Browsed by
Author: ebaparlikarp

Need koduriided…

Need koduriided…

Mina olen see, kes töölt koju jõudes suht kohe riided “koduriiete” vastu vahetab. Muidugi ma tahan end kodus mugavalt tunda. Aga kas see tähendab automaatselt seda, et astun uksest välja ebamugavate riietega? Kas üks tähendab kohe teist? Äkää, naiivitarid! Mõelge veits. Toon mõned näited.

  1. Mulle näiteks meeldib käia kodus pehmest materjalist öösärgis. Jajah, paljudel on mingi vimm öösärkide vastu, sest öösärkidele on ju peale kirjutatud hoiatus: “Alates vanusest 70+”. Teki all pidavat olema öösärgiga rõve ja see pidavat rulluma üles ja mida kõike veel. No mulle näiteks tundub maksakaste rõve ja see rulluks mul ka üles, nii et kellele mis eksole. Peale selle meeldib mulle kodus käia ka lühikeste pükstega pidžaamas (või midagi sarnast) või mingis puuvillases pikas särk-kleidis. Praegu on mul seljas mingi mõnus ürp, see meenutab padjapüüri, millele tehtud pea- ja käeaugud. Minul on selles megamugav. Kodus! Aga nii kui ma selle sama rüüga tööl või linnas oleks, siis füüsiliselt mul ei oleks enam mugav. Meil ei ole tööjuures kehtestatud mingeid riietumisreegleid, aga tõesti – öösärgis ma seal end siiski päris oma elemendis ei tunneks.
  2. Kui ma koju jõuan, võtan ma käest kella ja kõrvast kõrvarõngad, sest ma ei tunne end kodus nendega mugavalt. Kui ma aga olen tööl või õues ilma käekella ja kõrvarõngasteta, tunnen end natuke ebamugavalt, veits alasti. Ehk et tööl, linnas, külas või kus iganes ja kodus on täitsa võimalik tunda erinevalt.
  3. Mul on päris palju musti rõivaid, aga on ka hulga valgeid. Näiteks valgeid pluuse ja särke. Iga hommik, kui ma panen oma puhta ja värske valge särgi, mõtlen naljatades, et täna ajan sinna raudselt peeti peale. Ma aga armastan oma valgeid särke ja kui olen ühega neist töölt koju jõudnud ja avastanud, et seal polegi peedilärakat peal, tahan ma kohe vahetada riided, enne kui hakkan kodus lapsele peekonit praadima või näiteks ketšupipudelit avama (need plahvatavad mul koguaeg). Mu riided on mulle armsad ja ma ei suhtu neisse nii, et kui mingi rõve plekk peal, mis välja ei lähe, siis suva, ostan uue. Alati ei saa samasugust. Mul on vahvaid kaltsukaleide, laheda pildiga särke, mille sarnast ma enam kuskilt ei saaks, ja üldse ei meeldi mulle viieeuroseid kaltse kokku osta, et saaks ühe korra käia ning kohe uusi peale tellida.
  4. Mul on kassid. Mulle meeldib oma kasse sülle võtta. Neile meeldib mulle sülle ronida. Kassidel on ka küüned, isegi kui need on lõigatud. Miks ma peaksin tahtma oma mustale särgile või kleidile valgeid kassikarvu? Sama ka muude värvidega. Miks ma peaks tahtma, et kass küünega mul kogemata kuskile augu rebiks? MIKS???? Aga ma ei taha olla kodus ka mingi iuh-auh-ma-ei-saa-sind-sülle-võtta-mul-on-riided-seljas-(ja küüned lakitud!). Ma tahan olla kodus mugavalt ja kaisutada oma kasse ja ma ei saaks seda olla, kui mul on riided, millest ma väga hoolin.
  5. Kodus on mul pea alati palavam kui tööl või autos, kus on ka konditsioneer. Loomulikult ma vahetan kodus riided ära. Ja talvel… Päriselt peaksin pikkade pükstega, millega olen terve päev tööl olnud, koju diivanile mugavalt prantsatama? Isegi, kui mul oleks kodus ka talvel külm, siis paneks ma loomulikult mingid mugavamad pikad suvepüksid vms. Aga tööl tunnen ma end väga mugavalt oma “tööpükstega”.
  6. On olnud päevi, kus ma higistan. Üldiselt seda ei juhtu, aga on olnud olukordi. Ja ma tulen koju, pesen ning panen midagi mõnusat selga. Jah, higine särk tõesti ei olnud mugav, samas, kui ma selle hommikul selga panin, siis ta ju oli. Leidke mulle särk, mis higisena oleks nauditav kanda.
  7. Kui ma läheks näiteks matkama, siis ma paneksin selga matkamiseks sobivad riided ja jalanõud. Aga andke andeks, kui ma tagasi koju tulen, siis ma tõesti vahetan kohe oma riided “mugavate koduriiete” vastu. See ei tähenda automaatselt, et ma matkasin ebamugavate riietega. Erinevaks olukorraks ja otstarbeks tunduvad mugavad erinevad riided – ujuma lähed ujumisriietega, sporti tegema spordiriietega, magama lähed magamisriietega (või alasti), tööl käid vastavalt sellele, kuidas ette nähtud või kuidas end tööl mugavalt tunned. Muidugi on võimalik, et mõni inimene ei käigi sellistes kohtades ja istub koguaeg kodus, siis võibolla tekib tõesti segadus, et misasjad on koduriided 😀
  8. Mulle meeldib koju tulles vahel ka voodis vedeleda, ma ei poe küll tekkide alla, aga teki peale ikka. Ei tea, kas asi on kasvatuses või mitte, aga kuskil kukla taga tuksub teadmine, et väliriietega voodis ei olda. Ega ma selles osas pedant ei ole, aga ühistranspordist vms tulles (kuigi kasutan seda väga harva) ma tõesti ei taha tulla voodisse pükstega, mis istusid just kuskil ühistranspordi istmel. Olen näinud mingit saadet, mis seal tekstiili sees peitub ning isegi, kui seal pole silmaga nähtavat s*tajunni, siis uskuge mind – see on lihtsalt nähtamatu. Aga ta on. Päevatekki mul ei ole ja ma ei kavatse seda ka kasutama hakata selleks, et saaksin nähtamatu sitaga koos olevate pükstega seal peal püherdada.
  9. Meik – põhimõtteliselt sama teema. Loomulikult on mul olnud elus mingeid kordi, kus olen kuidagi ilma meigita tööle sattunud. Kodus ma küll ei hõõru meiki maha, aga samas, kui ma hommikul ärkan ja tean, et ei kavatse tööle ega kuhugi minna, siis olen pigem meikimata, nii tõesti on mugavam. Aga jõulupeol, tööl, sõbrannadega välja minnes, fotoshoodil ma paraku tõesti tunnen end meigituna mugavamalt. Mu meik koosneb muidugi üldjuhul vaid ripsmetušist ja põsepunast, aga ikkagi. Kui ka mõni töölt koju tulles meigi maha peseks, et tähenda see, et ta tunneb end tööl meigituna olles ebamugavalt, nagu oleks mingi kanister pähe kinni löödud.

Võiksin nende punktidega jätkata, aga ilmselt olen juba esimese punkti juures oma mõtte edasi andnud. Ei tunne ennast üldse kuidagi imelikult, et ma nagu tont linnapeal ringi ei jõlgu, või linases öösärgis tööl ei käi. Mulle ei tundu see üldse kõige mugavam variant ning jätkan oma harjumust panna tööle selga ikka mugavad riided.

Foto: pixabay.com

 

 

Öised tähelepanekud

Öised tähelepanekud

Blogide lugemisele jääb viimasel ajal vähe aega. Parandus: aega tegelikult on, aga kuna minu töö sisu ja iseloom on pärast töövahetust kardinaalselt muutunud* ja kirjutan ning töötan tekstidega päris palju, siis saan mingid mulle iseloomulikud vajadused juba tööl rahuldatud. Blogide sirvimise harjumus on seetõttu veidi muutunud.

*Tuli just meelde mingi lambireklaam (lambikas siis, äkki oli hammaste valgendus…), kus videos ütles mingi tsikk, et tal on nüüd elu pärast reklaamitavat protseduuri 360 kraadi muutunud. Et siis…? 😀

Vaatasin just üle pika aja meie tuntud ja vähem tuntud mõjutajate (panin esmakordselt tähele, et seda sõna kasutatakse ka eestikeelsena) blogisid. Sattusin ühe mõjutaja uuendatud lehele, mida nimetati kooduspaigaks. Seal pidid kokku saama kõik endast ning ümbritsevast lugu pidavad inimesed. Tolle koondumispaiga ühel lehel oli juttu koostöövõimalustest, mille juures anti koostööpartnerile teada, et ükskõik, mil viisil Sa ka koostööd teha ei soovi, siis nad leiavad selle võimaluse! Lugesin ja kujutasin elavalt ette, kuidas mingi firma X ei soovi mitte mingil viisil selle blogijaga koostööd teha ja blogija on lahke ning leiab selle võimaluse. Mitte koostööd teha. Aitäh! Siiras vastutulek! 😀

Ma ei tea, äkki ma olengi selle paari kuu jooksul ajast maha jäänud ning olukord on ka blogimaastikul nii kardinaalselt muutunud, et… Kui Te edaspidi ei soovi mitte mingilgi viisil koostööd teha, siis palun vajutage siia. Täname!

Foto: pexels.com

 

 

 

Appi, kas sa tead, mis mul just juhtus???

Appi, kas sa tead, mis mul just juhtus???

Sõbranna saatis natuke aega tagasi messengeris mulle armsast kleidikesest pildi ja kirjutas juurde: “Ostan kleiti!” Ärge küsige, miks osad inimesed lampi sellist infot jagavad. Ma ei olnud eelnevalt temalt küsinud, et mis teed. Aga tõepoolest, ka mina teen vahel nii. Näiteks olen kellegagi rääkinud millestki (issand, kui anonüümne!) ja siis – põmm – näen nähtust/asja, millest just räägitud, ning – klõps – foto. Ja saadan asjaosalisele. Või ostan megahäid marju (siis kui see marjahooaeg algab, sest praegu juba postitatakse ammuilma seeni :D), vaaritan nendest endale diameetriga 1 m vaagna, kallan vahuveini pokaali, kobin katuseterrassile ja – klõps – foto! Jagan seda inimesega, kellega mul on parasjagu tunne seda jagada. Meil on ka mõned grupivestlused, kus kõik vahel selliseid emotsioonikaid teevad. Need ei pea alati positiivse emotsiooniga pildid olema. Kui ka midagi p*rsse läheb, võib ka vabalt foto teha ja saata. Reegleid pole 😀

See võib tunduda inimestele, kes igapäevaselt läbi ekraani ei suhtle, jube veider. See võib tunduda lapsik ka neile, kes igapäevaselt ekraanis suhtlevad. Aga kuna ma neile fotosid ei saada, siis see väga mind ei puuduta. See totakas komme või harjumus või suhtlusviis tekib nende vahel, kes aegajalt samaga vastavad. Mitte nii, et laksin mingile sõbrale iga päev endast pilte – mina kohvitassiga, mina rannas, mina mäe tipus, mina tantsupeol – ja tüüp ei vasta mitte kunagi.

Ühesõnaga, mulle sedasi meeldib. Vanasti, ennemuistsel aal, kui polnud nutitelefone ja smsid olid kallid ning pilte ei tulnud isegi mõttesse saata, tuli kas helistada või kokku saada. Minu jaoks ei välista messengeris suhtlemine kokkusaamist, pigem on see peale kokkusaamise veel üks väga mõnus suhtlemise vorm. Mõtlen praegu, kellega ma igapäevaselt (no kohe päris igapäevaselt) messengeris suhtlen… 6-8 inimesega. Lisaks nipet-näpet, kui mingi teema on, siis ka teistega. Mul ei ole teavitused sees ja ma ei vahi paaniliselt oma telo, kas keegi kirjutanud on. Vastan siis, kui on aega, tööl vähem, õhtul rohkem. Tööl tuleb väikseid pause võtta, niisama kaob aeg käest, sest lihtsalt nii põnevad projektid on. Osad messengerijutud ongi sellised, et polegi väga vastust vaja. Pläkutamine, tähelepanekud, naljad, fotod… Sekka mõni asjalik küsimus või arutelu. Kuidas PÄRISELT läheb, seda ma oma tuttavatega tsätis üldiselt ei aruta, see on ikka kokku saamise jutt.

Tänu messengerile tunnen, et kõik mu head sõbrad on kogu aeg mu elus ja lähedal. Isegi õde, kes elab tegelikult kuskil Euroopa keskel (ma tegelikult tean, kus :D), ei tundu üldse võõras või kauge, kui paar korda aastas näeme. Temaga me peale kirjutamise ka helistame ja feisstaimime ning kõik see ei lase kuhugi ära kaduda.

Aga ma ei alustanud postitust üldse sellepärast, et kirjutada oodi messengerile…

Nii, sõbranna saatis mulle foto, et näe, ostab kleiti… Vahetasime paar fraasi ning 5 minuti pärast ta helistab mulle: “Appi, kas sa tead, mis mul JUST juhtus!” Arvestades tema hääletooni ja seda, et ta ostis just paar minutit tagasi poest kleiti, ei kujutanud ma ette ka, mis sai just juhtuda. Polnud nagu selline hääl, et appi, kui mark, rahakott jäi koju. Suva ju, see ei vääri küünlaid, ütled sorry ja ostad järgmine päev ära. (Kui järgmine päev on ikka tunne, et see on nii vajalik ost). Aga no see hääletoon oli selline, nagu ta oleks VÄHEMALT kohanud George Clooneyt umbes tema 10aasta taguses vanuses.

“Nohhhhh!!!!” imestasin ma.

K: “Saad aru, ma proovisin seal ühte kleiti eks… ja no see, mis sealt kleidist välja tuli…. See ei olnud Eesti ämblik!!!! See oli karvane suur ämblik, saad aru vä, kuskilt kaugelt, ma ei tea kust…. Hiinast? USAst?!”

Ma (olles täelik ÄMBLIKUFOOBIK!):

RjeOl29

Terve mu kere kattus külmavärinaga. Okserefleks tungis peale. Ma olen selline, kes ALATI mõtleb 3 sammu ette kõik ohtlikud ja vähem ohtlikud asjad ette, aga SEDA, et pagana riidepoes kleiti proovides siblib mul kleidi sees ja minu keha vastas mingi SUUUUUUUR, PAKS, MUST ämblik….

RjeOl29

Kui keegi küsiks mul, et Triin, tavai, mis on KÕIGE RÕVEDAM (just RÕVEDAM!) asi, mis elus sinuga juhtuda saab, siis… On see riidepoes armsat kleidikest proovides leida enda ja kleidi vahelt see elukas. Parem kõrvahark! Okei rõve, väga, aga elab edasi. Parem 3 herilast. Ok, valus, aga vähemalt ma ei pane riba. Parem madu! No kardaks surra, kui ta mürgine on, aga muidu täiesti suva. Parem rott! Võtaks koju kaasa! Aga ÄMBLIK. Ja veel mingi eriti suur ja välismaalane…

Sõbranna arvas, et see on raudselt nende riietega kaasa reisinud kuskilt Hiinast või USA’st, sest kogu see kleit oli ka veel ämblikuvõrku täis ja see jäi ta külge kuidagi ka kinni. Nii et hurraaa ja valleraaa – kõik Hiinast või kust iganes eksootilisest kohast kaupa tellima!

Võite üks kord arvata, millist kleiti ta EI ostnud. A mis pood see oli? Selline tore made in jumal-teab-kus butiik 😉

Mis on kõige rõvedam asi, mis teil juhtunud on?

Foto: pexels.com

 

 

 

Positiivne

Positiivne

Käisin pangas ja sain positiivse tagasiside. Veel positiivsema, kui ma ise endale eesmärgi/piiri seadsin. Mulle sattus nii normaalne nõustaja, et kohtumise lõpus ma tänasin ja ütlesin talle silmaaukude sisse: “Te olete väga hea nõustaja!” Ei olnud asi selles, et kuulsin, mida kuulda tahtsin. Too nõustaja oli sõbralik; ta ei andnud mitte ühtegi hinnangut; ta mõtles minuga kaasa; seletas väga põhjalikult; oli lahendusele orienteeritud. Tundub ju, et selline nõustaja oleks elementaarne, aga… Igatahes oli see minul üle pika aja üdini meeldiv kogemus klienditeenindajaga.

Korterile, mida otsin, on mul ka teatud tingimused, aga võimalik, et pean mingeid kompromisse tegema. Ideaaltingimused oleks:

  • 3 tuba, aga olen nõus ka suurema 2-toalisega.
  • Uusehitis, uuem maja või mingi vanem isikupärane renoveeritud maja. Mulle meeldivad tegelikult ka sellised pisemad loft-tüüpi korterid, kus kõrged aknad ja korter on mitmetasandiline.
  • EI TAVALISELE PANEELIKALE!
  • Rõdu.
  • Köögimööbel võiks sees olla ja selline, mis mulle meeldib. Uusehitistel üldiselt pole, aga kui korteri hind sobiks, võib ka köögimööblita olla.
  • Asukoht: Põhja-Tallinn, Kristiine või kesklinn.
  • Suured aknad, palju valgust, päevapäikesepoolne.
  • Puitparketiga.
  • Ka seest selline, mis mu maitsega sobituks ja kus ei peaks hakkama midagi suurt ehitama/remontima.
  • Hind. Jätan selle enda teada, aga loomulikult peaks ka hind minu eelarvesse sobituma.

Ülepäeva kammin portaale ja kuulutusi, linnas hakkavad igasugused uusehitused silma. Natuke närvi ajab, et kui olengi leinud sellise sobiva hinnaga asja, siis edasi lugedes selgub, et kohustuslik on osta ka parkimine 7000 EUR ja panipaik 2000 EUR juurde. See on peaagu 10 tonni lisaks ja kohustuslik, seega korteri hind on X + 7000 + 2000, mitte X. Aga no kuidagi peab ju oma kuulutustele klikke saama eks.

Tihti on nii, et kui mingeid asju piisavalt kaua vaatad, siis suhtumine muutub. See päris pikk kinnisvaraportaalides vaatleja rollis oldud aeg on nii mõndagi minus ringi mõtlema pannud, seega luban endale pikka kaalumis- ja vaagimisperioodi. Kui asjaks läheb, siis tean, et olen nii kiire tegutseja, et ise ka ei jõua endale järele.

Foto: pexels.com

 

Kivi-paber-käärid

Kivi-paber-käärid

Hiljuti olin olukorras, kus tuli teha vana head kivi-paber-käärid. Mõeldud, tehtud. Kivi-paber-käärid-üks-kaks-kolm. Mina panin käärid, teine paberi ja kolmas lajatas kivi, mis ei olnud eriti kivi moodi. Kuna veel vähem meenutas see kääre või paberit, eeldasin, et see on kivi, aga nalja pärast tegin misasi-see-on-näo.

the-hell-is-that

K: “See on kaev!”

Ma: “Misasi?”

K: “Tead küll, kaev noh.”

Sellele järgnes “loogiline” seletus, kuidas käärid teevad katki paberi, paber katab ära kivi ja kivi kukub kaevu. Milline on kääride ja kaevu suhe, seda ma ei mäleta.

Ma: “Kust kohast tuli sul mõte KAEV panna, ise mõtlesid välja?”

K: “Eiiiii, Pärnus mängitakse nii. Mis sa kuuled esimest korda või?”

Ma: “Jaa! Aga mis pärnakate ja sinu meelest siis selle mängu nimi on?”

K: “Kivi-paber-käärid.”

Ma: “No just! Kivi-paber-käärid, mitte kivi-paber-käärid-eeee..KAEV! Te Pärnus kunagi ei mõelnud, et kui selle mängu nimi on kivi-paber-käärid, siis miks te kaevu lajatate?”

giphy

Loomulikult oli meie vestlus läbi huumoriprisma, mitte tigetsemine, kellel õigus on 😀

Aga no öelge nüüd ausalt – see kaev on nagu okei v? 😀

Nöep sai PÄRIS koju!

Nöep sai PÄRIS koju!

Rõõmus, aga samas ka kurb, kuid Nöep (õigemini Noëp, sest ma ei osanud täppidega e-d enne kirjutada :D) läks täna oma uude koju. Natuke ikka on auk hinges küll. Ma tean, et ma ei kiinduks igasse kassi, aga see kass oli tõesti VAHVA. Sotsiaalne. Üdini positiivne ja äge. Uskuge, kasse saab selliste omadussõnadega nimetada, näiteks kui ma mõtlen oma Jinxy peale, siis äge on ta küll, aga vahva või positiivne? Haa, EI!

Päris mitu huvilist oli, nii et sain isegi valida. Noëp läks minu meelest toredasse peresse, tundusid kohusetundlikud ja hoolivad. Kiisut nägid nad Facebookis, kui nö päris Noëp, kelle järgi kiisu nime sai, tema kuulutust jagas. See oli armas 🙂

Screen Shot 2018-07-30 at 21.54.30
Screenshot Noëpi fännilehelt

Eks mu enda enda kassid täidavad hingeaugu tasapisi jälle ära. Rotike Ruubi ka. See tahab FÜÜSILISELT mu südamesse pugeda, sest ronib igal võimalusel minu või lapse peale ja tahab pluusi kaelusest sisse ronida. Paar korda on tal isegi õnnestunud. Ütleme nii, et rotti pluusi ja minu naha vahelisel alal sibada lasta ei ole võibolla kõige mõnusam ajaveetmisviis, aga talutav. Ja ajab last ja mindki itsitama.

Nüüd on mul kodus AINULT KOLM looma. See on nii vähe ju! Igal juhul sain kolme kassi pidamise kogemuse ja kui kõik kassid omavahel sõbrad oleksid, siis polekski see midagi erakordselt keerulist.

Mõned pildid veel Noëpist 🙂

79EBAB9C-8810-4F4F-8E89-451362703967
Vigurmagaja
A181D92F-BC5F-47DC-8566-A0755F99DBC7
Meritäht
E0B63A7E-FCCB-4313-9A0F-5E4906EE6605
Friskinilt peksa saamise vahepeal 😀

 

Tallinnas ei ole autot vaja?

Tallinnas ei ole autot vaja?

Lapse sünnipäeva puhul (vt eelmine postitus) sõitsin tol päeval Sõpruse puiesteele Pihlakasse, et koogikesed võtta. Haarasin sealt karbid ja vinnasin autosse. Sõitsin tagasi kodu poole (tegin sel päeval kodus tööd) ja mõtlesin, et mismõttes Tallinnas saab ilma autota hakkama? Kesse nii räägib? Paljud tegelt. Mul on endalgi on mitu tuttavat öelnud, et pole vaja, aga lõpuks ikkagi ostavad. Muidugi võime arutada pikalt, mis tähendab “hakkama saamine” ja “vajadus”, aga ma räägin pigem konkreetselt mingitest olukordadest.

Jah, muidugi pole alati TÖÖL käimiseks autot vaja. Isegi mitte vaja, vaid pole otstarbekas, kui sa elad näiteks kesklinnas ja su töökoht on sealsamas või siis paari trammipeatuse kaugusel. Olin isegi töökohta vahetades olukorras, kus kaalusin tööpakkumist, kus tööle oleks olnud mul sõita kodu eest trammiga ca 4-5 peatust. Isegi, kui ma oleks tahtnud tööle autoga minna, poleks seal olnud kuskil parkida (südalinn noh!) ning ametisõitudeks oli töö poolt auto olemas, aga vaid reaalselt ametisõitudeks tööpäeva sees. Kuid isegi siis oleksin ma ostnud auto, sest ma ei ela ju ainult kodu ja töö vahet käies!

Aga mul on ju muu elu ka, mitte ainult töö. See, kus lähen toon lapsele sünnipäevaks karpide viisi kooke ning hiljem sõidan kogu tavaariga pluss laps veel sünnipäevale ka. Jah, muidugi saaksin ma siit lähedalt poest ka mingid suvalised koogid osta, elukaaslase autot paluda (mis muidugi nõuaks orgunni ja sebimist) või paluda teda ise need koogid tuua. Uberiga saaks ära käia. Või trolliga?! Suvekuumuses minna ühistranspordiga kreemikookidega karpe transportima?! Jah, muidugi, mugav. Autot pole üldse vaja, igale poole saab ühistranspordiga ka?!

Muidugi lahenduse leiaks, kui vaja ja autot pole, aga öelda, et Tallinnas pole autot üldse vaja ja et ühistranspordiga saab kiiremini jne… No kõik ikka oleneb. Kas eladki oma kitsas tööle-koju maailmas või on sul ka lapsed, sõbrad ja muu elu. Kui load on ja raha, siis iga täie mõistusega inimene ostab ju auto? Jah, see on kulu. Versus ühistransport on tasuta. Aga kui on võimalus ja raha omada autot, siis tundub igati normaalne see soetada. Kusjuures tahan omada sellist, millele saan loota. Miski pole muidugi 100% kindel, aga auto, mis iga kuu putitamist vajab, sest ei lähe käima või jääb tee äärde, ei ole närvikulu väärt. Ma ei tahaks pabistada iga kord, et kas vean välja või ei. Mulle meeldib, kui ma saan inimeste ja asjade peale loota ning pigem teengi endast kõik võimaliku, et see nii ka oleks.

Pidin hiljaaegu joonistama paberile oma elu kujutise, mingi kujundi. Suvaline. Lihtsalt võta ja joonista. Siis pidin paigutama sinna kujutisse erinevaid “asju”.  No näiteks – kolm tähtsamat ASJA elus ja kolm tähtsamat inimest elus ja kolm unistust jne jne. Tavaliselt panevad selle kujutise keskele (mis on inimese elu) ennast. Ma panin oma AUTO 😀 Jumala loogiliselt enda meelest – auto on vahend, millega kaasneb vabadus ja sõltumatus, see viib mind kõikidesse kohtadesse sellel kujutisel, kus mul on teised inimesed/asjad/objektid/kohad. Igaks juhuks ütlen, et ma ei ole see, kes oma autot silitab ja putitab, unejuttu loeb ning moekaid esitulesid või velgi vahetab. Minu jaoks on auto VAHEND, mis peab olema töökindel (ja mitte räma parsa välimuselt :D). Loomulikult tore, kui tema disain on mulle meele järgi, kiirendus hea ja mugav sõita. Õnneks minu kriteeriumitele mu auto ka vastab.

Eio hakanud miljonit näidet üles lugema, kus mul minu elus auto elementaarne sõiduvahend on ja turva- ning mugavustunde tagab, kuid sellest ühest näitest vast piisas ka pointi välja toomiseks.

Kuidas teil? Kus elate? Kaugel tööl käite? Kas auto on?

Foto: pixabay.com

Vahepeal siin niisama virtuaalreaalsust ja värki…

Vahepeal siin niisama virtuaalreaalsust ja värki…

Lapsel oli vahepeal sünnipäev – ta sai juba 10. KÜMME. Teismeline juba! Hingelt muidugi veel emme musike. Suuri pidusid me viimased kolm aastat teinud ei olegi, sest sünnipäev on südasuvel ja paljud linnast ära. Kolm kooliaastat järjest on laps sünnipäeva pidanud paari hea sõbrannaga, näiteks bowlingut mänginud vms. Nüüd aga tahtis ikka kõiki sõpru kutsuda. Võtsin selle riski, et paljud on maal või kuskil, aga toredaks üllatuseks said väga paljud tulla.

Pidu toimus siin Soo tänaval Supernovas. Hea Tuju Keskuses. Tegelikult on see mängikonsoolide (või kuidas iganes seda nimetatakse) tuba, kus lapsed saavad igasuguseid vingeid arvutimänge mängida. No pole kõige parem  lahendus suhtlemiseks ja sünnipäeva pidamiseks, aga kuna 3 aastat oleme pigem teinud midagi, mida mina välja pakun, siis nüüd otsustasin lapse soovi täita. See koht ja sealne õhkkond on nii mõnus, et isegi minul, maailma suurimal võõristajal, oli mugav ja hea olla. Kogu hubane peoruum ja mänguderuum oli vaid meie päralt. Vastu võttis meid superarmas ja tore tüdruk, kes aitas lapsi mänge panna ja vahetada. Sünnipäevatuba oli puhas ja avar. Vaagnad ja vaasid saab sealt, aga taldrikud jms tuleb ise kaasa võtta.

Võtsin lastele puuvilju, juustu, krõpsu, vett, limpsi ja Pihlakast šokolaadimuffineid, rummikooke ning korvikesi. Laps mul torti ei söö, pole kunagi söönud. Toiduga väga ei pingutanud ka ning õigesti tegin – esimese tund aega olin üksi toas, kus laud kaetud. Okei, Karl ja Laura olid ka, aga no põhimõtteliselt üksi, sest sünnipäevalisi ei olnud – nad olid naelutatud ekraanidesse ja pultidesse. Õnneks mängisid nad mänge koos grupis, said suhelda ja kiljuda, päris igaüks omaette ei nohisenud. Mina heitsin diivanile pikali, sõin korvikesi, ajasime Karli ja Lauraga juttu, surfasin netis. Norm pidu 😀 Kedagi valvama ei pidanud. Väikeste laste mängutubade “juustuhais” oli minevik.

Mingitel hetkedel lapsed ikka tulid näksima ka ja peo lõpp oli lahe – mängude aeg lõppes ja näljased elukad tulid siis tuppa, kus oli 15 minutit aega, et asjad kokku panna nagu ikka. Vot siis läks ahmimiseks ja mina olin nii õnnelik, käskisin kõik ära süüa ja põhimõtteliselt meil see ka õnnestus. Lapsel oli igati korda läinud pidu. Kodu poolt kinkisime talle VR Gear prillid. Paraku saab neid kasutada vaid teatud tüüpi vingemate Samsung telefonidega ja seega ostsime ka uue telefoni. Igaljuhul odavam variant, kui osta 6 sotised tõeliselt vinged prillid ja 2 tnnine võimas arvuti, et neid prille ka kasutada saaks. Kui ma enne ei teadnud virtuaalreaalsusest ega neist seadmetest midagi, siis nüüd, pärast oma suuri uurimistöid, võin ma mõhimõtteliselt neid nutipoodi müüma minna või tehniline tugi olla 😀

A päris cool on see VR maailm. Panin mingi õuduka peale, mängu, kus kloun irvitas ja käskis mitte talle silma vaadata, kui ma ikka elada tahan. Samas pidin mingis majas mingeid asju otsima. Ma suutsin seal ringi käia ma arvan vähem kui minut, see oli lihtsalt NIIIII KRIIPI! Ma võin vaadata kõikvõimalikke õudukaid filmidena, aga minna virtuaalreaalsusesse… See on nagu reaalsus! Õnneks on seal ka miljon muud võimalust. (Aga ma ei välista, et võtan end kokku ja teen ikkagi mingi õudukavärgi ära, äkki mulle hakkab see adrekas meeldima :D).

Foto: pexels.com

 

 

Ruudi

Ruudi

Meie viimane alles jäänud hamster suri nüüd vanadussurma. Sellega on siis ühel pool. Kuna laps ikka tahaks väikest looma ja mulle ka nii väga meeldivad närilised, oli meil plaan võtta uus loomake, aga väikse lisatingimusega – loomal võiks ka aju olla. Inimese mõistes siis. Ma usun, et meie kääbushamstrid polnud sugugi rumalad. Targad väänikud olid. Aga seda OMA maailmas. Nüüd tahtsime, et loomake ka meie maailmast aru saaks.

Ma polnud elus mõelnud võtta endale rotti. Ma ei karda rotte, nad ei tundu mulle jäledad ega midagi, aga mulle tundus, et on nii palju teisi nunnusid karvapalle, kes on rotiga võrreldes loogilisem koju võtta. Kuni siis sõbranna mulle rääkis oma lapsepõlveloo, kuidas tal on olnud kõikvõimalikke närilisi, aga rott oli parim. Suhtles ning oli nagu sõber. Sealt see otsus, rotti üldse kaaluda, sündis.

Olen kuulnud, et inimesed, kes kardavad madusid, tunnevad ka rottide vastu jõledust. Asi pidavat olema roti sabas, mis ongi justkui madu. Mulle meenutab see küll vihmaussi, aga no mulle meenutavad maailmas väga paljud asjad midagi, ega ma siis seepärast ei väldi kõike. Rosin-šokolaadis kommid meenutavad jänesepabulaid, aga ma söön neid väga hea meelega. Roti saba meenutab mulle vihmaussi, aga see ei pane mind kuidagi võdistama. Mu meelest täitsa tavaline looma saba. Mis sest, et vähem karvu. Mõnel inimesel on juukseid hõredalt peas. Tõsi, kõik inimesed ei tahaks sellist tüüpi kodustada.

Läksin rotti kõigepealt vaatama. Et no VAATAN lihtsalt. Nii kui ma vaatasin, pidin ta saama. Helistasin lapsele, saatsin foto. Laps kirjutas vastu: “VÕTA! NII ARMAS!” Ja nüüd on meil kodus pisike rotipoeg Ruudi:

9F3E3516-B348-4C9A-9FA5-CEF8950E32AF
Ruudi. Mina hüüan teda Ruts. Või siis Riidi-Ruudi-Ralla-Pakane-On-Valla. Viisiga.

A kuidas ma ei võta rotti, kui nad on niiiiii armsad. Nagu vaadake teda. Ma usun, et inimestele tunduvad rotid vastikud, kuna rotid – katk, haigused, keldrid, kanalisatsioonid, maal lakad, kuuritagused… Aga ma suudan neid vaadata vabalt koduloomana. Sõbralikud, armsad, tahavad inimese sülle ja peale ronida, pehmed, asjalikud. Osad räägivad, et neid tuleks kahekaupa kindlasti võtta, osad ütlevad, et vabalt võib ka üks olla. Ma võtsin ühe. Saagu, mis saab. Suhtleme temaga siis selle võrra rohkem. Iga päev on ta meil puurist väljas käinud ja meie peal roninud, kuid kui ta võimalust näeb, sibab ta on puuri tagasi. Ma juba ootan, et ta suuremaks kasvaks.

Mul tuli meelde tegelikult ainuke seos, mis mul rottidega minevikus oli. Üks kauge tuttav (kes alati oli mingites teatud asjades kõige targem, tavaliselt küll müütides, mida ta pidas raudtõeks :D) rääkis aastaid, kuidas rotid on maailma ägedamad loomad, nad on sõbralikud, targad, mitte kunagi ei hammusta ning et ta võtab oma lapsele roti. Võttis. Mingi aja pärast ühmas too töökaaslane suvalise jutu sees, et rott oli vaja magama panna, sest tal olid kasvajad, ning üldse nõme rott oli – hammustas. Ma arvan, et loom võib hammustada, või mitte hammustada. Saab öelda, et minu rott ei hammustanud mind mitte kunagi, mitte et mitte kunagi ükski rott ei hammusta. Sellistel tõsimeeli kõiketeadjatel võiks karma tihemini külas käia.

Aga meie rotipoeg on vahva. Ja mul on Nöepi kohta ka uudiseid, aga ma ei tea, kas saan kohe rääkida, mul juba nagu mingi miniloomaaia-blogi. Aga ma võiks vabalt võtta veel mõne kassi, siili, merisea, deegu või mõne muu tüübi. Äkki hakkavad kunagi koerad ka niimoodi meeldima. Või inimesed.

Foto: pexels.com

 

Tunned oma kodumaad?

Tunned oma kodumaad?

Tuttav ütles paar päeva tagasi, et käis elus esimest korda Pärnus. Tulemus – pole tema linn. Ega Pärnu ei peagi kõigi linn olema, aga ma tõesti siiralt imestasin, kuidas minuga suht samaealine inimene polnud mitte kunagi varem PÄRNUS käinud. See ei olnud üldse seda laadi hämming, et “Izzand jumal, ma olen pool maailma läbi reisinud ja sa pole isegi PÄRNUS käinud vä?” Eip! See oli lihtsalt – OMG. PÄRNUS. PÄRNUS!!! POLE. KÄINUD – hämming! Suvepealinn ju! See on ju siinsamas. Eestis.

Aga siis taipasin, et ju ma ise olen võtnud Pärnut ja ilmselt ka teisi Eesti linnu nii iseenesestmõistetavalt. Olen arvanud, et ka kõik teised on samamoodi elanud ja ringi käinud. Aga võta näpust! Ei olegi! Mõni on käinud tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, aga vot Pärnusse pole sattunud ja ega seda ei pea häbenema, see pole mingi võistlus “Kes on kõige rohkem linnu Eestis läbi käinud”, kuigi riikidega vist midagi sellist ka tehakse ning tõeline reisisell oled alles siis, kui liitud mingi 100 riigi klubiga.

Võtsin aga siiski Eesti kaardi ja tabelid lahti ning hakkasin uurima… Eestis on Wikipedia andmetel 47 linna. Teadlikult olen ma käinud vähemalt 34 linnas, tegelikult ilmselt rohkem. Kõige-kõige tihemini (suva järjekord): Tallinn, Rakvere, Pärnu, Keila, Tartu, Viljandi, Haapsalu, Kärdla, Kuressaare, Kohtla-Järve, Jõhvi, Narva, Narva-Jõesuu, Saue, Põltsamaa, Kehra, Otepää, Maardu. Nendes olen ma tõesti käinud nii palju kordi, et ma ei kujuta ette, et ma suudaks neid üldse üle lugeda.

Korduvalt, aga mitte väga palju olen sattunud: Sillamäe, Võru, Valga, Paide, Türi, Rapla, Lihula. Teistesse olen sattunud pigem korra või paar või siis läbisõidul, suuremat sidet pole.

Screen Shot 2018-07-25 at 20.50.57
Tabeli ülemine ots jäi screenshotist välja. Allikas: Wikipedia.

Samas ega ma paljudesse kohtadesse ei olegi läinud kui turist. Ida-Virumaa on ju mu kodukoht, see on elementaarne, et peale sealsete suuremate linnade olen käinud ja tean kohti nagu Toila, Avinurme, Aseri, Kiviõli, Lüganuse… Rakvere kandis elab minu ema ja seeläbi tunnen ma suht läbi ja lõhki ka Lääne-Virumaad: Ravere, Pajusti, Vinni, Inju, Kadrina, Vihula, Haljala, Kunda, Kadila, Mõedaku, Väike-Maarja, Viru-Jaagupi jms. Ma ise elan Tallinnas ja siit kandist olen sattunud kas töö asjus või sõprade asjus näiteks lugematu arv kordi Maardusse, Kehrasse, Viimsisse, Keilasse, Sauele, Laulasmaale, Sakusse, Harku, Peetrisse, Jürisse, Tabasallu jms. Peipsi järve ääres veetsin lapsena suvel aega. Perega, kui ma laps ja teismeline olin, käisime aga iga suvi Pärnus puhkamas, sest isa on sealt pärit ja seal on meil ka päris palju sugulasi. Pärnuga tunnen ma väga suurt sidet. Tallinn ja Pärnu ongi vist nö minu linnad. Ehk kõik need eelnevad kohad, kus käinud olen, on seotud lihtsalt minu elukohaga ja perega.

Niiöelda turistina olen käinud lugematu arv kordi mööda Eestit (ja ööbinud spaades, hotellides, kodumajutustes, turismitaludes, kämpingutes vms): Saaremaal, Hiiumaal, Muhus, Vormsil, Viljandis, Pühajärvel, Otepääl, Tartus, Roostal, isegi Obinitsas 😀 ja mujal. Muidugi Pärnus ka, aga see oli mul niikuinii juba mainitud. Augusti keskel on plaanis sõbrannadega jälle Pärnu-spaanädalavahetus teha.

Kõige halvemini tunnengi vist seda kuulsat Valga kanti 😀 ja Räpina ning Põlva kanti. Raplas ja sealkandis ei tunne ma ka end päris koduselt, aga muidu… Tunnen oma Eestimaad küll! Õigemini olen näinud. Ega ma mingi ajaloolane ei ole 😀

Enamik kohti, mis pole elupaikadega seotud, ongi käidud täiskasvanuna just sõpradega. Kunagi oli traditsioon iga suvi mingit uut Eesti otsa avastama minna ja siis sai palju ringi sõidetud. Nüüd oleme sõbrannadega pigem mugavad, peatume kuskil spaas ja kolame linnas, kohvikutes, rannas…

Kui palju teie mööda Eestimaad ringi käinud olete? Miks?

Lõpetuseks üks paari aasta tagune pilt, kus olime sõbrannaga Muhul. Mul olid roostes juuksed ja veits viskas ka emo sisse.

img_0686