Browsed by
Author: ebaparlikarp

Arvestatav blogija?

Arvestatav blogija?

Just eile hommikul kirjutasin (SIIN postituses):

Ma tahan lõhkuda natukenegi seda arvamust, kuidas kõik blogijad tahavadki ainult enda blogile reklaami ja feimi ja suuremaid võimalusi end turundada. Nagu nad sel eesmärgil üleüldse vaid blogivadki! Ei! St, kindlasti on ka selliseid blogijaid, üldse mitte tundmatuid, aga seda arvamust ei saa laiendada kogu meie blogimaastikule. Ka Eesti Blogiauhindade eesmärk ei saa/ ei tohiks olla ainult säärane.

Ja täna õhtul sattusin ma Lipsukese blogipostituse peale, kus ta esiteks püstitab pealkirjas teesi: Blogijad ongi umbes lohhid, keda võibki valimatult kottida. Teiseks räägib oma esimeses lõigus, kuidas talle pakuti mingit koostööd ja ta kirjutab: “Olin muidugi nõus ja väga elevil, et lõpuks on mind ka märgatud, kui arvestatavat blogijat.”

Ma üritan lubada, et see on nüüd viimane blogide teemaline postitus pika aja peale, sest ma tean, et paljusid see blogiteema üldse ei huvitagi. Aga…

Kas arvestatav blogija on vaid see, kellele koostööd pakutakse? Kas tõsiseltvõetav blogija on see, kes teeb üle ühe postituse sisuturundust? EI OLE! Lugege uuesti minu sissejuhatust ja sellele viitavat postitust!

Teiseks. EI! Blogijad ei ole umbes lohhid, keda võibki valimatult kottida. Palun ärge üldistage oma turunduslikke ebaõnnestumisi blogijatele, kelle jaoks ei ole blogi absoluutselt mingi turunduskanalgi. Ei, kõik blogijad ei ole lohhid, keda võib kottida. Üksikud on. Kel on vähe eneseväärikust.

Fotokoolis ütles Kaupo Kikkas meile midagi sellist, et… kui sa küsid fotograafiaga tegelema hakates, et kas sellega teenib ka midagi või kui palju, siis järelikult oled valinud vale ala. Ma tahaks sama paralleeli laiendada blogimisele. Loomulikult on üksikuid erandeid. Ilmselt nii fotograafias kui ka meie blogijate hulgas. Kuid saite mõttest aru eks?! Ja kui oletegi nii enesekindlad, et peate end selleks erandiks, siis ilmselt te ei laseks ka end kottida… Õnneks on palju blogijaid, kes blogivad eneseväljenduse ja blogimise enda pärast, mitte tasuta asjade ja koostöö. (See on minu isiklik maitse-eelistus lugejana, nii nagu mõnele meeldib ulmekirjandus ja mõnele romantika).

Ma olen blogija. Ma ei ole lohh!

PS: Võibolla ma võtan seda teemat liiga tõsiselt ja peaksin hakkama hoopis puuetega laste ja kodutute kasside patrooniks või siis lihtsalt maailma õilsamaks  ja ausamaks inimeseks, aga ma ei suuda sel teemal vait olla.

PS: Foto pixabay.com

Maailma suurim kanaema

Maailma suurim kanaema

Meie Itaalia kämpingu ees on mingi marjapõõsas.

Mina, kanaema, Ethelile: “Ethel, vaata, et sa neid marju ei söö, need võivad mürgised olla!”

Ethel: “Ma EI SÖÖGI MARJU!”

Ses suhtes… Et naljast ja irooniast aru saada, peab teadma, et minu laps ei ole mitte kunagi vabatahtlikult ühtegi marja suhu pannud. Sunniviisiliselt on proovinud 4mm suurust maasika tükki, 3 mm suurust mustika tükki ja söönud ära POOL MURELIT!

Ja ma kujutan ette, et ta nüüd vaatab SEDA marjapõõsast ja lõpuks otsustab hakata marju sööma? 😀

Ma suudan genereerida hoiatusi stiilis, nagu Ethel sööks kõike, mida maast leiaks! 😀 Maksimaalne kanaema!

Eesti mehe vastand ei ole Christian Grey!

Eesti mehe vastand ei ole Christian Grey!

Pärastlõunane puhkepaus pärast Toscana randa. Tagasi kämpas. Surfan blogides. Üks blogi viis teiseni, teine kolmandani ja järsku lugesin ma mingit postitust, kuidas mõelda oma tavaline Eesti mees Christian Greyks. 

Mu esimene reaktsioon sellele oli – olgu see “tavaline” Eesti mees üldistades nii mats, möku ja tundetu kui tahes, ärge teda Christian Greyks küll mõelge. Või okei – mõelge, sest fantaasiad ongi fantaasiad! Aga päriselt unistada, et oma mees oleks Christian Grey? Vägivaldne! Omav! Armukade! Jälitav! Haiglaselt kontrolliv! Seda ei näe läbi vaid inimene, kes pole ise mitte kunagi kas ise või tuttava kaudu vaimse vägivallaga kokku puutunud.

Teate neid, kes ütlevad, et appi, ta mees on ehtne vägivallatseja, kas naine on loll, et ta ära ei tule? Need, kes nii ütlevad, pole lihtsalt ise varem puutunud kokku osavate manipulaatoritega ega tea neid nüansse, kuidas mees naist (toon praegu just sedapidi näite) nö lõksus hoiab. Ma ei hakka sellel praegu pikemalt peatuma, kes teab, see teab. Kes ei tea, see ilmselt loebki halle varjundeid ja mõtleb, et appi kui nunnu ja romatiline!

Kunagi lugesin esimese raamatu läbi, et saada aru, millest maailm räägib. Sisu oli lapsik. Raamat oli halb. Halvasti kirjutatud. Ma ootan kirjandusest enamat nii sisu kui ka kirjastiili poolest. See selleks. Parim sõbranna kutsus hiljem sõbrapäeval filmi vaatama, läksin. Film oli nii halb ja ka igav, et kui ma poleks kinos olnud, oleksin pooleli jätnud. Teist osa raamatust polnud mul mõtteski lugeda. Kuni tuli teise osa film välja ja sõbranna kutsus pulli pärast jälle kinno. Et see ju nagu totakas komöödia, lähme ikka, noh nagu meie loll traditsioon või nii. Ütlesin konkreetselt, et ma never ei viitsi. Lausa vabandasin. Kinodes jooksis see päris pikalt ja mingil hetkel tekkisid mul ikkagi süümepiinad, et nii järskult keeldusin. Mu sõbranna oleks edukalt ilma selle filmita ka elanud, aga tean, et tema jaoks oluline meie ühine melu ja hilisem kommenteerimine ning ilkumine filmi kallal.

Teine osa (film siis!) oli hulga parem (ei mitte hea film, lihtsalt parem) kui esimene. Mis sest, et seebiooper, aga see just filmina oli tehtud nii postiivseks ja romatiliseks seebiooperiks, mida toetasid ka soundtrackid.  Olen seda pilanud veidi SIIN. Ma ei tea, mis mul juhtus, aga juba sportlikust huvist tahtsin teada, et millega see lugu pagana lõpeb. Ostsin kolmanda osa ja olen seda lugenud tänaseks juba KUID, sest see on jälle nii halb raamat 😀 (Oh seda üllatust!).

Aga… Hakkasin tabama biiti, et kirjanik, olgu ta nii kirjakehv ja -vaene kui tahes, peab olema kokku puutunud vaimse vägivallaga, sest vastasel korral sellist raamatute sarja lihtsalt poleks sündinud. Kui esimeses osas oli see Ana nii loll ja naiivne ning suhtlusvõimed andsid alust kahtlustada vaimset puuet, nii et see röövis kogu tähelelepanu ning mingit BDSM-i ma ei pannud tähelegi, siis see kolmas osa (mida ma pole lõpuni jõudnud ja kardan, et ei jõuagi…) siiski avab hoopis kirjaniku enda mingi kogemuste või kõrvaltnähtu salajase laeka. Ma ei ole kuskil kirjaniku kohta lugenud või mis ta ise ütleb, kuidas see lugu tekkis, aga mind ei huvitagi nii täpselt ning ega me ei teagi, kas need avaldused oleks üldse tõsi või niisama müügijutt.

Kui osad inimesed tunnevad selle raamatusarja kontekstis kaasa neile, kes “ei saa aru nii tugevast füüsilisest tõmbest ja ARMASTUSEST”, siis minul on vastukaaluks natuke kahju, et osad naised nii lühinägelikud ja naiivsed. Samas ega neid ei saa süüdistada, et neil on teistsugune elukogemus.

PS: Foto pixabay.com

Kirjutan ka reklaamist. Ja T-särkidest. Kaootiliselt

Kirjutan ka reklaamist. Ja T-särkidest. Kaootiliselt

Kui ma pärast Blogiauhindu järgmine päev tööle jõudsin, kohvi võtsin ja arvuti ning raadio lahti lõin, kuulsin järsku Kivisaart rääkimas midagi blogidest, sealhulgas minu blogist, lugedes mingeid lõike ette. Korraks käis kõhust jõnks läbi, et nii nüüd ilmselt ütlevad midagi väga stereotüüpilist – blogid on nõmedad, blogijad on nõmedad, blogide tunnustamine on nõme, blogijad mingu päris tööle, ja see Ebapärlikarp on veel ekstra nõme ja otsigu ka päris töö. Kui Eesti Blogiauhindade korraldaja oleks selle peale kahte kätt kokku löönud ja kiljunud (ok, see on kujunduslik väljend, aga saate aru eks…), et jeee, reklaam, igasugune reklaam on reklaam, juhhuu, blogidest räägitakse, kõik saavad feimi, kasutage nüüd olukorda ära ja TURUNDAGE endid, siis MINA oleksin tundnud täielikku nördimust. Sest kui see ongi blogide ja blogijate stereotüüp, siis see tegelikult ju päris nii ikka ei ole. Ja kui blogimise ja blogijate kohta avaldavaks raadioeetris sellist stereotüüpset arvamust kolm inimest, kes blogimaailmast midagi ei tea, siis see oleks ikka trööstitu küll.

Õnneks vist päris nii ei läinud. Ma ei kuulnud kõike, mida tol hommikul Sky Plus’is räägiti, aga see, mis minu blogi kohta räägiti, oli huumoriga ja täitsa okei. Aga miks ma sellest kirjutan? Ma tahan lõhkuda natukenegi seda arvamust, kuidas kõik blogijad tahavadki ainult enda blogile reklaami ja feimi ja suuremaid võimalusi end turundada. Nagu nad sel eesmärgil üleüldse vaid blogivadki! Ei! St, kindlasti on ka selliseid blogijaid, üldse mitte tundmatuid, aga seda arvamust ei saa laiendada kogu meie blogimaastikule. Ka Eesti Blogiauhindade eesmärk ei saa/ ei tohiks olla ainult säärane.

(Ja üks asi on see, mis EBA väidab end kuskil veebipäevikus olevat (sest ametlikku kodulehte sel ju ei olegi), aga teine asi on see, mis ta päriselt ikkagi on. Seda kirjutan ma seepärast, kui keegi hakkab mulle äkki linkima mingeid nupukesi tollest veebipäevikust. Hindame inimesi ikka tegude, mitte jutu järgi!).

Sellest on tegelikult paljud blogijad ka kirjutanud, aga tahtsin ka ise näidata, mis paadis mina olen. “Igasugune reklaam on reklaam” kehtib vaid siis, kui inimene tõesti tahab reklaami. Kas blogijat saab süüdistada, kui ta ei taha muuta oma blogi elatusallikaks, reklaamkanaliks? Kui ta ei taha läbi oma blogi teha turundust ja saada tasuta asju? Minu meelest on see blogija sama “õige” blogija nagu need esimesedki. Ei loe ju ainult kvantiteet!

Pealkirjas mainisin kaootilisust. Siit see tuleb. Natuke teisele teemale. Marimell “arvustas” oma blogis Kivisaare T-särki. Arvustas on jutumärkides, sest õige arvustus oleks eeldanud ilmselt ka tootesse süvenemist ja siis hinna ja kvaliteedi suhte välja toomist. Aga võibolla ei tahtnudki Marimell arvustada, vaid lihtsalt nentida, et hind on kirves. Sellel “kirvel” on ka alati ikkagi mingi taustsüsteem, hind on alati suhteline. Lihtsalt “hind on kirves” ei ütle mitte midagi. Toote kohta. Võrreldes millega? H&M särgiga? Tegelikkuses need aga lihtsalt ei ole võrreldavad. Ma töötan ise trüki valdkonnas juba peaagu 8 aastat ja ma tean, et mustale materjalile trükkida ei ole sama, mis valgele. Pluss on materjalid ja tehnikad, mis peavad kauem vastu ja ongi kallimad. See selleks. Kõik ei ole ka 8 aastat trükivaldkonnas töötanud. Samas, kas siis on mõistlik “arvustada”, see on teine asi.

Kivisaar kahtlemata tahab oma särkidele reklaami ja see antireklaam loodetavasti töötas. Kindlasti leidub inimesi, kes hindavadki unikaalsust ja kvaliteeti. Need inimesed avastavad ka läbi pasarahe need tooted ja oskavad neid väärtustada. Teine grupp inimesi, kes ostab parema meelega H&M-ist või Aliexpressist 5 eur/särk eest hunnikuid erineva pildiga (suvaline palm või koer) või lambi sõnumiga (Love või Happy) särke, mis teises pesus oma kuju kaotavad ja luituvad, noogutavad lihtsalt massina kaasa, kuidas Kivisaare särgid on lamedad ja wtf hind, never ei ostaks 50 euro eest T-särki ja kas need on kullast tehtud ja üldse nii nõme äri Märksi järgi püsti panna ja ma võiks suvalise pildi netist alla laadida ja minna teha 10 euroga sama asi kuskil suvakas poes.

Inimesed jagunevadki rõivaste tarbimise suhtes laias laastus siin kaheks – ühed, kes ostavad pigem kvaliteetseid asju ja vähem, ning teised, kelle eesmärk on osta võimalikult palju asju võimalikult odavalt. See on lihtsustatult nii. Sellest, kuidas iga uus ostetud hilbuke meile nagu narkootikum (või suhkrulaks või mis iganes sarnane võrdlus) mõjub, on tehtud päris mitmeid dokumentaalfilme. See lihtsalt on inimeste psühholoogia. Oluline on seda käitumist ära tunda, mõtestada ja selle abil ehk ka uusi hoiakuid ja väärtusi iseendas kujundada.

Mul on aastas 2 korda mingi sisemine vajadus riidekapis veidi värskendust teha. Kevade tulekul, kui tahaks natuke heledaid asju ja värskust. Talvel, kui vaatan, et äkki mõni kampsun ja mantel on ikkagi juba liiga topiline. Emotsioonoste teen ka, sest minu jaoks peab olema riiete ostul emotsioon, miks me neid muidu üldse ostame? Aga kui ma emotsiooniga midagi ostan, siis ma ei viska asju kuu-kahe pärast ära. Ostan Reet Ausi minu jaoks statement’iga särgi… Kuidas ma selle kuu aja pärast ära viskan või kirbukale viin? Käin selle hoopis ribadeks! Samas, kui mul oleks selle kõrval mingi mõttetu allahindlusest ostetud särk, mille ma lihtsalt seepärast H&M-ist proovimata kaasa haarasin, sest maksis nii vähe… Ma ei imestagi, et seda vaid korra kanda tahan ja siis on see minu jaoks ammendunud.

Ühesõnaga…

2lVGcCz

 

 

 

 

Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda? Minul on Itaalia!

Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda? Minul on Itaalia!

Eveliis küsis täna sotsiaalmeedias “Mis on teie lemmikud, milleta jaanipäev ei saa mööduda?”. Vastan ausalt. Järjest enam hakkab mulle tunduma, et see on Itaalia. Jaanipäev ei ole küll veel käes, aga meie traditsiooniks on saanud jaanipäeva ajal teha midagi sellist, mis pole tavalise eestlase jaoks traditsiooniline. Ei, mitte nimme! Lihtsalt nii on juhtunud.

Me oleme jälle Itaalias, seekord Toscana piirkonnas. Ma täna ei hakka pikalt lobisema, aga tahtsin endast märku anda, et kõik on nii väga tsill. Maandusime lennukiga Bergamos nüüd juba mingid päevad tagasi ja siis sõitsime siia Castagneto Carducci lähedale. Mitte et see koht peaks midagi ütlema, aga no Pisast 40 mintsa autoga alla poole. Juhul kui, sa ei keera 268 korda valest kiirteeotsast ära ja geps ei teata sulle emotsioonitult: “Ümberarvestamine… 11 km pärast keera…!” (Sest kiirteel teatavasti ei ole võimalik kohe ringi keerata). Ja sa mõtled f********************k!

E67B3461-4660-4C9F-B254-F21C081D9089
Toscana vaated

Googeldamine andis info, et Bergamost sihtkohta on ajaliselt ca 4 tunni sõit. Elab üle eks. Vahepeal Pisa torni vaatlus, et kui viltu see ikka on, ja siis see 40 mintsa kämpani. Tegelikkus kujunes selliseks, et kui olime suht kõrgmäestikes ja suurest sinkavonkatamisest hakkas Ethelil halb ning ta palus peatust ja seepeale Oscar lihtsalt ropsis, avastasime, et Karlil oli pandud gepsi seadistusteks:

  • Väldi kiirteid (mida mööda saaks eks otse ja kiiresti).
  • Väldi tasulisi teid, mis on ka kõige otsemad ja kiiremad (ja mis pole teabmis hingematvalt kallid, nii 60 senti kuni 8 eur paar korda teekonnal).

Et mitte näida koonerperena, siis see oli jäänud sinna gepsi kuidagi kogemata. Iseenesest on ju Itaalia ilus ja mulle see  road trip tegelikult meeldis. Pisa tornini jõudsime ka.

Täiesti turistico, aga samas tagant järgi mõtlen, et lahe, et ikka ära käisime, vau efekt oli ikka täitsa olemas.

Ja Pisast keerutasime nagu lollakad sada korda kiirteedelt valesti ja korra jõudsime juba närvi minna, aga kuna kämpa ütles, et suva, mis kell jõuate, siis tegelikult kiiret polnud. Pärast Pisa seadistasime oma gepsi ringi, et ikka kiirteed mööda saada ja lõpuks maksime neid summasid topelt, sest keerlesime nagu arvutimängus. Level 1 – kas saame õigest kohast keeratud. Kui level 1 tehtud, tuli level 2. Level 2 feilides sattusime tagasi level 1 ja saime uuesti teha level 2. Lastel oli äge sümboliseerida ja kilgata, mina üritasin tsill olla ja karl ütles üks kord ropu sõna.

Kohale jõudsime tegelt mingi tunnise hilinemisega lõppkokkuvõttes, mis oli täiesti savi, aga oma lollus ajab ikka vihale. Kämpa maja ära uuritud (mis see aasta on veel mõnusam, kui eelmine), läksime restosse, kus Karl end lõpuks pärast pikka päeva lõdvaks lasi ja teatas kelnerile “Two serveza’s please”, mille peale teenindaja kutt vastas: “Ee, two beers?”. 😀 Peruus, kus me viimati möllasime (ning Karl veel pärast seda Mallorcal rattalaagris sõitis) , ja kus Karl põhilause oma servezadega ära õppis, räägitakse HISPAANIA KEELT! A me olime Itaalias! 😀 Mingi päev on tal uus võimalus “Due birre“-ga (mitte mütsiga) lööma minna!

Suva pilte…

IMG_4011
Esimene õhtu. Lapsed on toas omas mullis Pokemoni kaartide ja joonistusvihikutega, vanemad avasid verandal veini.
IMG_4051
Magasime ära ja bassudesse 🙂 Laura ja Ethel ja Oscar
IMG_4054
Paraku olen ma valge ja ei saa panna värvilist pilti. Gravitatsioon teeb oma töö ja lamades olen vabalt 5 kilo kergem 😀

Õhtu poole 6-7 ajal läksime Vada beachile. Kus vesi ei ole küll mürgine ujumiseks, aga siiski on see tehislikult helesiniseks muutunud. Kell oli 7 õhtul ja õues oli 30 kraadi sooja. Vot see on minu suvi.

toxic
Kontrastid. Helesine meri taamatl vasakul ja … Rummu?
IMG_4100
Vabandan, minu Zara kleit on eelmise-eelmise hooaja oma 😀 Mark eks 😀
uikar
Ethel ja Oscar
päfka
Täiesti lambi päfka putka

Järgneb…

 

Maitse. Muusika

Maitse. Muusika

Neljapäeval käisin Sinilinnus Dramamama kontserdil. Ei ole ma selline tüüp, kes jaanipäeva nädalavahetust ootaks, et saaks kuskil suvesimmanil a la Smilersit või veel hullem (max hull!) Termikat kuulama minna. Ei, see ei tähenda, et ma 10-20 aastat tagasi neid ei fännanud. Mulle meeldis Enrique Iglesias ka kunagi, nii et selle kohta ei saa teha kaugeleulatuvaid järeldusi.

Üldse mind erutavad vähesed Eesti bändid, aga Dramamama ja Mikk Tammepõld on nende hulgas. Neis on midagi müstilist ja see müstiline käib nendega ajaga kaasas, mida ei saa Tannu ja Co kohta öelda. Aga muusikamaitse üle ei vaielda, seega…

Eestlane on tegelikult rahulik kontserdirahvas, aga ainult siis, kui end täis ei joo. Tol kontserdil olid kõik mõnusalt kaasa elavad ja viisakad, va üks kumminukk, mille keegi rahvasse loopis ja mis seal publiku peade kohal oma elu elama hakkas. See oli haigelt totter ja juhtus laulult ning esitluselt tähelepanu minema.

Aga muidu oli vinge live. Joamets ja värki…

PS: Päise pilt pixabay.com

Jälle need juuksed. Igapäevane juukserituaal

Jälle need juuksed. Igapäevane juukserituaal

Kõigepealt uuesti eellugu. Kui aasta alguses keegi minu foto alla kommentaari “Sul on nii ilusad hambad ja juuksed.. Tahan kaaaaaaa…” kirjutas, mõtlesin, et ta kirjutas seda terava irooniaga :D. Pildil võivad inimesed olla sätitud ja mukitud, aga päriselus hoopis midagi muud. Nii vast ka minu juustega. Kui ma oma hambad kuidagi üle elan, siis juuksed on mul küll üks paras Achilleuse kand. Nad on terved, aga õhukesed ja peenejuuselised (mida sõnakoperdust?!) ja muutuvad ruttu luduks.

Selle peale pakkus Linea Naturaga, et nad saadavad mulle oma šampoone ja palsameid testimiseks ja ma kirjutaksin siis oma muljetest, äkki midagi sobib. Sel hetkel mul polnud veel aimugi, et jään ise nende nii ustavaks püsikliendiks, nagu ma praegu olen.

Sellest, kuidas ma esmakordselt nende toodetega tutvust tegin, võib lugeda SIIT ja SIIT.

Sellest, kuidas ma nendesse toodetesse armusin, võib lugeda SIIT.

Ja sellest, kuidas ma nüüd olen juba pool aastat ise Linea Natura šampoone ja palsameid ostnud ning kasutanud, võib lugeda käesolevast postitusest, mis ei ole kuidagi tellitud postitus.

Mulle meeldib väga ühe blogija mõttemaailm, mis puudutab blogimist ja reklaame. Toon välja killukese, aga teatud põhjustel ma tema nime siia praegu ei pane.

Samamoodi nagu meid mõjutab lihtlabane reklaam, mõjutab meie arvamust tootest ka see, kui palju me selle saamiseks vaeva nägema pidime. /—/ sellepärast ei saa ajakirjanduses mitte iialgi ARVUSTUSEKS nimetada kinni makstud toodet või artiklit. siis on tegemist puhta reklaamiga.

Ehk, et kui olen ise maksnud toote eest, oskan hinnata paremini ja hinna ja kvaliteedi suhet, mis muide minu jaoks on üks olulisemaid asju ostlemisel (ükskõik, kas bookin hotelli või ostan lõikelaua või šampooni). Nüüd, kui olen ise ostnud mitmeid ja mitmeid kordi (ja ka emale kinkinud) neid šampoone ja palsameid, võin juba oma kogemusest ka ARVUSTADA 🙂

Alguses kasutasin nende roosa variandi siidiproteiini sari õrnadele ja kahjustatud juustele. Väga meeldis, aga pulli pärast tahtsin vaheldust ja ise tellisin neilt juba kollase mesilaspiima sari kuivadele ja tundlikele juustele, mille peale ka siiamaani pidama jäin. Ma ei taha mitte kunagi kasutada enam mingeid suvalisi šampoone, mis parasjagu kuskil veebipoes soodsa hinnaga ja mis lubavad põhimõtteliselt parukat pähe.

Minu igapäevane juukserituaal näeb ette pesu ja palsamit ning lõpuks kannan märjad juuksed (eriti juukseotsad) kokku veel nende maale toodus Struttura argaania juukseõliga, mis on lihtsalt õlemõistuse hea asi ning ei jäta juukseid rasvaseks.

IMG_3924
Kolm eluks vajalikku asja

Kui varem oli minu igapäevane probleem, et juuksed olid juba päeva peale peadligi ja õhtuks rasvased, siis enam mul seda muret absoluutselt ei ole. Varem pesin veel õhtul teist korda tihti pead, kui kuhugi minek, nüüd ei ole mingi probleem hommikul pestud juustesse õhtul sonksi sättida. Hommikul ärkan ja juuksed nagu filmis. Tegelt ka 😀

giphy

Pärast ärkamist ja tööle minnes siiski pesen juuksed uuesti, see on minu isiklik kiiks, igalt poolt puhas olla 😀 Aga nädalavahetusel olen teise päeva vahel ka välja vedanud. Igal juhul edulugu 😀 võrreldes sellega, et vanade šampoonidega olid mul juuksed juba lõunaks rasvased. Ilmselt tõesti pole Lineas seda p*ska, nagu lubatud, mis juuksed raskeks ja rasvaseks muudab.

Lihtsalt tahtsin hingelt ära öelda, et päriselt ka, ma jumala õnnelik selle leiu üle. Ja ma tagasi blond ka pärast mingit imelikku kahte aastat oma elust porgandina 😀

 

 

Maailmalõpp on käes – lapsed ei saa enam lehti müüa!

Maailmalõpp on käes – lapsed ei saa enam lehti müüa!

Mul on natukene kripeldama jäänud üks hiljutine teema, nimelt lehelapsed. Ma ei hakka siin analüüsima tööinspektsiooni argumente (ohutus, eakohasus, töötingimused jne) või otsima tõde, kas tööinspektsioon üldse keelaski lehelaste töö või lõpetas Ekspress Grupp ise lehelaste projekti pärast juba eelmise aasta augustis algatatud väärteomenetlust.

Küll aga käib mulle pinda meedia tekitatud kuvand ja vanemate paanika, kuidas lehelaste kadumisega pandaks justkui käsi ette tulevastele miljonäridele. Nagu kõigi vanemate unistus oleks, et nende laps saaks tulevikus miljonäriks. Justkui see oleks peamine ja nüüd on nii tulevased põlved hukule määratud kui ka meie – nende vanemad – kes ilmselgelt lootsid oma pensionipõlve miljonärist laste näol kindlustada.

Eriti demagoogiliselt mõjus esmapilgul suht tühine artiklikene ühest Saaremaa laulupoisist (mul ei ole selle poisi kohta ühtegi halba sõna, vaid häirib see, kuidas meedia selle poisiga paanikanuppu muljus), kes rääkis ajaleheveerul, kuidas talle see töö väga meeldis – sai julgust juurde, mida laval vaja, kõik oli väga tore, sai laulda ja uusi sõpru. Noh jälle sellise alatooniga lookene, nagu nüüd ei sirgu meie ühiskonnas enam kunagi ühtegi Elina Borni ega Liis Lemsalu, sest kõik võimalused lavalise julguse praktiseerimiseks nulliti juba lapsepõlves.

Suht sarnase signaali andis läbi meedia ka Paavo Nõgene, tsiteerin Postimehest: “See õpetas mulle töötegemist. Vanemate kirjalikult nõusolekul. Tundub, et nad olid lubades adekvaatsed, sest midagi hullu pole juhtunud, teen kirglikult tööd senini.” Nagu ma algselt ütlesin, ma ei taha hakata analüüsima tööinspektsiooni põhjuseid, aga ma ei saa kuidagi vaiki olla, mis puudutab seda, et kui Paavo Nõgenel olid adekvaatsed vanemad ja tal läks kõik hästi, siis see ei tähenda automaatselt, et kõigil nii on. See selleks.

Mina mõtlen, et kui laps tõesti tahab end proovile panna müügis, suhtluses, julguses, kontakti otsimises jne, küll vanem leiab talle selle võimaluse ilma lehepoisi ametita ka. Lasteaialaadad, koolilaadad, kirbukad, asulate päevad… Mida iganes. Meil oli hiljuti Kalamaja päevadel koolihoovis lastele laadapidamisvõimalus antud (pole ainuke laat aastas!) ja lapsed said müüa kõike – oma vanu mänguasju, küpsetisi, riideid, meisterdatud asju… Väljundeid leiab. See aasta tahtis minu laps ka osaleda ja kaifis seda melu täiega. Mul jäi karp lahti, kuidas väiksed poisid seal mingeid jullasid ja vidinaid müüsid, juttu tuli suust nagu kogenud müügimehel/ laadaärikal. “Tulge vaatama, maailma parimad…” jne. Otsige oma lastele siis muud võimalused.

Siis mingid nördinud lastevamete sõnavõtud meedias, kuidas nende lastel olid kõik lootused ülesse krutitud seoses taskuraha teenimisega ja nüüd tuleb kindlasti nii palju nuttu… Teile, lumehelbekestele, uudis – shit happens. Kõike võib juhtuda. Kui tahate lapsele sellest kõigest midagi õpetlikku külge pookida, siis seletagegi lugu ära – teinekord viskab elu ka  p*ska. Okei, seletage viisakamalt.

Taskuraha on tore asi. Ma ei tea, kui palju nende projektis osalejate hulgas oli neid peresid, kellele see teenimisvõimalus oli eluliselt oluline. Kas seal oli vanemaid, kes ajasid oma lapsed lehti müüma, et endale hiljem suitsu osta, või pigem adekvaatsed vanemad, nagu Paavo Nõgenel. Ma ei tea. Tahaks loota, et neid esimesi ei olnud. Tahaks loota, et lapsed saavad midagi muud teha (kas või maal vanaema juures vms aidata peenart rohida või lihtsalt kodutöödes rohkem aidata) ja oma taskuraha vanemate käest ikka välja teenida, kui nendele peredele see raha eest töötamise harjumuse juurutamine tõesti juba 8aastastel vajalik on. Ma ei ütle, et ei ole vajalik. Aga minu meelest ei ole lehepoisi amet ainuke võimalus õpetada oma lastele, et raha ei kasva puu otsas.

Paraku praegu on aga meediast jäänud selline mulje, et muud varianti ei ole.

PS: foto pixabay.com

 

 

 

 

 

 

 

Kui ei suuda traumasid kronoloogiliselt reastada…

Kui ei suuda traumasid kronoloogiliselt reastada…

Vanemaks saamine on natuke nagu mäkke või torni otsa ronimine – mida kõrgemale lähed, seda kaugemale taganeb oma elatud elu piiritlev horisont ja näed üldpilti hulga paremini, mingid asjad omistavad tähenduse, tekivad seosed. (Issand kui diip).

Lakkisin ükspäev küüsi ja panin üle saja aasta tähele kahte armi oma kahel vasakul näpul. Küüne äärest kuni sõrme esimese nukini jookseb vaevumärgatav joon, mida võõras ei pane võibolla tähelegi, aga millega minul on oma lugu. Mulle meenus, kuidas ma need armid sain. Ma ei tea, kas see oli minu elu esimene trauma või oli enne seda mu uppumistrauma, aga vahet ei ole.

Igatahes, räägin, kuidas ma mäletan. Mul oli lapsena üks vanem tuttav, kes oli küllaltki kiuslik. No näiteks käskis ta mul kätt hoida nagu ma teeksin kivi-paber-kääridest paberit, ise pani oma käe minu käe alla, aga ei näidanud mulle, et tal on käes välgumihkel. Ja siis pani selle põlema, nii et minu peopessa viskas leeki. See tegu iseloomustab teda hästi. Tal oli naljakas, aga mina pean vist jumalat tänama, et ma põlema ei läinud.

Mäletan häguselt, et kolasime Jõhvi pargis. Ajad olid teised. Ma polnud vanemate poolt hüljatud laps, aga lapsed kolasidki niimoodi omapäi. Jõhvi pargis asuv vana Vene aegne lõbustuspark oli igatahes siis juba kinni, aga territooriumile sai sisse. Mäletate seda vana Vene päikeseratast ehk laste vaateratast? Kahekesi sai vastamisi sisse istuda ja siis käis see aeglaselt ringi, üles. Mingit mehhanismi kuidagi keerates (kujutate ette, kui suur see kettide mehhanism peab olema, et see asjandus inimesi üles veaks?!) sai selle ratta seal mahajäetud pargis liikuma. Mind, kes ma olin äkki mingi lasteaia lõpp/kooli algus keelitati seda keerama. Tagant järgi mõtlen, et mul oli lapsena vist ajuhalvatus või olin lihtsalt idioot, aga oma näpud ma sinna mehhanismi sisse igatahes toppisin  ja käelaba mul nende õliste kettide (vist olid nagu hiiglaslikud ratta ketid) vahele kinni jäi. Kuni ma jõuga selle sealt välja tõmbasin.

Verd lahmas kahte lehte. Mina ei saanud aru, kas mul on näpud veel alles või ei, ning minu meelest sai lõpuks olukorra tõsidusest aru ka see vanem tuttav, kes mind kiiruga vanaema tööjuurde tirima hakkas. Vanaema oli kõige lähemal. Mobiile ju polnud. Hoidsin ühe käega oma teist kätt kinni aru saamata ikka veel, kas mul on näpud alles või mitte. Vähe ei ulgunud. Vanaema juurde jõudes ma suurt enam ei mäleta. Oleksin võinud terve käe kaotada ja praegu ühe käega blogida. Aga lõbustusparkides lõbutsemine on minu jaoks välistatud. Elu ei saa elamata jätta ja oma lapse olen viinud isegi Disneylandi, aga tagant järgi mõistan, et kramp on vist just sellest traumast sees.

Ahsoo, praegu tuli meelde, et äkki mu esimene trauma oli hoopis see, kus ma hakkasin ca 4-aastaselt liumäe liu poolt üles ronima. Sel ajal olid need vanad metallist suured kolakad. Ühesõnaga libisesin (need olid suht 90 kraadise nurga all, samas kes ronib üles 90 kraadise nurga alt?!) ja lõin lõua vasta seda liugu ära, nii et huul oli seest poolt ribadeks. Ema oli mul kõrval. Praegu mõtlen, et siis ei olnud mingeid nutitelefone, kus emad passivad, kui nende lapsed mänguväljakul hulle tempe teevad. Ema oli mul reaalselt kõrval ja lubas sedasi turnida. Igatahes lõppes mul see üritus traumapunktis (kus muidugi Kohtla-Järvel keegi eesti keelest aru ei saanud – järjekordne trauma kogu eluks!) huule kokku õmblemisega ning igavese norimisega (okei, 10 aastat tuli seda reaalselt jutti) ema ja isa poolt, et no pulmadeks saab terveks. Abiellunud siiamaani ei ole. Nii et jah, igasugused atraktsioonid ja liumäed… See pole üldse minu teema.

Aga kõige hirmsam kogemus oli mul aga mingi lasteaia lõpus, kui olime vanematega A-rannas. Ma olin kummimadratsiga meres. Ema ja isa päevitasid. Triivisin rahulikult kummimadratsil, kuni tundsin, et jalad ei lähe enam põhja. Ma ei olnud kaugel rannast, aga mu jalad olid kõvasti lühemad kui praegu. Igaljuhul pistsin ma röökima. “Ma uuuupuuuuun”, vist karjusin. Ema kuulis. Tõukas isa. Isa lendasid sekundiga lühikesed teksad jalast ja ta tormas mind päästma. Midagi hullu ei juhtunud. Peale selle, et mu ema rääkis kõikidele sugulastele ja tuttavatele 10a järjest seda lugu, kuidas ta laps tahtis parvega Soome sõita. Aga minul olid öösiti horror unenäod ja ma ei suutnud magama jääda. Arvake ära, kas mulle meeldib laevaga sõita?

Suuremaks saades traumad ei lõppenud. Mäletate võõrkeele tunde, kus pidi pikka teksti ette lugema ja siis üle klassi tõlkima. Õppisin alates 3ndast klassist saksa keelt. (Oma vanemaid tahaksin selle valiku eest kui mitte mõrvata, siis… ma ei tea, mis on leebem?). Ühesõnaga õppisin seda k*radi saksa keelt. Ja mul ei ole keelevaistu. Võõrkeele vaistu siis. Või äkki ma lihtsalt sain sellise trauma ja blokk tuli peale, tegelt olen potentsiaalne polüglott. Vahet ei ole, tulemus on sama. Lugesin klassi ees seda teksti, muffigi aru ei saanud ja siis pidin tõlkima. Katsu sa tõlkida, kui ühestki tegusõnast aru ei saa. Tuupimine ei aidanud. Seda ma oskasin. Ei aidanud. Tänasel päeval näen ma unes stsenaariumi, kus ma olen keskkoolis (või ülikoolis), hakkan juba seda kooli lõpetama, kuni avastan, et appi, mul on kohustuslik saksa/ vene (olenevalt unenäost) kursus ju läbimata ja ma ei saa kooli lõpetada ilma selleta. Ning mind valdab unes selline paanika. Saksa keel oli mul gümnaasiumus üldiselt 4. Polnud probleem 4 kokku saada, vahel oli ka 5. Aga ega hinne ei väljenda alati oskusi.

Niisiis… Tänaseks olen ennast juba liiga palju avanud. Mis teie lapsepõlvetraumad on? On midagi jätnud oma jälje?

PS: foto pixabay.com

 

 

Nimekirjad. Ohh, need nimekirjad

Nimekirjad. Ohh, need nimekirjad

Peagi algab mul puhkus! Itaalia! Aegade jooksul olen paljudest blogidest ammutanud inspiratsiooni reisinimekirjade osas. Mida siis ikkagi 10 päevasele tavalisele puhkusereisile kaasa võtta?

  • 10 paari trussikuid. Aa, tegelt, võtan 12 paari, äkki s*tun 2 paari täis või muud säärast.
  • Raha. No shit eks!
  • Lapsed. Mees. Sest noh, perereis ikkagi!
  • Päevituskreem ja päevitusriided. Suvepuhkusereis ju, mere ja bassuga. Kaua mõtlesin, mis sellisele puhkusele kaasa võtta, aga siis pahvatas jumala lampi – PÄEVITUSRIIDED ja KREEM!
  • Riided. Et mitte paljas olla.
  • Aa, jalanõud. Issand, peaaegu unustasin.
  • Püreed. Sest äkki mul kukuvad vahepeal hambad suust välja, kui mul tuleb julgus kellegi molli sõita kuskil.
  • Kohver!!!! Sest kuhugi pean ju need riided ja asjad pakkima.

Aga tegelikult… mälukaart on vaja osta küll. Itaalia osas ma ei teinud nalja. Kus veel pilte teha, kui näiteks Itaalias. Ning teatud olukordades on avalikud reisitavaarinimekirjad väga kasulikud. Näiteks kui lähed ekstreemsetesse oludesse, matkale, mäkke, polaarekspeditsioonile vms. Mina sain kunagi tänu oma Peruu tavaarinimekirjale teada, et on olemas näiteks meditsiinilised kompressioonsukad ja üldse eri liiki sokid. Näiteks matka! Ma varem arvasin, et sokk on sokk. Või noh, okei – naiste, meeste ja laste 😀

Loodan VÄGA, et midagi nüüd nimekirjast välja ei jäänud ja saan ikka kõik asjad kokku! 😀