesti teise elukvaliteedi. Ma loodan, et ma ei kõla nagu narkar :D, sest ma reisin aastas 2-3 korda ja võtan ravimeid vaid lennukis, kuid need on andud mulle võimaluse ELADA! Ma olen selle üldse lihtsalt nii tänulik.

Loomulikult on mul olnud selle aja jooksul paar lendu, kus lennuk veidi möllab. Üks lend oli 4 tundi väga suures äikesetormis, kus lambike, et võite turvarihmad ära võtta, ei kõlisenudki mitte kunagi, et tšingtšing, tehke, mis tahate… Mul olid mu rohud, aga ma nutsin ikka, ei maganud. Ma ei kujuta ette, kui hull oleks olukord olnud siis, kui mul mu rohtusid poleks. Mis ma öelda tahan, on see, et kui see lennuk päriselt ka alla kukkuma hakkaks, siis mul oma rohtudega sellest suva küll poleks ja nad ei päästaks mind surmast (täpselt nii nagu koos turistiklassiga kukub alla ka esimene klass!), kuid kui kõik sujub nii, nagu tavaliselt (ja tavaliselt sujub kõik nii nagu tavaliselt), siis need rohud on aidanud mul reisida, maailma näha, puhata, ELADA!

Minu rutiin: rohud sisse, kõrvatropid kõrva (aitab maailmast eralduda), müts pähe (aitab maailmast eralduda) silmaklapid pähe (aitab maailmast eralduda), kaelapadi kaela ja hiljem asend sisse nii, et kaelapadi (ja kui lennukis padi, siis ka see) kõik ette lauale ja seal peal ma magan. Ja ma julgen nüüd esimest korda elus istuda akna ääres!!!! Varem oli see välistatud. Isegi pilti tegin ühel hetkel. Julgen aknast välja vaadata.

Iga korraga ununevad need õudsed läbielamised, mis mul kunagi olid, ning kogemused muutuvad järjest meeldivamaks. Hirmus on pigem lennule eelneval päeval. Aga nii kaugele ma ei lähe, et siis ka rohtusid võtma hakkaks. Mõistlikult!

 

 

Stone Town

Stone Town

Stown Town on Sansibari linn. Kunagine orjakaubanduse, aga ka vürtsikaubanduse sõlmpunkt. Mingeid tuure me siin ei võtnud, jalutame omapea ringi. Kõle on. Nagu kummituslinn. Kuidagi kurva vaibiga. Ega neil orjadel hea elu just polnud. Samas elavad siin inimesed nüüd tavapärast elu ja siblivad nagu sipelgad ringi.

IMG_6878

IMG_6879 IMG_6882 IMG_6887

LRG_DSC06391

IMG_6880 IMG_6884 IMG_6886

LRG_DSC06454

IMG_6889 IMG_6883 IMG_6885 IMG_6888 IMG_6890

Jäin unistama…

Jäin unistama…

Just siis, kui hakkan päriselt tabama vaibi, hakkan inimestega suheldes lahti saama tüüpilisest põhjamaisest ja kahtlustavast mornist silmavaatest ning tekivad esimesed päris mõtted, mis ei ole seaotud selle “vauuuu, kui ilus see ookean ikka on” vaimustusega, tuleb hakata kohvrite pakkimiseks valmistuma. Juba homme sõidame Stown Towni, oleme päevakse seal ja lähemegi lennuki peale, et tagasi koju sõita.

Siin Nungwis on tunne, et tahaks kauem olla. Kauemaks siia jääda. Asi polegi vist otseselt Nungwi piirkonnas endas, võib-olla sattusin lihtsalt sellisesse hotelli, mis lihtsalt kutsub jääma. Nii umbes kuuks ajaks mõtteid puhastama näiteks. Kirjutama. Lihtsalt olema ja jälgima iseennast ja mõtteid, mis tulevad siis, kui rutiinist välja astuda. Lapsel tuleb aga koolis käia. Ise ei tahaks ka oma töökohta mingi kuu ajase egoistliku kõrvalhüppe pärast kaotada.

Meie hotell koosneb pisikestest majakestest, mis on ranna ääres ja laotatud rohelisele ilusale maalapikesele. Bassein. Vaikne koht.  Meil on majake mere vaatega ja igal hommikul tuleb onu ja katab siia verandale laua. Kohv, värske mahl, värsked puuviljad, saiad, omlett, pannkoogid… Sul jääb tulla vaid uksest välja, naeratada ja öelda “Hello!” Hiljem “Thank you!”

IMG_6814
See vesi oli 2m sügav ja niiii soe, lihtsalt hulbid ja külma ei tunne. Ei vees olles ega veest välja tulles! See on minu kliima. Pole tuult ja õhtud on ka soojad.

Samal ajal, kui hommikust sööme, algab meie ees katusega platsikesel joogatund. Nii 6-7 inimest kogunevad sinna joogatundi ja võimlevad samal ajal, kui me hommikust sööme. Tahaks ka siin elada ja iga hommik India ookeani ees võimelda, mitte spordiklubi küttega põrandal. Kuigi pean olema väga õnnelik, et seda luksust on mul kodumaal võimalik teha.

Täna sõin rannas lõunat ja mõtlesin, et kuidagi jube mõnus on olla. Mõnus niikuinii, aga selline puhas tunne. Ja siis sain aru. Siin ei ole mingeid BRÄNDE! On puust ja mõnest muust käepärasest vahendist ise ehitatud tool. Puust ise ehitatud laud. Suva asjadest tehtud lamp. Puust paat. Paljajalu inimesed. Okei, on näiteks Kilimanjaro õlu ja mingi üks sort veel. Ja KÕIK. Pole vaja miljonit käsitööõlu marki, mille hulgast valida. Ei ole vaja igasuguseid ÖKO sildiga sadu erinevaid konkureerivaid smuutisid, jood lihtsalt vedelikku, mis on just puuviljast välja pigistatud. Pole ergonoomilisi kõhukotte ega kandelinasid, pisikesed tumedanahalised üliarmsad beebsud (kelle suhtes ka kõige kalgimal Põhjamaa inimesel tekib imelik ja kohene adopteerimissoov) on emadel oma Aafrika mustris linade vahel selga tõmmatud ja that is it. Ei ole BabyBjörn Limited Edition või mõni muu, hulga parem, õigem ja ergonoomilisem! Pole poode. Pole Smart Posti kappe. Pole mitte midagi. Täiesti brändivaba! Silm puhkab. Meel puhkab. Aju puhkab.

Eile sõime rannas meie “kodu” lähedal restoranis, kui järsku tõusis kõvallauast püsti üks mees, sammus meie poole ja sirutas käe: “Tere! Ma pidin tulema teid tervitama, sest ma elan siin juba mitmeid aastaid ja eesti keelt ei ole veel kuulnud!” Ta lausus seda siis eesti keeles. Eestlane. See oli väga tore, kuid samal ajal hakkasin ketrama, et ega ma midagi idiootset valjus eesti keeles minuteid enne ei jauranud arvates, et keegi meie jutust niikuinii aru ei saanud. Vist mitte. Kuid mine sa tea. See tüüp käib siin oma pruudi juures. Magab onnis madratsil. Vahepeal ehitab Prantsusmaal laevu.

Mul on siin kaasas peale raamatu ka üks moeajakiri. Imelik on seda siin lahti võtta. See on pilte täis asjadest, mis siia konteksti absoluutselt ei sobi. Piinlik on seda lugeda. Iseenda ees.

 

 

 

Mnemba saar

Mnemba saar

Täna käisime Mnemba saare juures. Just juures, sest saare PEALE minna ei saa. See on eraomandis ja seal maksab öö ca 1500 doltsi INIMENE. Jätsime vahele. Tegelikult seal midagi erilist polnudki, lihtsalt saad privaatsust nautida, ju mingid inimesed seda siis teevad. Samas, mis privaatsus see on, kui külitad oma üksikul saarel ja rannast lubatud 200 meetri (samas võin vanduda, et olime lähemal) kaugusel tulevad inimesed väikeste paatidega tsillima ja snorgeldama. Saar oli suvakas, ühtegi palmi ei old 😀 seega minu jaoks mõttetu, aga sealne vesi ja teekond sinna oli IMELINEEEEE!

Noh, näiteks delfiinid!!!! (SÜDA!). Jepp, horisont on viltu, aga paat kõikus ja suva see hetk!IMG_6780

Väike selfar. Prill on ikka pähe päevitunud!

IMG_6779

Lemmikvesi!!! See värvide mäng ja valgus. Mul on helesinise ookeani fetiš. Sry, seepärast nii palju pilte.

IMG_6777

Siin möllan niisama. Trussikud on kanni vahel ilmselt 😀

IMG_6775

IMG_6771

Karl tegi vee all pilti.

DCIM100GOPRO

Dory otsib Nemot?

DCIM100GOPRO

Memba saar:

IMG_6773

Kodu lähedal tagasi

IMG_6772

Hakuna matata!

Kas vaesuses elamine on medalit väärt?

Kas vaesuses elamine on medalit väärt?

Ma ei oska isiklikult kellegi kohta kinnitada, kas see, et “pole majanduslikult kindlustatud” on pigem vabandus, et last mitte saada või päris põhjus. Ilmselt nii ja naa. Aga lugesin täna ühte postitust, mille kirjutas Väga Väga Naine oma blogis, siin. Paari tunni pärast läksin lugesin ühe korra veel.

Ma arvan, et kui üks ütleb, et kui kuidagi hakkama ei saa, siis kuidagi ikka saab (lastega vaesuses elades), ja teine ütleb, et võib-olla poleks kõige vastutustundlikum sünnitada lapsi perre, kus riivitakse seepi pesumasinasse, nuustikut ei loputata puhtaks (sest siis saab teist korda ka selle vahuga pesta) ja näpatakse avalikust tualetist koju vetsupaberit, siis mõlemil on õigus. Õigus elada, kuidas ise tahavad.  Ühel on õigus elada mõtteviisiga, et kärbin oma vajadused selle summani, mis mul on, olgu  see kas või 1000 euri viie kuu peale, ning teisel on õigus leida võimalus, kuidas saada juurde raha, et rahuldada kõik oma vajadused. Need on erinevad maailmad ja mõtteviisid.

Aga kui sa tõesti ei pea iga päev krevette ja sinikarpe valgeveini kastmes sööma ja saad kaltsukast odavalt riided selga, siis lapsele breketeid sa second-handist ei osta! Ma tahaks näha, kuidas neljane perekond tolle postituses mainitud 1000 euroga kuus normaalselt ära elab. See on põhimõtteliselt kaks lapsevanemat, kellest üks teenib miinimumpalka ja teine tsipake rohkem. Ja neil on kaks last! Kas Eestis on miinimumpalk okei? Ma ei ole mitte ühtegi inimest kuulnud seda väitmas. Absoluutselt vastupidi! Ma ei ütle, et kaks miinimumpalka saavat lapsevanemat ei tohiks mingil juhul lapsi saada. Peale selle loeb määravalt, kas elukoha eest tuleb veel lisaks üüri maksta ja kus linnas/maal üldse elatakse, kas on ka oma aed või toetavad sugulased, kellelt näiteks tasuta küttepuid saab. Lõppude lõpuks, kui seda kõike ka pole, siis see on ikkagi inimeste enda otsustada. Nende elu.

Aga osalt jääb tollest postitusest mulle tunne (jah, puhas mulje, keegi pole seal nii väitnud), et vaesuses hakkama saamise, leidlikkuse, vajaduste kärpimise oskuse eest tuleks lausa aumedal anda! Sest see, kes 1000 euroga kuus hakkama ei saa, on loll, nagu väidetud. Aga see, kes peab viis kuud kokku vaid 1000 euroga elama, ei ole?! Kodutud prükkarid, kellel üldse mingit tulu ei ole, väärivad siis täielikku eriauhinda elus hakkama saamise eest?! Nad on oma vajadused kärpinud vaid odava pudeli viinani päevas. NB!! See tundub isegi minu jaoks liig irooniline praegu.

Vaatasin hiljuti ühte filmi, kus naine elas ühes pisikeses toas vangistuses ja tal sündis seal ka laps, nad elasid akendeta kambrikeses viis aastat. Sellel lapsel oli olemas kõik – armastav ema ja toit, mida too värdjas, kes neid seal hoidis, neile tõi. Samas ei olnud tal midagi. Ta ei teadnud, et on olemas maailm. Ta arvas, et ongi vaid see üks tuba ja teisel pool on tühjus. Või tühjusele vastupidine mass. Ta ei osanud rohkemat tahta. Tänapäeva lapsed vist oskavad. Nad on terased ja teravad ja võrdlevad. See pole põhjus, miks lastele peaks “asju ostma” või miks peaks “mitte vaene olema”. Lihtsalt nendin, et ühelt poolt ei oska lapsed päris hästi oma olukorda hinnata, kui nad just tõesti nälga ei kannata, kuid teiselt poolt saavad praegu lapsed ebavõrdsusest palju paremini aru, kui kunagi.

Ja see, mis ühele on SITAKS raha, see võib teise jaoks olla häda. Ja see esimene, kellele see vähene on “SITAKS raha”, ei ole kuidagi parem (vähemalt mitte selle poolest!) sellest teisest, kes ei tuleks selle “SITAKS rahaga” eriti hästi toime või ei taha selle sissetuleku juures endale (veel) ühte last. Inimesed, kes ei pea igapäevaselt oma vajadusi kärpima Maslow püramiidi esimesele astmele (kus on ainult vee, toidu, une ja seksuaalvajadus) ja selle kõrval ütlema, et aga meil oli kõik olemas, kõhud olid täis, saavad elada samuti tundes armastust, tühjust, viha, õnnetust, õnne, kurbust, rõõmu, loovust, sõprust jne. Ei, seda pole otseselt keegi väitnud, et nii ei ole, aga pärast selle postituse lugemist ma tahtsin seda ikkagi öelda.

Jah, on samasuguseid ja on teistsuguseid. Aga asi ei ole prioriteetides!

Pilt: pixabay.com, aga samas oleks ma võinud selle siin samas Aafrika saarekesel teha, see on vaeseid inimesi täis.

 

 

Jozani Forest ja SUP

Jozani Forest ja SUP

Ma olen enne ka kuulnud, et räägitakse, et ega seal Sansibaril suurt midagi teha ei ole.  Tegelikult oleneb kõik sellest, mida sa ise fännad ja mis su reisieesmärk on. Ma fännan soojust, troopilist loodust, eksootikat, laguunsinist vett… Ja seda kõike siin on! Ning pea iga päev oleme midagi teinud.

Meie paadireisist jagasin pilte eelmises postituses. See oli lihtsalt väga vinge elamus! Päev pärast seda läksime Jozani metsa. See on ainuke national park siin saarel ja see oli väga kift.

Esimene pool tuurist oli metsas, mis on täis ahve (Red Colobus Monkey), uitamine. Mulle ei meeldi loomaaiad ega loomade showd, aga vabas looduses loomi näha midagi väga erilist. Ja neid ahve oli PALJU. Hea, et mõni pähe ei kukkunud.

Reeglid olid lihtsad. 1) Ahvi ei tohi katsuda. 2) Ahviga ei tasu silmsidet luua. 3) Kui ahv sulle lähenema hakkab, siis hoia distantsi. Umbes samad reeglid kehtivad kaupmeestega :D, keda on siin õnneks väga vähe.

IMG_6488
Ma Jozani metsas
LRG_DSC06106
Red Colobus Monkey
LRG_DSC06157
Red Colobus Monkey

Teine osa oli justkui rabamatk. Soo peale oli ehitatud laudistee. Ja terve see soo oli süsimust ja mingid väiksed müstilised juurikad (nagu pokumaa) turritasid igalt poolt soost välja. Terve see soo pind oli täis krabisid, kes midagi toimetasid või lihtsalt vahtisid. Väga müstiline koht.

LRG_DSC06239
Krabid
IMG_6439
Karl taamal

 

IMG_6485

IMG_6425Päev pärast Jozani metsa läksime SUP tuurile mangrove puude (ma ei tea, kuidas need eesti keeles on) vahele. Suppisime tegelikult ikkagi nagu ookeani vees, aga kõik kaldad ei ole liivarannad, seal kasvasid hoopis need mangrove  puud ning nende puude vahel heljus helesinine soe laguun, mis lookles nagu jõgi. Seal me sõitsimegi. Ma polegi vist oma elus midagi nii ilusat näinud. Kui mu laps välja arvata 🙂 Sealt edasi sõitsime ka ookeani poole, natuke viskas laineid, äge oli. Vaatasin mitu korda selja taha seda mangrove puudega kallast ja ma ei tee nalja, see oli nii ilus kõik, et mul tulid pisarad silma! Vot nii paju fännan ma sellist loodust!

IMG_6553
Meie SUP matk sisaldas nii püsti lainetust trotsides, aga ka lebodes kulgedes ja ka lihtsalt puude vahel neljudes ja ümbrust naudeldes. Kõike sai! Pärast sõime puuvilju ja jõime vett, sest sest see kõik võttis lõpuks päris võhmale.
DCIM100GOPRO
Kaamera silm on vesine ja pildid udused kahjuks 🙁

Ülejäänud aja oleme lihtsalt tsillinud. Siin on väga vähe turiste, hotellid ranna ääres on tillukesed ja rannas on nii vähe inimesi, et oleme nagu üksikul saarel, selle vahega ainult, et rannas on ümberringi ka restoranid ja baarid ning tahad, istud maha ja naudid vaadet ja toitu ja cocat või veini või misiganes. Külakeses liikusime ka ringi. Keegi ei ahistanud ja igal pool on nö päris Aafrika elu, valgeid inimesi väga vähe. Turistidele pole isegi poode ja jumala eest, ma ei tunne nendest üldse puudust. Seda ei saanud Karli kohta öelda, sest ta lõhkus kogemata oma päikseprillid. Täna rannas jalutades nägime ÜHTE putkat, mis nägi poe moodi välja. Poe ees istus tüüp. Jambo! Astusime ligi. Karl küsis, kas tüüp päikseprille müüb. Tüüp ütles, et kahjuks mitte. Mõtles kaks sekundit, võttis oma peast prillid ja pakkus neid. Viie doltsiga olid Karlil uued prillid ja täpselt sama stiil nagu ta muidu kannab.

IMG_6546Kui me Dominikaanis käisime, siis seal oli suuuuur hotell, lõbustused ja rand kõriauguni melu ja rahvast täis. Aga seda puhkust siin naudin ma rohkem. Siin on ainult ookeani hääl ja kuskilt baarist tulevad vahel mõned rütmid, mõned surfarid lendavad tuulelohedega ringi…

IMG_6572
Tänane hommik. Eesti Naine

IMG_6537Ei saa elukese üle kurta! Välja arvatud see: IMG_6603

Homme sõidame saare põhjatippu Nungwisse.

 

Sansibar. Tänane päev piltides

Sansibar. Tänane päev piltides

Hommik algas nii:

IMG_6364

Seega võib hommiku päris õnnestunuks nimetada.

Ülejäänud päev ei olnud halvem, sest meil oli kavas minna Blue Safarile ehk merele. Kutsuge mind turistiks, aga kui turist olemine tähendab seilata kohaliku purjekaga mööda helesinist ookeani koos delfiinidega, teha ujumispeatusi laguunides, snorgeldada ja juua kookosvett otse kookosest, siis ma võin turist olla mõni aeg küll!

IMG_6359

IMG_6362

IMG_6352

IMG_6353

IMG_6356

IMG_6354

IMG_6183 IMG_6241

Jõudsime Sansibarile ehk hello, Africa, tell me how you’re doin’

Jõudsime Sansibarile ehk hello, Africa, tell me how you’re doin’

Pildipostitus, ei jõua praegu rohkem kui paari sõnaga.

Täna lõunal jõudsime meie ühte põhikohta Pajesse. Iga päev kaob rannast mõneks ajaks tõusu ja mõõnaga vesi ära siit ida poolt. Natuke praegu siiski paistab. Vaade meie majakese verandalt:

IMG_6071

Läksime teokarpe, merisiile ja meritähti otsima. Kõike nägime.

IMG_6104

IMG_6103

Meie magala:

IMG_6097

Hommikuses kohas Zanzibar City lähedal sõime hommikust koos rääbukestega:

IMG_6102 IMG_6096

Karl magab lennusõitu välja. Ma tahaks juba kõike teha! 😀

Out of office

Out of office

Iga kord on nii, et plaanin puhkusreisi õhinaga, aga kui see puhkureis kätte hakkab jõudma, siis appi, milline lapseigatsus tuleb peale. Kord aastas teeme kindlasti lastega reisi ja kord aastas ilma, kuid koos lastega reisile ma lähen palju suurema südamerahuga, kui siis, kui laps koju, st Mana juurde, jääb. Õnneks ta ise on rahul, et saab natuke aega vanaema ja Mamma juures olla, täpselt nii palju, et ka tal lõpuks igatsus peale tuleb.

Minu igatsuse tunne ei ole enam selline tahan-su-juukseid-nuusutada ja nunnutamise igatsus (kuigi seda ka!), aga just selline juttude ja koos naljatamise ja kuidas-sul-täna-koolis-läks igatsus. KAASLASE igatsus! Mitte enam väikse beebi, kes lihtsalt lõhnab hästi. Kui ta pole just püksi s*ttunud.

Loomulikult saab ka reisilt helistada ja kindlasti me ka teeme seda, kuid laste puhul on alati see oht, et isegi, kui neil 2 minutit tagasi oli vanaema juures väga mõnus olla, siis emaga telefoni otsas rippudes võib tekkida järsku “Emme, millal sa tuleeeeed?” nutuhoog. Mis loomulikult tekitab emas üüratu koguste kilomeetrite kaugusel peale igatsuse ka süümepiinad. Aga noh, elu. 3 minutit hiljem pärast kõne on lapsel jälle kõik ok. Mul mitte. Seepärast igatsen ja tunnen neid tundeid juba ette.

Täiesti tüüpiline vist, et kui oled pool aastat ilma puhkuseta tööl käinud ja rutiinis tegutsenud, siis igatsed välja. Puhkama. Reisile. Sooja. Kuidas kellelgi muidugi. Ja kui see puhkus algab, siis võib olla seest nii tühi tunne, et ei oskagi kohe midagi teha. Mul seekord on imelik. Tulin reedel koju ja… Nii raske oli olla.

Täna pakkisin lapse asjad kokku. Natuke ka enda asju. Ei hakka siinkohal kirjutama järgmiseks postitust “Mida soojamaareisile kaasa võtta”. Teate küll, kohver ja riided ja jalanõud… Kõlab nagu loogilisena. Ega hakka ka kirjutama postitust “Mida pakkida lapsele kaasa selleks ajaks, kui ema soojamaareisil on.” Kohver ja riided ja… Ütlen lihtsalt, et ikka on kuidagi raske. Ma loodan, et see läheb üle, kui lennuk lõpuks maandub ning ma Paje beachil esimese külma joogi võtan või oma molu snorgeldades läbi helesinise vee lõpuks kaladesse löön!

Foto: www.notonthehighstreet.com