Browsed by
Author: ebaparlikarp

Tulemas uued koolitused

Tulemas uued koolitused

Vahel mõtlen, et tahaks ka kuulus blogija olla, siis ma saaks panna mingi kohviku kinni ja kutsuda inimesed teemaõhtule. Ei, sorry, koolitusele. Pilet oleks mingi… no ütleme 49 eurtsi, sama, mis Stingi või misiganes staari konterdil Saku Suurhallis või Lauluväljakul.

Nii, oletame, et see esimene tingimus on täidetud (kuulus olla). Siis ma oleks kohe probleemi ees – millest ma räägin, mis õpetussõnu mul oleks sellel koolitusel üldse jagada? No midagi ma suudaks ikka välja mõelda, et papp tasku saada. Näiteks…

Kuidas MITTE blogis massiliselt sisuturundust teha. 

Koolituse sisu: Me kõik teame, et see on raske – jogurteid ja majoneese pressib uksest ja aknast sisse. Aga uskuge mind, kõikidele küsimustele saame kohapeal vastused. Võta sõber ka kaasa. Loomulikult on oodatud kõik need, keda see teema päriselt huvitab, aga ka need, kes tahavad lihtsalt MIND näha.

Toimumise koht ja aeg: XXX kohvik ja XXX kuupäev.

Hind: Koolitus kestab 3h ja hind on ainult 49 eurot. Kiirusta, piletid piiratud koguses. Hinna sees on ka kohvipaus ja selfi minuga.

***

Kuidas mitte solvuda.

Koolituse sisu: Tänapäeva arvamusühiskonnas on väga keeruline stoiliseks jääda. Kõik ju tahavad sind maha teha, sind halvustada ja kiusata. Terve päev kestev koolitus (sest vaid paari tunniga nii suurt teemat läbi ei võta) annab sulle täiesti uue jõu eluga edasi minna. Päeva esimeses pooles teooria. Päeva teises pooles praktika (kõik osalised saavad jagada kriitikat ja proovida mitte solvuda, parimad pärjatakse diplomi ja imala kiitusega).

Toimumise aeg ja koht: XXX kohvik ja XXX kuupäev.

Hind: Koolitus kestab 8h, hind 149 eurot. Hinna sees on lõunapaus ja praktilised nõuanded ja soovitused.

***

Kuidas mitte paksuks minna.

Koolituse sisu: Koolitus on praktiline õppetund, mis kestab terve päeva. See on täiesti uus lähenemine tahtejõu kasvatamisel. Osavõtjad pannakse ümmarguse laua taha, mis on täis erinevaid ahvatlusi – rasvaseid kanakoibi, torte, komme, limonaadi ja veini, pitsat, ribisid ja burgereid. Laua taga istutakse terve päev ja lihtsalt vaadatakse neid toite, suhu midagi panna ei tohi. Koolitus on lõunapausita! Pakutakse vett. Koolitust viin läbi ise ja söön osalejate ees kõikvõimalikke isutavaid asju. Päeva lõpus selfivõimalus.

Toimumise aeg ja koht: XXX restoran ja XXX kuupäev.

Hind: Koolitus kestab 8h, hind 125 eurot. NB! Koolitus on eelregistreerimisega: palun teada anda, mis on kellegi kõige suurimad ahvatlused, siis teab restoran, mida ette valmistada. 

Foto: pexels.com

 

 

Meghan Markle – kole või ilus?

Meghan Markle – kole või ilus?

Konkreetne küsimus – kas see Meghan Markle on kole või ilus? 😀

Kes see Meghan Markle on? No ma ka alles eile salvestasin ta nime ajusse, kui prints Harry naitus.

Sõbranna väitis eile, et Meghan on jumala mõttetu ja kole 😀 Eriti võrreldes Catherine Elizabeth “Kate” Middletoniga (mis iganes ta nimi nüüdseks on). Kole? Mismõttes? No vaadake – LINK. Ega ma ei olnud ka teda väga varem piielnud või ta postreid imetlemiseks seinale kleepinud, aga kuskil vilksamisi olin näinud ikka – mulle on ta meenutanud sellist armsat Pocahontas-stiilis naist. Ta vist indiaanlane ei ole, aga teda meenutada ikka võib.

movieposter

Naeratus on ka nii ilus. Mis siis viga saab olla? Grillkanapäevitus pidavat olema 😀 No liigne solaariumipäevitus on inetu küll, aga mulle tundus Meghan hoopis eksootiline, mitte solaariumitibi. Vist ongi mingid afrosugemed, keegi ütles, ma ei viitsinud ise hakata uurimustööd tegema.

Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui et rääkida lühike lugu, kuidas tuli välja, et mul sõbrants on salarassist 😀

Ostsin maja

Ostsin maja

Ei ostnud tegelikult. Tüng! Issand, kui labane nali minu poolt. Piinlik. (Eriti nende eest, kelle maja ma pildistasin, aga nii nunnu noh). Tegelikult käisin reedel Pranglil kevadsuvepäevadel töökaaslastega. Juba hommikul 7.30 läks praam. Ilm oli päikseline ja mõnus ning saar ise täitsa armumist väärt. Käisime selle suhteliselt risti-rästi läbi, sest meil oli päeval orienteerumisvõistlus. Meie meeskond võitis, jee! Ja see maja jäi lihtsalt teepeale ette. Mõtlesin, et nii mõnus oleks, kui suvemaja oleks Pranglil. Elada ei tahaks seal, aga maakodu võiks küll olla. Hops Viimsisse ja hops praamile ja olekski kohal.

6B74E447-629E-4B54-92C1-6D9C56927000
“Oi, kas tõesti Eestimaa on NIIII ILUS!!” 😀
4ECEEB02-CA0E-434E-BBA9-1E584853407A
Transport Prangli moodi
5BE5D538-ADED-4B72-BBCE-FF6386D7731F
Praam
C4BD17A2-B0A8-4473-B515-1807FC2F0682
Rääbakas, aga samas armas värvide mäng
EC40A599-0EF2-4248-AFB2-ED9D90D035DA
Õpikunäide: külapood & Co

Aga elada ma tõesti ei tahaks ei maal ega linna lähedal oma majas. Ma olen väga korteriinimene. Imelik lausa, kui mõnele inimesele ütled, et elad linnas (mina siis Kalamajas) ja vastu tuleb selline kaastundlik pilk. “Aa, korteris või? Ma ei suudaks, oma maja on ikka niiiii mõnus!!! Ma elan Tallinna lähedal linnast väljas ja tegelikult on kõik käe-jala juures ja sõidan linna vaid ca 20 minutit.” Tegelikkus on aga see, et linnaPIIRILE sõidetakse 20 minutit, aga kui tahaks läbi linna sõita või kuhugi kesklinna, lisa sinna julgelt pool tundi veel otsa. Ja olgem ausad, ega nii tihti enam linna ei satuta. See ongi täiesti okei, kui inimene ei tahagi spontaanselt kinos, teatris, kohvikus, šopingul, uisuväljakul, pargis, sõpradega väljas, turul jne jne käia ning eelistab oma maja varendal raamatut lugeda või aias toimetada. Traagiline on vaid see, kui inimene, kes tahab elada maal oma majas, ei saa seda miskipärast endale lubada ning elab tillukeses korteris, või siis inimene, kes unistab linnaelust, aga peab elama kuskil maal, sest… Misiganes põhjusel. Linnas on ju ka nii palju ägedaid kortereid ja oma eelised 🙂

Laupäeval tulime juba hommikul vara Pranglilt tagasi ja terve nädalavahetus oli ees. Lösutasin katusel ja peesitasin. Õhtul tuli sõbranna külla ja edasi tsillisime juba temaga. Eurovisioni teemal korraks veel… Ma ei saa aru sellest ulgumisest pärst igat Eurovisioni võistlust, kuidas “Ahh-ohh, ega ammu ju enam ei hääletata laulu”. Iga aasta tuleb see jälle üllatusena, et jälle võitis mingi show, mitte laul. Nagu kõik meie maailmas areneb ju meeletu kiirusega, inimesed ootavadki kontserdile minnes järjest võimsamaid esitlusi, järjest suuremat meelelahutust. 200 miljonit vaatajat ei tuleks teleka ette, kui võistleks 40 eelmise aasta Portugali loole sarnast laulu või 40 Elina sarnast kiljumist või neid kahte vaheldumisi. Eriti, kui need 40 siis mikri ees lihtsalt seisaks ja kätega laineid või arusaamatuid žeste teeks. Ei meeldi mulle ka selle aasta võidulugu, aga kas see tuli üllatusena?! Ei, ju!

Pühapäev oli emadepäev. Laps tegi mulle nii armsa kaardi, et mul tuli pisarake silma. Neid põdrakesi joonistab ta arvutis koguaeg ja teeb neist multikaid, aga nüüd ta joonistas käsitsi mulle kaardi 🙂 Ta on ise see väike põdrategelane ja tegi nüüd minu ka põdraks.

FE22C5E8-7038-4A33-98EA-49FBE946B5F5
Põdraarmastus 🙂

Pärast käisime lapsega Kadriorus piknikul ja mänguväljakul ning pärast veel kohvikus ka. Uskumatult mõnus ilm oli.

EAAB3293-96DD-4DF9-8E84-BCD92600AC6F

Suviiii!!!!

 

 

 

 

Pakaak-pakaak

Pakaak-pakaak

Eile tõdesin, et Eurovisionist olen ma nüüd vist välja kasvanud. Kunagi oli see suur asi, meie pere küll vaatas ja sellest on traditsioon kaasa elada külge jäänud. Ei ole ma fänn, kes ette kõik laulud ära kuulab ja ennustustabeleid vahib, aga show‘d olen ikka vaadanud ja vahel isegi mõni lugu on täitsa meeldinud.

See aasta ei viitsinud ma II poolfinaali isegi vaadata ning eile oli mul endine töökaaslane (nüüdseks üks parimaid sõbrannasid) külas ja poole silma-kõrvaga jälgisime mängu. Saime edasi, ei saanud edasi, suva ju tegelt. Saame 6nda koha või saame 8nda koha, suva ju tegelt. Ei meeldi mulle see mõttetu kanakaagutamise võidulugu ja esitlus, aga… suva ju tegelt. Kunagi oli punktiandmise osa kõige põnevam, nüüd see lõplik järjestustabel jätab mind suhteliselt külmaks. Tundub, et ka saatetegijaid, sest punktiandmistabelis puudusid järjekorranumbrid ja selleks, et saada aru, mitmes Eesti on, pidi hakkama ülevalt alla lugema: 1, 2, 3, 4…ahh suva.

Mulle meeldis Austria laul, just laul. Meeldis see aasta ka Portugali laul. Ma isegi ei tea praegu, mitmenda koha nad said. Portugal oli vist kuskil lõpus. Soome loo fenomenist ei saa aru. Nii tüüpiline powertapeet. Ta vist ei saanud ka eriti head kohta, oli seal lõpupool (täpselt ei mäleta).

Panen siia Portugali loo.

Võitja… Iisrael, kelle esineja oli riides nagu jaapanlane ja keda juhatati sisse kui inimest, kes võitleb õiguse eest olla paks (palun ole! Aga maksa oma suhkruhaiguse jms eest hiljem siis ise eks) ja kelle taustatantsijad tegid liigutust, mida me oleme juba kaheaastasest peale lasteaias teinud (tibu-tibu-tibu-tipp-tibu-tibu-tibu-tipp…) ning jälle mingi ma-ei-ole-su-mängukann-sõnum (väga pikalt ei süvenenud, refraanis kordus mingi selline lause). Sellega on nii, et kui sa ei ole kellegi mängukann, siis ÄRA OLE. Kui sul tekib vajadus seda 359 korda korrutada, siis järelikult… Äkki sa ikkagi oled, aga tahaksid MITTE OLLA. Kui annad võimaluse kellelegi üldse nii arvata, siis kõnni minema, mitte ära kana kombel kaaguta, kuidas sa ei ole. Teod, mitte sõnad! Teod! Girlpower lihtsalt ei lähe mulle sellises võtmes peale.

Ilmselt lihtsalt mu elatud aastad hakkavad rolli mängima :D, kaua sa ikka ühte ja sama asja põnevaks saad pidada. Ja Marko Reikop… Ohh, see on nii naljakas. Inimene, kes “Ringvaates” ja ükskõik, kus mujal on täielik staarreporter – ta võib olla ülbe, ta võib olla terav, ta võib olla otsekohene, reageerib kiiresti… Ja siis, kui kommenteerib Eurovisioni, siis ta läheb nii eufooriasse, viskab tohutuid stampväljendeid, naerab nagu 5aastane jne. Müstika (samas natuke armas ka), kuidas inimene nii fännab midagi, et läheb peast kergelt soojaks 😀 Ma ei ütle, et ta midagi valesti teeb, lihtsalt on olemas kaks täiesti erinevat Marko Reikopit. Euro-Marko on lihtsalt nii… Ma ei leia sõnu… 5aastane, kes esimest korda elus hiiglaslikus kommipoes tutvustab oma väiksele 3aastasele õele kõiki erinevaid kommisorte.

giphy

 

Kool on nagu maraton?

Kool on nagu maraton?

Hommikul tööl sõites kuulsin raadiost, et Lauri Leesi paneb Prantsuse Lütseumis ameti maha. Vist selle sama uudise valguses oli Mattias Naan võrrelnud kooliskäiku maratoni jooksuga. Umbes siis, et maratoni joosta on raske ja mõtled, et sured maha kohe, aga kui see tehtud ja vaatad tagant järgi, siis tundub suht käkitegu. Selle sõnastuse ma nüüd kirjutasin ise, aga põhimõte on sama. Mul oli nagu mismõttes??!! Ma küll ei ole kunagi maratoni jooksnud, aga koolis olen ma käinud küll. Mul on olnud absoluutselt vastupidi.

Mulle tundus minu kooliaeg täiesti okei. Millega mul võrrelda oligi? Olin ju laps ja eelnevalt polnud mingit suurt elu elanud ja arvasingi, et nii käibki. Õppida mulle meeldis ja… (Va paar õppeainet). Aga PRAEGU mõtlen kooliajale tagant järgi ja alles nüüd saan aru, kui vastik kõik oli.

Saksa keel – ma vihkasin seda! Aga arvasin, et ongi normaalne mõnda õppeainet nõnda vihata. Osad vihkasid üleüldse kooli ja õpetajaid ja raamatuid ja dire ja klassipinki ja tahvlit ja õpikuid. Ma vihkasin hoopis vähem asju ja arvasin, et see on mul jumala normaalne elu. Aga NÜÜD tagasi vaadates mõtlen, et appi, see oli jäle. See oli horror! Ma olen analüüsinud ja jõudnud järeldusele, et mu aju on kogu vastuvõtlikkuse, mis ühel inimesel saab võõrkeelte vastu olla, ära blokkinud. Põhjus: ma sündisin ja elasin Kohtla-Järvel, kus olid poes, tänaval, putkas, trepikojas, maja ees hoovis, polikliinikus, ravivõimlemises, haiglas ja ükskõik, kus mujal, VENELASED. Ei, ma ei vihanud venelasi, ma lihtsalt tundsin end väikse lapsena ise nii halvasti, et ma ei suuda end elementaarsetes kohtades, näiteks traumapunktis käeluumõraga või poes leiba küsides, arusaadavaks teha. Ja siis tuli koolis esimene võõrkeel ning kuigi ma üritasin alguses väga hoolas olla, siis… Blokk oli juba peal. Hinded olid viied ja halvemal juhul neljad, sest polnud ju probleem kontrolltööks sõnad ära õppida vms. Aga kas ma rääkida oskasin või sain tekstidest aru? Ei! Tolle aja keeleõpe ei olnud ka eriti suhtluskeelt soosiv – palju õpilasi klassis ja mingi kuiv loeme-ja-tõlgime. Ma sain ülikoolis päriselt ka šoki, kui ma kuulsin, kuidas õpetajad TEGELIKULT saksa keelt räägivad – st vuristavad nagu sakslased. Ma olin oma kolme erineva õpetaja käest koolis kuulnud vaid mingit naljakeelt – hääldus sellise aktsendiga, et sakslanegi ei saaks ilmselt aru. Mul on õudusunenäod siiamaani sellest, et pean kooli või ülikooli lõpetama ja avastan, et mul on saksa keele kursus tegemata ja mind haarab paanika. Unes praegusel hetkel täiskasvanuna on see paanika veel suurem, kui see õppimine tol ajal oli. Tol ajal tundus see tavaline elu osa.

Vene keel – vt eelmist punkti. Põhimõtteliselt kõik sama, välja arvatud, et ülikoolis ma seda õppima ei pidanud. Kunagi tööturule sisenedes põdesin, et ma ei oska vene keelt ja et seda on vaja. Tõde on, et seda on vaja ilmselt vaid teenindussektoris ja mingites spetsiifilisemates kohtades. Tänapäeval oskavad noored veel vähem vene keelt kui siis, kui mina kunagi tööle läksin, ja nüüd hiljuti tööd otsides ei eeldanud juba ükski koht, kus ma vestlusel käisin, et vene keelt peaks rääkima. Ärikliendid räägivad üldiselt ikkagi eesti või inglise keeles. Keegi ikka kontoris vene keelt oskab ja kuidagi saab suheldud ikka, selle pärast head kandidaati ära ei saadeta.

Kehaline kasvatus – tol ajal tundus normaalne tuimalt lihtsalt palli taguda või palliga näkku saada või idiootselt ümber koolimaja joosta või suusatada, kuni õpsid kehkaõpsideruumis kohvitavad. Praegu tundub see kõik tohutult ebaprofessionaalne pask. Mis kunagi toimus? Mingit spordipisikut meile sisse ei süstitud. Kehka õpetajad ei tundnud õpilaste ees mitte mingit vastutust, et just nemad on NEED, kes saavad lapsi kujundada tulevikuks. Imelik, et täiskasvanud inimesed ei tundnud VASTUTUST, vaid tundsid ainult võimalust nõrgematest ehk õpilastest üle olla. Tagasi vaadates on see lihtsalt kurb ja vastik. Teiste ainete õpetajad nii hullud meil ei olnud, teiste osas ma tajusin, et nad tunnevad vastutust, vb ka seepärast, et teistes enamikes ainetes on hiljem eksamid ning tulemused paljastavad konkreetselt ka õpetaja kapsaaia.

Sõbrad – ütleme nii, et mina leidsin oma sõbrad 10ndas klassis, kui käisin korraks vahetusõpilasena ühes teises Eesti koolis. Nemad on minu parimad sõbrad ja nagu teine pere tänaseni, nüüdseks juba.. OMG… üle 15aasta (lugemine läks sassi). Jah, mul olid koolis ka head sõbrad ja tol ajal ka üks parim sõbranna, aga sellist sidet, nagu nende teise kooli kambaga, ei ole mul mitte kunagi oma koolis olnud. Sel hetkel ma sellele ei mõelnud, oli nii, nagu oli. Praegu mõtlen, et imelik, et see osa elust on täielikku mineviku kadunud. Ka ühelgi vilistlaste peol ei ole ma käinud. Ma pole isegi kooli hoovist pärast lõpetamist sisse astunud.

On ÜKS asi, mida ma oma koolist vist igatsen ja seda taipasin ma alles hiljuti. Nimelt oma ema klassiruumi neljandal korrusel. Mul meenub see klassi lõhn ja trepid ja koridor… Täiesti suvalisel hetkel tuli mulle see hiljaaegu meelde, lausa pisarad tulid silma (tulevad praegu ka). Ema õpetas seal mu kooli astumise ajast peale ja läks teise kooli pärast seda, kui ma 9nda klassi lõpetasin, mina aga õppisin seal edasi. Kui ma pisike olin ja mul tunnid lõppesid, siis läksin tihti üles korrusele ema klassi (ta õpetas gümnaasiumi, nö “suuri lapsi”) ja istusin seal paar tundi, vaatasin, kuidas ema õpetas. Ta õpilased tundsid mind ja mul oli pisikesena cool tunne – just nagu mul oleks tuttavaid kõrgemal astmel…

Ohh, ma ei viitsigi enam seda teemat lahata. Vastik on kuidagi. Hakkan hoopis “Eurovisioni” vaatama.

Kuidas teil, kas on pigem nagu maraton või mitte?

PS: foto pexels.com

 

Sahtlilood vol ma ei tea mitmes

Sahtlilood vol ma ei tea mitmes

Eile oli see päev, kus pidin erakorraliselt hambaarstile minema, kuna too teine hammas, mis ootas väljatõmbamist implantaadi jaoks, hakkas valutama ja juurepõletik aktiviseerus. See juhtus nädalavahetusel ja ma olin juba põhimõtteliselt valmis uuesti Tom Hanksi seda üksiku saare filmi vaatama, et kuidas ta selle hamba endal seal uisuga täpselt välja lõigi.

Õnneks sain Kaarlisse dr. Marandi juurde kohe esmaspäevaks aja, tema tõmbas mul ka eelmise hamba välja ja mul tekkis ta vastu suur usaldustunne. Ta oli kuidagi eluterve suhtumisega ja oskas ka liigse nämmutamisega mul hirmu maha võtta. Läksin kabinetti, heitsin toolile ja teadsin juba, mis mind ees ootab. Kohati oli hirmutav, aga samas see ei olnud enam nii suur teadmatus, mis esimesel korral. Mõtlesin, et kui minestan, oleks hea, kui arst oleks ette hoiatatud ja mainisin talle seda.

Arst: ”Mis Te nüüd, Teil endal veel kaelakett kaelas, kus kirjas, et elu on äge.”

Mina: ”Aa see.. See on iroonia!”

Igatahes tegi ta mulle süstid ära, mis paistes igemesse polnud kõige meeldivamad, aga samas süste ma ei karda, tehke kas või 30 süsti kui vaja. Pärast süste kupatas arst mind tagasi ooteruumi rohu mõju ootama, kuna tal oli vaja üks “väga raske hammas välja tõmmata” vahepeal. Nägin, kuidas ta ühte õnnetu ilmega kutti sisse kutsus. Aa, arstiõde oli mulle ooteruumi kaasa andnud ka topsi kakaod, sest ma ei olnud päeva jooksul eriti söönud. Nii ma siis luristasin seda seal poolhalvatud lõuaga.

Ca 30 mintsa hiljem tuli see kutt arstikabinetist välja. Soeng sassis, nägu punane. Siirdus maksma ja seni, kuni ta seal rääkis, ei näinud mina tal küll suus ühtegi hammast. Ilmselt arst tõmbas tal selle viimase “raske hamba” ka välja. Kutt pidi isegi korra istuma, sest tal hakkas halb… Kift ja nüüd siis minu kord.

Astusin sisse, käed värisesid. Arst raputas oma kätt ja tegi sellega mingeid harjutusi, nagu raiuks ühe käega nähtamatu kirvega puuhalgu, nii läbi võttis ta see eelmine hammas. Kui ta minu omaga möllas, ütles ta, et kõik, rohkem ta täna ei jaksa neid hambaid välja tõmmata, käsi on väsinud. Õnneks minu oma ta pooleli ei jätnud. Seekord oli mul tõmbamine valus, aga arst tegi pidevalt süste juurde ja kuigi mul oli mingitel hetkedel lausa jalg toolist püsti ja kiiksusin läbi kurgu, siis tegelikult oli arst jällegi väga empaatiline ja tunnetas neid hetki ära, kus mul valus oli. Väga hull ei olnudki tegelt. Enam ma vist väga ei kardagi 😀 Seekord ta luud ei siirdanud ja arve oli ainult mingi ca 130 eurot. Ikka parem kui eelmine neljasotine arve.

Täna on põsk paistes ja valuvaigistid sees. Usun, et elan üle. Aasta lõpuks peaks sahtel idekas korras olema! Jee!

Tööintekad

Tööintekad

Mõni aeg tagasi elasin ju väikestviisi läbi uuele töökohale kandideerimise kadalipu. Ma ei olnud 8,5 aastat mitte kuhugi kandideerinud ja ka 8,5 aastat tagasi ei pidanud ma töökoha pärast võitlema, mind kutsuti vestlusele, sest olin juba varem nö silma jäänud (pikem jutt). 8,5 aastat ühes kohas on tänapäeval pikk aeg. Täpselt nii parajalt pikk, et sellest pikem aeg ühes kohas võib juba takistuseks saada. Mingi piirini ühes-samas töökohas püsides (kindlasti oleneb ka valdkonnast!) näitab see uuele kohale kandideerides inimese pühendumist, tasakaalukust, püsivust. Liiga kauaks ühte kohta jäänuna võidakse teilt uude kohta kandideerides aga küsida, et kas teil üldse ambitsioone olnud pole. Ühe minu tuttavaga nii juhtus, ta jäi lõppvoorus just sellepärast tööst ilma. Koht oli ise ka muidugi selline väga kiiresti arenev, mis eeldas oma töötajalt ilmselt sama.

Minule andis see pikk aeg ühes kohas veel plusspunkte. Ja tegelikult ei saa ma oma kandideerimisprotsessi kuidagi kadalipuks nimetada. Saatsin CV ja motivatsioonikirja vaid nendesse kohtadesse, mis mulle tõesti huvi pakkusid, vist oli 5 kohta. Laias laastus võib öelda, et tegemist oli reklaamivaldkonnaga. Vestlusel käisin neljas erinevas kohas. Esimest korda minnes pelgasin, sest mul polnud ju sada aastat sellist kogemust olnud. Pärast sain aga täieliku enesekindluse tagasi ja pigem nautisin õhinaga kõiki vestlusi.

Esimene koht oli reklaami- ja müügiteema. Grupivestlus. Ehk siis nägin kohe ka teisi kandidaate. Personalijuht võttis meid vastu, kohale oli tulnud vaid 3 kandideerijat. Kõik oli väga professionaalne ja viisakas, kuni tulid sisse nö ülemused. Ca 30aastased kutid. Kaks neist olid täitsa asjalikud ja üks oli selline kuldkett-rullnoka tüüpi vend. Ta istus laua taha toolile lösakile  (sest sellised vennad ei istu ju kunagi sirge seljaga!) ja tõmbas ühe jalalaba ülbelt teise põlve peale. Hea meelega oleks ta ilmselt jalad lauale visanud. Rääkis sellises faa-faa stiilis, nagu ta oleks vähemalt Merko Ehituse, Olympic Casino ja Swedbanki ainuomanik, tegelikult polnud ta isegi mitte selle sama ettevõtte omanik, kuhu ma kandideerisin. (Ma muidugi ei arva ka, et omades mingit ettevõtet, peaks inimene õhku täis minema). Näts oleks olnud täiskomplektist veel puudu!

See töövestlus oli tegelikult suht taulutav, personalijuht hoidis kõike enamvähem koos. Küll aga teadsin ma absoluutselt kohe, et sellise kuldketi-vennaga ei hakka ma iialgi koos töötama, eriti tema alluvuses. Seega nautisin kogu protsessi kui kogemust, mis sellest kohast kaasa võtta. Kohapeal selgus, et nad otsivad pigem inimest, kelle kogemus ei ole üldse oluline, põhiline on see, et ta tahaks vaid MÜÜA! Üle laipade! B2B müük pole minu jaoks kunagi tähendanud üle laipade minekut ja tänu laipadele järjest suurenevaid rahanumbreid, vaid pikaajalist koostööd, mis oleks kasulik mõlemale osapoolele. Hiljem googeldasin neid “kolme ülemust” ja sotsiaalmeedia oli täis suurustavaid pilte neist kolmest või kahest (kuidas parasjagu pildile jäädud oli), pildiallkirjaga “BOSSID!” või “TEGIJAD” vms. Naerukoht! Minu jaoks.

Teises kohas võttis mind vastu personalispetsialist, kes hakkas kindlaks tegema, kes ma olen, mis on mu kogemus, oskused ja isiksuseomadused. Vestlus, kus keegi ei näidanud jalad üle laua, kui tähtsad nad on, vaid sisukas ja detailne jutuajamine, millele lisandus ka teine voor juba ettevõtte endaga. Olgu öeldud, et see on hetkel mu tänane töökoht.

Kolmandas kohas küsisin ma oma potentsiaalsele tööandjale ülejõukäivat tasu. Vestlus sujus hästi, olin valdkonnaga kursis, juhtisin olukorda. Koht ise oli innovaatiline ja vahva seltskonnaga, asukoht ka hea. Aga palga teema, mille potentsiaalne tööandja ise tõstatas, oli talle valukoht. Küsis, kas oleksin nõus väiksema tasuga. Minul oli neile aga juba koos sooviavaldusega saadetud piir, millest alla ma poleks olnud nõus ja nii ma ka ütlesin. Lõppkokkuvõttes tore kogemus, aga koostööd sellest ei tulnud.

Neljas koht oli mulle positiivne üllatus. Inimesed, kelle alluvusse ma oleksin sattunud, tundusid väga professionaalsed, huumorimeelega ja asjalikud. Klappisime kohe, see oli mõlemapoolne. Mulle tehti sealt väga hea pakkumine. Hoopis parem, kui see, mida nad alguses pakkuda plaanisid ja mis töökuulutuses seisis. Kaalusin pikalt, käisin ka kohapeal teist korda erinevatest detailidest rääkimas. Valik oli raske, aga lõpuks otsustasin mingi kummalise sisetunde järgi teise koha kasuks. Nad ei tahtnud mind minema lasta, uurisid, mis puudu jääb – töötasu vms? Ei, töötasu ei olnud teema. Vastupidi, see oli koht, kus ma oleksin kompromissile tulnud (teatud piirini muidugi), kui saaksin teha, mida ma päriselt ka tahan. Raske südamega ütlesin ära, riskisin ja tegin ilmselt õige valiku.

Ühte kohta mind ei kutsutudki. Praegu mõtlen, et see oli ka kõige nõmedam koht 😀 Ja üldse mitte asi, mida ma teha tahaks.

30698026_10213550442489911_5515882535244005376_n
Sorry, et udune pilt, aga õnnelik töötaja uuel tööpostil. Stuudiovõtete päev.

Kuidas teil töövestlused läinud? Millal viimati kandideerisite? Mis on kõige nõmedamad olukorrad, mis vestlusel juhtunud on?

Päise foto: pexels.com

Populaarsed ja megasoodsad spaa-PAKETID kampaania raames

Populaarsed ja megasoodsad spaa-PAKETID kampaania raames

Põhimõtteliselt näeb tavaline “megasoodne” spaapuhkusepaketi kampaaniapakkumine välja järgnev.

Megaromantiline spaapakett XXXspaas ööbimisega kahele (1 öö)

PAKETIS sisaldub:

  • Rikkalik buffet hommikusöök. (Alati rikkalik, vahet ei ole, et hotellidel on rikkalikust ja rikkalikust väga erinev arusaam. Mõni hotell kirjutab ka, et rikkalik ja tervislik, aga valikul vahet tegelikult ei ole).
  • Piiramatu spaa- ja saunakeskuse kasutamine vahemikus 10.00-21.00. (OK!)
  • Tasuta wifi. (Kas on meil veel spaahotelle, kus EI OLE tasuta wifit? Kas üldse on Eestis kohti, kus ei ole tasuta wifit? Internet on igal pool, pigem ei leia tänapäeval enam kohta, kus olla rahus ja vaikuses ja ilma Internetita).
  • Parkimisinfo. (Tasuta vaid INFO, milles selgub, et 24h tasu on 10 eurot. Hea, et INFO andmise eest eraldi raha ei küsita!).
  • Võimalus lisatasu eest külastada spaa veepargi osa. (Aitäh, et pakute VÕIMALUST kasutada tasulisi asju, tunnen end nüüd paketi raames nii erilisena, sest muidu mul ju neid võimalusi ei ole).
  • Katus peakohal. (Vaadake, et veendute, et see ikkagi lubatud asjade nimekirjas on, sest vastasel korral satute lihtsalt tuppa ja… sellel ei ole katust! Retseptsioonist aru pärides saate külma vastuse, et aga polnudki ju kuskil kirjas, et katus peakohal paketis sisaldub. Seega minu soovitus – kontrollige või küsige enne broneerimist järele).
  • Hommikumantlite kasutus. (Huhh, õnneks selline väike elementaarne asi on spaapaketis sees! Osades kohtades on ka see lisatasu eest!)
  • Aknad. (Vaadake punkti “katus peakohal” ja selle seletust, suht sama teema).
  • IDEED lõõgastumiseks spaas. (Ja siis link, kust saad vaadata hinnakirja, kõik lõõgastused lisatasu eest, aga peaasi, et need ideed ikkagi paketis sisalduvad eks).
  • Terved ja puhtad seinad. (Ärge naerge! Tegelikult täitsa asjalik pakkumine, sest ma sattusin ju ükskord täiesti lõhkikäristatud ja jäledalt määrdunud seintega tuppa Eesti ühes tuntmas spaas. Administraatoriga polnud mõtet vaielda, sest tõesti ei olnud broneerides kirjas, et tuba on normaalsete seintega, mitte nagu vangikongi seintega, kus mingi psühh on end tahtnud küüntega läbi kraapida).
  • LIHTSALT TOREDAD IDEED. (Ja siis link, kust saad jälle vaadata hinnakirja, näiteks territooriumil jalutamine giidiga lisatasu eest).
  • Lapsed lisatasu eest. (Hea, et vähemalt lubatakse lapsi kaasa võtta. Loomi ju alati ei lubata).
  • Check in kell 16.00, check out 12.00. (Kui kõiki neid tasuta asju, mis selle paketiga kaasnevad selle aja sees isegi nautida ei jõua, siis pole hullu, vähemalt saab magama tulla).

Hind kahele vaid 125 EUR.

Kiirusta, pakette on piiratud koguses!

Foto: pixabay.com

 

 

ANNO, väga hubane kogemus

ANNO, väga hubane kogemus

Käisin eile sõbrannadega ANNO restoranis. Ma ei olnud sellest kuulnudki, aga sõbranna kutsus. Saan aru, et tegemist on pisikese pererestoraniga, millesse on panustatud kirg toidu vastu.

Ma ei taibanud kohapeal toitusid pildistada, aga peate mind uskuma (ja lingitud piltidega leppima) – tõesti olid väga maitsvad toidud. Sain lausa väikse toiduelamuse osaliseks. Võtsin baklažaaniroa. Kuidas on tavaline baklažaaniroog restoranides valmistatud? No üks enamlevinud variante, et lõigatakse pikuti pooleks, sätitakse sisse mingit manti ja küpsetatakse ahjus. Tulemus on siis vettinud baklažaan, all söödav “nahk”, peal eelnevalt sätitud mant ja kõige peale niristatud mõni hea (tavaliselt roheline :D) isetehtud kaste. Ega see halb ei ole, kui see variant on hästi tehtud, siis söön hea meelega. A vot seekord oli teistmoodi! Nimelt FILEE! Suitsune baklažaanifilee! Kitsejuustukreem jms hea asi lisaks, mis moodustasid tõesti väikse elamuse. Nägi välja SELLINE.

Teised võtsid krevetiroa (link) ja boef a la tartare (link). Olevat head ja nägid ka väga ilusad välja! Restoran oli väga hubane, pisike, nunnu, mõnus, armas… Kõik sedasorti sõnad. Ideaalne mingi tähtpäeva tähistamiseks, kus siis ilmselt saaks kogu (22 kohaga) restorani kinni panna ja vaid oma seltskonda nautida. Kui ma peaksin praegu mingi ürituse korraldama, siis uuriksin just seda varianti 🙂 ANNOs on piisavalt pidulikku hõngu, aga samas kuidagi kodune.

Menüüst veel… Hinnad ei ole ülemõistuse, aga odavad ka mitte. Eelroogade osa jättis palju vägevama mulje kui pearoogade valik. Pearoogade valikus ei olnud näiteks taimetoitu. Mitte et peaks, aga tavaliselt juba igal pool on. Mul oli jube koogi isu ja vaatasin kodus, et menüüs on ka šokolaadikook. Palusin lõpuks selle šokolaadikoogi, suu juba jooksis vett… Aga siis tuli pettumus – teenindaja teatas, et see menüüs olev šokolaadiKOOK ei ole tegelikult KOOK, see on dessert, kus on jäätist ja pralineed ja… Mis iganes vigureid. Mingi šokolaaditükk vist ka.  See hetk oli kurb. Palun ärge kirjutage menüüsse ŠOKOLAADIKOOK, kui tegelikult see on PEEDIJÄÄTIS feat. mingi ŽELEE ja PÄHKLIPRALINEE! 😀 (Reaalselt oligi nii!). Jumal tänatud, et meid hoiatati. Aga polnud midagi, võtsime siis astelpaju koogi, mis oli siiski koogi moodi (link). Maitses hästi, kuigi astelpaju marjad, mis olid taldrikule puistatud, olid jääs (ehk siis otse sügavkülmast võetud).

Tegelikult oli koht äge, toidud väga head, pidulikku üritust lähikondlastega või firmaüritust läheks sinna pidama iga kell, aga mõni asi jäi silma, mis mind kuidagi häiris. Ma ei tea, miks ma selliseid pisiasju märkan, aga märkan. Meie lauda ei teenindanud too omanik-naisterahvas, kes ka kodulehe pildil. Tema teenindas kõrvallaudu (pildi järgi tunnen ära, vast ikka oli tema), tuli köögist, askeldas midagi kõrvallaudades ning …suu oli toitu punnis täis ja mälus ja mälus ja mälus.. Sorry, see kõlab nii koledalt, inimesed ikka söövad ju, meil olid ka suud punnis toitu täis 😀 Aga kuidagi imelik oli vaadata, et teenindaja (olgu ta siis omanik või kes iganes) ei söö köögis suud tühjaks, vaid tuleb täissuuga külaliste ette laudu korrastama. Teine veider hetk oli, kui üks teenindaja ütles teisele (arvatavale omanikule siis), et VIITSID, too… (ma ei mäleta, mis asi see oli). Nagu VIITSID? 😀 Ta oleks võinud vastata, et ei viitsi, too ise 😀 Aga ei, kõik lahenes, ta viitsis. Läks ilusti tooma.

Novot, selline hubane kogemus siis. Õnneks olin koogi juba varem endale koju ostnud, sest mu ennustaja-pool aimas ilmselt juba midagi ette 😀

Päise foto: šokolaadikook, mida ma mitte kunagi ei saanud (pexels.com).

 

Mul on probleem!

Mul on probleem!

Just pärast seda hetke, kui ma olin mõttes õhanud, kui äge tööpäev mul täna oli, astusin kodumaja ees autost välja ja… vaatasin, et kumm on kahtlaselt töss. Vaatasin lähemalt ja siis juba nägin, et kahtlaselt suur nael on seal sees. Super! Nagu JUST vahetasin rehvid! Just oli kõik korras.

Helistasin Karlile, lootes ma ei tea mida… Et ta on kodus, tuleb alla ja ütleb, et aa ei, see kumm ei ole töss ja siin küll seda naela sees ei ole?! Õnneks teda polnud koduski ja mu alusetud illusioonid purunesid pigem varem kui hiljem. Lõin googlisse “kummiavarii” ja EI SAANUD ÜHTKI VASTET. Mismõttes?! Mul on kummiavarii ju! Ühtegi kummiavarii töökoda nagu pole vä?! Siis otsustasin mitte nii maakas olla ja toksisin sisse “rehviparandus Kalamaja” ja kohe – põmm – Telliskivi 58a oli olemas. Helistasin. Kutt andis lootust, et vaatame, mis teha annab. Ning poole tunni pärast oli mul rehv parandatud, arve suht väike ja tuju jumala hea, va üks asi.

Ma kirjutasin pealkirjas ju, et mul on probleem. Ma ei mõelnud seda rehviasja. Mul on probleem sellega, et ma olen täielik friik. Või tainapea. Nimetage, kuidas tahate. Mitte et ma enne ei teadnud, et mul selline sotsiaalne hälve on, aga noh, vahel tuletab see end eriti hästi meelde. Ühesõnaga, see töökoda oli pisike. Olen sealt iga päev mööda sõitnud, aga ta on nii pisike, et ma ei ole isegi tähele pannud, et seal mingi rehvivahetuskoht on. Nonii, sõitsin nende töökoja ukse ette, kutt (kes oli väga tore ja sõbralik ja abivalmis) ütles, et ma sõidaks töökotta sisse. Sõitsin. Astun autouksest välja ja kutt ütleb mulle lõbusalt:

“Te olete vist väga korralik sõitja?!”

Mõtlesin, et ta tahab kiita mu korralikku manööverdamisoskust ja seda, et ma tal seina maha ei sõitnud vms.

Ma: “Olen muidugi, aga miks Te nii arvate?”

Tema: “No te panite garaaži sisse sõiduks turvavöö peale:”

/Kerin sel hetkel ajus aega tagasi…/

Mhmh, olin töökoja ukse eest umbes 50cm kaugusel, istusin autosse, panin turvavöö peale ja sõitsin 2m garaaži sisse.

Piiiiiinlik, aga samas ei ole ka.

“Aa nojah, see tuli automaatselt!” vabandasin end välja.

Mis piinlikult alustatud, võiks juba sama stiiliga ka lõpule viia eks. Pärast rõõmusõnumeid, et ta sai mu rehvi parandatud (mille sees polnud isegi mitte nael, vaid polt) palus ta mul teise ruumi nö leti juurde tulla, kus ma maksta saaks. Astusin sisse ja… Ütlesin täitsa sõbralikult:

“Mis Te ISE ehitasite selle maja või?”

Nagu päriselt! Kas ma tõesti ütlesin nii?! “MIS TE ISE EHITASITE SELLE MAJA VÕI?!” Samal hetkel mõtlesin, et appppi, ma ei suuda oma kuldsuud lihtsalt peatada, see elab täiesti oma elu.

Kutt: “Ee, miks Te nii arvate?”

Kuidagi suutsin nüüd pidama saada ja jõudsin ülikiirelt järeldusele, et mul ei ole mõtet seletama hakata, et no see maja ja garaaž on nagu mingi väike onn. Ja ütlesin lihtsalt:

“Ei, noh, see on ARMAS!”

ARMAS!!! A. R. M. A. S! See on nii armas töökoda, et ma arvasin, et te ise ehitasite selle?!

tumblr_inline_msvj7aGlDX1qz4rgp

Ja ma pean elama iseendaga! Iga jumala päev!

Foto: pexels.com