Browsed by
Author: ebaparlikarp

Jamie käpad

Jamie käpad

Külitasin diivanil ja plõksisin telekakanaleid. Jäin pidama Jamie Oliveri mingi kokasaate peal. See tabas mind hetkel, kui Jamie viimaseid salatimaterjale suurde kaussi hakkis ja mitu laimi peale pigistas. Ja siis.. Ja SIIS… oma paljaste kätega seda segama kukkus. Pole nagu hullu, ma olen varem ka näinud, et inimene kergelt käega salatit läbi segab ja raputab. Nii kinnastega kui ka ilma. Aga SIIS… ta hakkas seda kausi sisu oma kahe suure palja kämbla vahel pigistama nagu tahaks hiiglasliku lumepalli teha ja iga kümne näpu vahelt lirtsus ja lirises ja pritsis laimimahla. Siis peksis selle sisu tagasi kaussi ja võttis uuesti samamoodi käte vahele, pressis ja pigistas ja ikka uuesti ja uuesti. Mul tuli selle kõige peale öök. Ilma naljata, öök tuli kurku.

Tekkis juba huvi, et äkki see ei olegi värske salat seal kausis. Äkki see on mingi piruka sisu? Sest ei tundu NII võigas, kui see 25 korda (ma ei liialda) kätega songitud, pigistatud, plötserdatud värk mingi 200 kraadi juures läbi küpsetataks. Koogitainast tehakse ju ka nii. See läheb ahju ja pärast seda ei tundu enam iu.

Ei. See ei läinud ahju. See oligi värske salat, mis selles samas kausis lauda pandi. Ma ei tea, kas ma olen imelik, aga see tekitas mul ikka räiget õõvastust, ma ei suudaks seda süüa. Restorane ma samas ei väldi, kuigi mul pole aimugi, kas seal tehakse toitu ka käte ja varvastega. Kusjuures, ma võin vabalt ka maha kukkunud toidutüki uuesti suhu pista, aga mingi kämbla-salat?!

Järgmine kord, kui kellelegi võileiba teen, siis kaevan kogu oma pihu Merevaigu sulajuustutopsi ja määrin juustu oma viie näpuga edasi-tagasi võileva peale. Plätserdan ja patsutan veel korralikult ühtlaseks ka.

PS: Praegu tuli meelde, et lasteaias pandi mind ka üks kord elus nurka. Miks? Sest ma ütlesin kaaskodanikule, et võta oma käpad eemale. Käpad! Ja pandigi nurka.

Foto: pexels.com

 

 

 

 

Loomaarstid versus “päris” arstid

Loomaarstid versus “päris” arstid

Hiljuti tekkis äkiline vajadus Jinxyga loomaarstile minna. Jinxy on meie väike must kassike. Pidime kaua ootame, et löögile saada, aga parem kohe ära käia, kui loota, et äkki läheb üle. Ootejärjekorras passides kuulsime, kuidas administraator rääkis telefoni:

“Einoh, kui teile meeldib vaadata, kuidas teie loom piinleb, siis te võite ka homme tulla.”

See kõlab nii võika süüdistusena, aga tegelikult ehmus see administraator ise ka oma lause peale ja proovis seda kohe pehmendada. Ta ju üritas lihtsalt looma eest võidelda ja ta õigel ajal ravile saada. Istusin seal diivanil ja jälgisin inimesi oma loomakestega. Imelik mõelda, inimesed saavad üldjuhul ise enda eest seista ja rääkida, mis neid vaevab, aga loomad sõltuvad täielikult oma peremeestest. Kui kellelegi tõesti “meeldibki vaadata”, kuidas ta loom piinleb, siis polegi midagi teha. Meie sealoldud aja jooksul oli mitu hetke, kus administraator üritas veenda looma kohale tooma, sest asi on tõenäoliselt väga hull.

Ma olen pidanud oma kahe kassiga üksjagu loomaarstil käima. Küll oli vaja kassil hammast välja tõmmata, küll steriliseerida või mõni muu jama. Ma ei tea, kuidas teiste kogemused on, aga ma olen alati olnud imestunud, kui soojalt loomakliiniku töötajad inimestesse ja eriti patsientidesse suhtuvad. Väga hoolivalt, armastusväärselt, sõbralikult, ettevaatlikult… Räägitakse, kuidas “päris” arstidel (neil, kes inimesi ravivad) on närvid läbi, üle töötanud, koguaeg on kiire, nad pole tihti piisavalt empaatilised ja pole haruldased juhtumid, kui saad arsti juures lausa sõimata. Ma ei tea, aga kas siis loomaarstide töö on iga päev stressivaba pidu ja pillerkaar? Kuidas nemad suudavad patsientidesse nii armastusväärselt ja hellalt suhtuda, teha ekstra pai ja isegi rääkida loomadega? Kas loomaarstideks lähevadki teatud omadustega inimesed või tekitavad loomad loomaarmastajates lihtsalt igapäevaselt sellist reaktsiooni ka pingelises olukorras tööpostil? Ja inimesed oma igasugu probleemide ja hädadega “päris” arsti juures sellist kahjutunnet lihtsalt esile ei kutsu?

Loomulikult ei taha ma inimesi ravivaid arste kõike ühte patta panna, aga no loomaarstidega ei ole mul iialgi olnud mingit ebameeldivad kogemust, aga ise arstile minnes on alati 50-50, kui just pole mõnes erakliinikus. Võibolla on see olnud ka lihtsalt juhus.

Pildil meie Jinxy, maksimaalselt õnnetu lehterpea oma naiselikult roosa kaelusega.

Karma

Karma

Paar päeva tagasi pikutan kodus diivanil. Kell on juba õhtu. Pime on. Järsku käib mingi imelik hääl õues. Nagu mingi müts. Müts, mitte pehme t-ga. Esialgu ei oska nagu midagi arvatagi. Natukese aja pärast kiikan aknast välja ja näen, et minu auto, mis pargitud maja ette, signa vilgub ja auto on kahtlaselt lähedal (et mitte öelda täiesti vastas) ees parkivale autole. Selge, midagi on perses, mingi inimene tiirutab ka auto ümber.

Vean end õue. Seat poolt, kust mina tulen, paistab nagu kõik okei, kui välja arvata see signa ja see, et mu auto on ninapidi teise auto kannis kinni. Ja siis ma näen TEISELE POOLE autot – auto terve külg on täiesti segi! Ja nüüd ma näen ka juba teisi autosid, millest ühe esiotsa eriti enam ei ole. Kaks kutti tammuvad ühel kohal. Ma võisin öelda sel hetkel valju häälega umbes midagi sellist, nagu mida v*ttu. Täpselt ei mäleta.

“Kes see geenius oli?” pööran juba konkreetsemalt ühe poole. See näitab häbelikult teise tüübi poole, mõmiseb midagi ja mõlemad jooksevad oma lössis autodesse peitu. Sain juba aru, et ka politsei on kutsutud. Kokkuvõttes üks vend tuli peateelt, teine vend tuli kõrvalteelt ja ei andnud teed, mille tagajärjel peateelt tulnud auto pani täie rauaga minu autole tagant ja külje pealt korraga (kuidas see üldse võimalik on?!) sisse, nii et mu auto lendas veel ees parkivale autole tagant otsa ja vigastas ka seda ja ennast eest. 30 alas. Parkivate autode ahelavarii võib küll vist ainult minul juhtuda!

Ega polnudki midagi. Politsei tuli, vormistas olukorra ja süüdlase. Eile ajasin kindlustusega asju ja puksiir viis auto minema. Kõik. A see tüüp, kes süüdi oli, oli küll välja astunud õpikust “Rooliässade stereotüübid”. Selline faa-faa ketid ja kõrvarõngad noor poiss. Oleks mokaotsast mulle korraks sorry öelnud. Ei. Mitte ühtegi sõna. Ma ausalt loodan, et see oli ta isa auto ja ta sai kodus “peksa”. Täidetud dokumentide järgi võib see isegi täitsa tõsi olla.

***

Kui ma end pärast seda pauku auto juurde alla hakkasin minema ja halba aimasin, siis vist ütlesin midagi sellist, et see on nüüd karma… Laps pärast küsis mult: “Emme, aga miks sa ütlesid, et see on karma? Karma on ju see, kui sa teed midagi halba ja siis see tuleb sulle pärast tagasi.”

Ma: “No ma ei tea, äkki ma siis olengi teinud midagi halba.”

Laps, hästi mõtlikult: “Aa… Samas jah, Karlile ka sõideti ükskord sisse!” Nagu see tõestaks talle karmateooria 😀

Foto: pexels.com

 

 

 

 

Aga kust sa tead, kui ei ole proovinud?

Aga kust sa tead, kui ei ole proovinud?

Eilne vestlus lapsega:

“Ethel, homme on vastlapäev. Koolis pakutakse kindlasti vastlakuklit ka, söö siis eks.”

“Ei!”

“Miks, see on ju sai, sa ju sööd saia.”

“Aga seal on ka kreem, ma ei söö kreemi!”

“Miks sa kreemi ei söö? Jäätist näiteks sööd ju.”

“Jäätis on JÄÄTIS! See ei ole kreem. Kreemi ma ei armasta!”

“Aga sa ei ole kreemi ju proovinudki, kust sa tead, et ei armasta!”

“Aga kui mina sündisin, siis sa ei olnud ka mind enne proovinud, aga teadsid kohe.”

 

Teadsin kohe jah. Et ikka armastan 😀 Täna sööme pannkooke hoopis vastlakukli asemel.

Foto: pexels.com

Piimad

Piimad

– Kas sulle meeldivad lapsed?

– Mismõttes?

– Lapsed noh, üleüldse. Meeldivad nad sulle?

Olete mõelnud? Miks mulle peaksid kõik lapsed meeldima? Mulle meeldivad need lapsed, kes on ägedad ja toredad. Sama on inimestega. Ei meeldi mulle kõik inimesed. Ei meeldi mulle kõik raamatud. Nii et sellist ühtekuulvustunnet ei tunne ma ei kõigi emadega, ei kõigi ametivendadega, ei kõigi blogijatega, kõigi eestlastega ega kõigi naistega. Ei, ma ei pea ühte hoidma vaid seepärast, et meil on sama amet, või seepärast, et oleme samast soost.

“Me, naised, peame kokku hoidma!” Unustage ära!

Eriti, kui ma loen, kuidas mingi naine – Eesti bikiniifitness – jagab Instagramis “vaimukat ilunippi”:

“Lae üles pilt, kus põhifookus on su piimadel ja usu mind, võid isegi silmad värvimata jätta, kedagi ei koti…” (LINK).

Piimadel? Vabandust, misasjadel? PIIMADEL? Ilunipp? Ja Delfi sporditoimetus peab seda ka vaimukaks?

Ja siis me imestame, miks küll osa mehi peavad naisi (kellega ma peaks nagu mingites olukordades ühte hoidma?) hmm… piimariiuliks? Objektiks? Ma saan aru, et see, kui keegi natuke paljastavamalt ringi käib, ei tähenda, et mees võib tänaval kannist krabada. Ei! Aga samas miks naised meelega provotseerivad?

Nii nagu leidub neid naisi, kelle põhifookus elus on “piimadel”. Nii leidub ka mehi, kelle põhifookus on “piimadel”. Lihtsalt ideaalis võiks olla nii, et need tüübid vaid omavahel oma piimu fokusseerivad ning normaalsed inimesed mängust välja jätavad.

 

 

 

EBA. Lühidalt

EBA. Lühidalt

Ma ei tee pikalt. Lausega – ma ei võta osa Eesti vast et esiklounipaari ego upitamise üritusest, mille nimeks on täiesti vägivaldselt pandud Eesti Blogiauhindade Jagamine.

Aga mis muu see on, kui kriitikale ja aruteludele reageeritakse peale kõige muu, mis teistes blogides välja toodud, nii: “Hea meel tõdeda, et tänu meile on ka teie elu huvitavam. Võtke heaks”.

Jah, aitäh, etenduse eest, paar esimest aastat võis see kahemeheshow ju isegi veidi põnev olla, aga kaua sa sama etendust ikka vaadata jaksad. Muidugi on ka paar teist võimalust, kui see stand up tragedy.

A) Võtke oma silla jutt (sild blogijate ja turundajate vahel) ja tehkegi sellest üks iga-aastane BLOGITi üritus. Ehitage oma sildu või põletage neid! Pluss: BLOGITi loojatena võite teha selle ürituse nii oma nägu, kui tahate. Isegi kui see nägu polekski nägu, vaid oleks näiteks perse. Jagage kõik manti ja pärast kõik kirjutage mandist.

B) Tunnustage päriselt ka parimaid! Miinus: Natuke rohkem aju on vaja. Ja respekti.

 

Ja elu oleks lihtne…

Ja elu oleks lihtne…

Viimasel ajal on mu mõtted pehmelt öelda kummalised. Tegelikult lausa rumalad. Näiteks sõitsin eile ühele kohtumisele ja mõtlesin skunkide peale. Kuidas neil on selline kaitsevõime, et kui haistavad ohtu, siis eritavad vaenlasele lihtsalt võigast haisu. Puuksutavad suure rohelise pilvekese, nagu multikad seda näitavad. Keegi ei solvu, nii käibki. Loodus on sedasi arenenud ja miskipärast just neile sellise  võimaluse kätte mänginud.

No ja ketran seda mõtet oma peas ja imestan, et miks inimestel ei võiks olla sellist võimet. Oleks kõik need #metoo‘d olemata olnud. Ligineb mingi ebameeldiv mees, hakkab sulle käsa püksi toppima ja sa lihtsalt tulistad tema pihta sellise samasuguse suure rohelise pilvekese. Võid ka ennetada ja juba eemalt salvata. Tuleb keegi koll ja hakkab rääkima, kuidas sul on ilusad silmad, pabahh, lased lihtsalt puuksu. Tuleb mingi imelik vend ja tahab klubis jooki välja teha, sa ei pea pikalt kemplema, lased lihtsalt oma relva käiku. Võibolla oleks ka Taavi skandaal ära jäänud, kui loodus oleks aimanud kogu seda inimestevahelist jama natukenegi ette.

Aga ei, ta andis meile mõistuse.

Foto: pexels.com

 

 

Minu loomad

Minu loomad

Eile uinusin, suurem kass Friskin mu näo kõrval oma padjakesel nagu ikka, ja mu viimane mõte oli, et no nii minu kass (umbes sama nagu väljend “minu inimene”) ja et kui ta peaks kunagi ära surema, siis täitsa õudne mõelda, et me ei rääkinud omavahel ühtegi sõna 😀

Seoses sellega mõttega tuli meelde, et laps käis hiljuti kooliga Omnivas ekskursioonil. Postitasid seal ka eelnevalt koolis kirjutatud kirju. Minu laps kirjutas kirja oma vanaema Manale. Muu hulgas oli seal kirjas:

Mu loomad elavad hästi, peale selle, et üks suri ära.

Ühesõnaga jah, hamstrid. Elavad hästi. Välja arvatud see üks, kes ära suri. Kassid on elus.

Foto: pexels.com (sest meie hamster on nii väike, et ma peaks mingi uue makroobjektiivi ostma, et see normaalselt pildile jääks :D)

Vaktsineerimine on tundlik teema, aga kas te olete end testinud?

Vaktsineerimine on tundlik teema, aga kas te olete end testinud?

Käisin ca 2 nädalat tagasi naistearsti juures. Tavapärane kontroll, pean iga poole aasta tagant käima. Mul oligi enda meelest see pool aastat täis ja seadsin sammud arsti juurde. Arsti juures selgus, et tegelikult ei olnud möödas pool aastat, vaid peaaegu KAKS AASTAT! Ausalt, mul oli korraks selline tunne, et ma olen midagi maha maganud. Midagi – see tähendab KAKS AASTAT oma elust! Ma siiamaani ei saa aru, kuidas see juhtus, kas aeg lendabki nüüd nii kiiresti, et pool aastat = minu maailmas nüüd 2 aastat. Seega ma olen aasta pärast juba 4 aastat vanem ju! See veel puudus.

Tegelikult oli piinlik. Arsti ees, sest tere-tulin-iga-pooleaastasesse-kontrolli-2-aastat-hiljem ja iseenda ees muidugi kõige rohkem. Arst, kelle juures olen koguaeg käinud, ei tundnud mind vist äragi. Aga no peaasi, et sain nüüd käidud! Selgus ka, et juhtumisi on minu PAP-testi aasta! PAP-test on siis test, mis võimaldab emakakaelarakkude muutuste avastamiseks varases staadiumis, kui neid on võimalik eemaldada, ennetamaks emakakelavähi teket. Kutset emakakaela sõeluuringule ei olnud ma veel oma postkasti saanud. 2018. aastal kutsutakse emakakaelavähi sõeluuringule ravikindlustatud naisi sünniaastatega 1988, 1983, 1978, 1973, 1968 ja 1963 (LINK).

Mina olen see 1983. Test tehti ka kohe ära, ilma et ma tegelikult oleks arugi saanud. Ses mõttes, et loomulikult sain ma aru, et ma olen tooliga lae alla tõstetud ja midagi seal tehakse, aga kuidagi valus või aeganõudev see ei olnud. Olen seda kunagi ammu veel teinud (mitte ise siis :D), aga täpselt ei mäletanudki. Öeldi, et kui midagi on pahasti, siis helistatakse ca nädala pärast. Kui kõik on korras, siis ei helistata. Mulle pole helistatud, ju siis võib kergemini hingata. Sellised asjad teevad ikka veidi ärevaks.

Kui mu hambad ja kosmeetilised probleemid välja arvata, siis ega ma eriti oma haiguslugusid siia Internetti naljalt letti ei löö. Ja ega tegelikult praegu ei hakka, aga… Täiesti juhuslikult ja ma tõesti mõtlen, et täiesti juhuslikult, pärast minu arstilkäiku võeti minuga ühendust ja uuriti, kas ma oleksin nõus koostöös Terviseametiga tegema teavitustööd HPV vastase vaktsineerimise teavituskampaaniast. Ma pikalt ei mõelnud, kuigi mida ma teadsin sellest vaktsineerimisest?! Suurt ei midagi. Ma tean, et vaktsineerimine on ühiskonnas tundlik teema, aga mõtlesin kohe, et ega ma ei käsi kedagi kuhugi minna, jagan lihtsalt infot, et selline võimalus on olemas ning igaüks saab ju ise otsustada. Võibolla tänu sellele postitusele avastab ka mõni, et tema poolest aastast on saanud juba kaks aastat ja see motiveerib teda naistearstile aega panema.

Terviseameti algatatud inimese papilloomviiruse (HPV) vastase teavituskampaania eesmärk on, et inimesed teadvustaksid HPV viiruse olemust, selle esinemissagedust ja kaasnevaid ohte ning võimalusi neid vältida. HPV on inimeselt-inimesele limaskestade kontakti teel leviv tõsine viirus, mille kõrge riskiga tüved põhjustavad erinevate uuringute andmetel 85-100% emakakaelavähkidest. Viirusega nakatub elu jooksul ligi 80% ja Eestis on haigestumus ja suremus emakakaelavähki üks kõrgemaid Euroopas. Väidetavalt saaks aga emakakaelavähki tänu HPV vastasele vaktsiinile ennetada. Kaitse on tõhusaim, kui vaktsineerida enne võimalikku HPV viirusega kokkupuudet, seega 12.-14.-aastaste tütarlaste vaktsineerimine on sellest aastast tasuta ja muidugi vabatahtlik. Täpsemat infot saab ka vaktsineeri.ee lehelt (SIIT).

HPV-st tingitud ohtlikumad rakumuutused avastataksegi enamasti regulaarse günekoloogilise kontrolli käigus PAP-testi tehes ning teine võimalus ongi vaktsineerimine ohtlikemate HPV tüvede vastu. Kes vaktsineerimist kardavad ja kellelt vaktsineerimishirmu ei suudeta maha võtta, saavadki regulaasrelt kontrollis käia. Minul siis juhtumisi oligi see aasta vaja PAP-test teha. Mis aastakäik ise olete? 😀 Olete sõeluuringul käinud või olete ise nii kohusetundlikud, et oma initsiatiivil lasete testida?

Vaktsineerimise ja laste vanuse asi pani mind mõtlema oma enda tütre peale. Ta saab hetkel küll alles 10, aga loomulikult tahaks omalt poolt kõik lapse heaks teha, sest lapsed ei oska veel mingeid selliseid ohte ette näha ja vanemad paratamatult teevad nende eest otsused. Lugesin, et alates jaanuarist 2020 vaktsineeritakse immuniseerimiskava raames vaid 12-aastaseid tütarlapsi, kes on sündinud alates 1.01.2008 a. Ehk siis minu laps! On teil kellelgi üldse sellises vanuses või hetkel vaktsineerimisvanuses lapsi, et peaksite vaktsineerimise peale mõtlema või äkki olete lasknud vaktsineerida? Või kui ei, siis miks? Väga tahaks teie arvamusi kuulda. Mul on endal tuttavatel pigem kõik minu enda lapsest nooremad või sama vanad lapsed ja tegelikult pole mul mitte iiaglgi kellegagi selleteemalist arutelu tekkinudki.

Postitus on sündinud koostöös Terviseameti algatatud HPV vastase teavituskampaaniaga.

Foto: pexels.com

 

 

 

Punnid, hambad, kortsud

Punnid, hambad, kortsud

Käisin täna Niine Nahakliinikus niite eemaldamas. Haavad olevat hästi paranenud. SIIN kirjutasin, kuidas ma käisin seal kahte nahakasvajat näost lõikamas. Ei olnud mingid halvad asjad ega sünnimärgid, aga olid ikkagi kasvajad, st et kasvavad koguaeg suuremaks, ja parem eemaldada sellised punnikesed nahalt varem, siis jäävad väiksemad armid. Kes see ikka arminägu vabatahtlikult olla tahaks. Ostsin ka väikse tuubikese armikreemi. Nädala aja pärast võib seda määrima hakata.

Peale selle sain täna lõpuks lahti ka suus olevatest traatidest, mille teravad otsad mulle põske turritasid. Täielik frustratsioon oli vahepeal, need olid tõesti nii valusad, põsk oli lõhki. Traate oli vaja selleks, et pärast luu suurdamist auguke kinni tõmmata. Arst ütles, et kahjuks head lahendust polegi neile “niitidele”. On pehmemad ka olemas, aga need nö koguvad toitu, ja teine variant ongi nagu traadid. Ma ei saa aru, me ehitame pilvelõhkujaid, siirdame südameid ja lendame lennukitega, aga suhu pole normaalseid õmblusniite leiutatud?! Tunne on, nagu keegi nõelus mu elektrijuhtmetega kokku. Aga see ei ole veel kõik. Peale selle, et mul pool lõuga üles paistetas, nagu ma kannaks põses kolme barbarissilutsukat, tekkis mulle lõuale üüratu sinikas. No ikka üüratu. Praegu on see juba mõnus tumekollane-lilla. Kuidagi nii hea oli täna kõigist niitidest ja plaastritest oma näes vabaneda!

Aga kui ohvritest juba rääkisime, räägime ilust ka! Kui ma Niine Nahakliinikus nende kasvajatekestega käisin, uurisin ka süstide kohta. Mul nimelt nats häiris enda kurjuse korts. Ei ta pole mingi massiivne vagu (vaod) keset silmi nagu Värnikul, aga natsa midagi on. Mõtlesin, et kui juba, siis juba, ja visake sinna veits midagi sisse. Kurjusekortsu saab täitesüstiga siluda küll. Arst ütles, et ühest ampullist jääb pärast kurjusekortsu silumist veel alles ja selle ta soovitas panna mulle suujoontele. Ei, mitte huulde, aga neile joonele kahel pool suud, mis ninast alla lõua poole kulgevad ja naeratades tekivad. Mul on seal õrnad jooned ka ilma naeratamiseta. Geenid. (Ma siiski ei täitnud end nende süstidega). AGA.. Arst ütles, et ta üldse ei näe selles kurjusekortsus nii suurt probleemi, see pidavat mul täiesti okei olema, aga otsmiku kortsud olevat murekoht. Sinna aga täiteüste ei tehta. Sinna käib kurikuulus BOTOX! Täitesüstid pole seal piirkonnas efektiivsed.

Kui aga täitesüstid on suhteliselt süütud niisutajad, siis botox ju halvab lihast. Tsiteerin Niine Nahakliiniku kodulehelt:

“Botulismitoksiin on bakteri Clostridium botulinum poolt toodetav bioloogiline neurotoksiin (närvimürk), mis põhjustab lihaste halvatuse. /—/ Esteetilises meditsiinis kasutatakse A-tüübi botulismitoksiini (Botox, Dysport). Tüüpilisemateks kasutuspiirkondadeks on nägu ja kael, kus miimiliste lihaste toonuse vähendamise ja lõdvestumisega saavutatakse nahakortsude silenemine.”

Tundub ikka hulga räigem asi, kui hüaluroonhappe geel, mis suurendab naha niiskusesisaldust (ehk tavaline täiteüst). Esimene asi, mis ma mõtlesin, oli, et no tulevikus. Hea ju mõelda, et kui 40 või 45 saan, siis on olemas selline väike tuuninguvõimalus. Samas räägin mõne teise inimesega, kes pole ise mingi Mickey Rourke välimuselt*, ja mõni ütleb, aga no miks mitte. Siiski, mind tegelikult ei häiri VEEL üksi oma korts, mul tõesti pole üldse midagi hullu. Aga pigem on põnevus, et kui selline võimalus juba on, siis miks mitte proovida. Ega see tulemus eluaegne ju niikuinii ei ole.

Kas olete mõelnud täitesüstide/botoxi peale kas või tuleviku võtmes või äkki on isegi kogemust? 🙂

*Pildil on Mickey Rourke noorena. Googeldage ise tema praegust välimust.