Browsed by
Author: ebaparlikarp

Viljandis

Viljandis

Ma olen Viljandis. Kaks korda hüppasin järve ka. Külm oli. Aga ilm oli siiski suvi. Eesti suvi.IMG_4937

IMG_4938

Turul oli kirbukas. Ostsin kleidi – 3 eurot ja hakkasin kohe kasutama. Käisime ka teistes Viljandi kaltsukates ja võrreldes Tallinnaga on siin hinnad jõhkralt kallid. Ma ei saaks öelda, et müüdavad riided oleks praht või kaltsud, aga LILLELINE POLÜESTRIMERI.
IMG_4974

Montonist sain kaks (parema poolsed) kaelaehet. 70% odavamalt. Vasak poolne oli mul tulles kaelas.

IMG_4981

Söömas käisime Rohelises kohvikus (oli vist selline nimi). Kõht oli nii tühi, et sellele suurele suvikõrvitsakotlettide taldrikule sõin ka taimse seljanka kausi lisaks.

IMG_4984

Kohviku kõrval oli nii romantiline majake, et tegin pilti.IMG_4975

Filmisoovitused ja mittesoovitus

Filmisoovitused ja mittesoovitus

Ma olen otsinud endale mingit uut sarja, mida õhtul vaadata, no nii 30 või 40 minutiliste osadega, sest vahel jõuan õhtul filmivalmis siis, kui kell on juba nii palju, et täispikka asja ei jaksa enam ette võtta.

No ei leia midagi põnevat. Ükspäev panin peale seriaali “Limitless” . Mängufilm mulle väga meeldis. Sarja esimene osa oli lõbus ja paljutõtav…Ning siis teine osa – muutus täiesti keskpäraseks mul-on-erilised-võimed-ja-aitan-politsei-tööd-teha detektiivisarjaks, mis mulle absoluutselt huvi ei paku. Proovisin vaadata “Vikings”. Vaatasin 15 minutit ja panin kinni. Mitte et see halb oleks, aga ei ole minu teema vaadata noori poisse meheks saamas või seda, kuidas hambutud kalkaritest matsid naist vägistama lähevad. Tänan, ei! Olen proovinud vaadata “Orange is the New Black”… Umbes neljanda-viienda osa peal hakkas mul arvuti hakkima ning nii põnev ja naljakas see ka polnud, et nüüd uuesti üritada. Keegi soovitas “Handmade’s Tale”, aga ma olen raamatut lugenud ja tean sisu, seega ei viitsi.

Aga päris filmide juurde. Vaadake “Gifted” (2017). See väike tüdruk on seal lihtsalt hullupööra lahe. Ta mängib väikest geeniusest matemaatikut ja film on sellest, kuidas tema onu tema eest võitleb. Põnev, südamlik, südantmurdev, samas positiivne.

Emotsionaalselt eelmisele filmile vastanduv on “Room” (2015). Kujuta ette, et sa oled sündinud ühes toas ja pole sealt kunagi välja saanud ning oled juba 5 aastane. Su ema on sulle rääkinud, et see ongi maailm. Sa ei tea, et on ka teine maailm. Kujutad sa üldse sellist asja ette? Ja järsku sa saad teada, mis sellest ühest toast väljas pool olla võib. Saad sa üldse aru sellest? See on lihtsalt nii pagana hea film, et ole valmis, et see film sööb su hinge. Veel päevi pärast vaatamist.

Nüüd aga mittesoovituse juurde. Käisin vaatamas “Spider-Man: Homecoming” (2017). Ärge küsige, miks 😀 Last pole linnas ja igav oli ja no vahel olen mõnda Marveli filmi ikka vaadanud. Aga… MISASI SEE OLI? Film kestis 2 tundi ja 13 minutit ning ma vaatasin kella – täpselt TUND aega pärast algust hakkas nagu midagi toimuma ehk et film läks käima. Ja no see ei olnud Ämblikmehe film, see oli Ämblikmehe filmi PAROODIA. Reaalselt poole filmi peal hakkasin mõtlema, et äkki see ongi paroodia, mitte päris film, ja et ma sain ise valesti aru. Ämblikmees ise oli koba 15a poiss ning pool filmi oli elust koolis ehk teistest lastest. Karakter oli maha viksitud teisest Marveli filmist “Deadpool” (2016). Ainult, et kui Deadpool oli tuus, siis Ämblikmees oli nagu Deadpooli käpardist noorem vend. Täiesti mõttetu film ühe naljaka kohaga. Müstika!

Filmi lõpus oli ka üks blogijaid puudutav lause. Raudmees nimelt ütles Ämblikmehele, et teda ootavad ukse taha 50 ajakirjanikku. Päris ajakirjanikku, mitte blogijat 😀

PS: Päise pilt: www.spidermanhomecoming.com

 

 

Purjus peaga roolis – kas lihtsalt juhtub peo/masenduse/asjade käigus?

Purjus peaga roolis – kas lihtsalt juhtub peo/masenduse/asjade käigus?

Mõned päevad tagasi tabati endine vormelisõitja Marko Asmer roolist kriminaalse joobega. Selle uudise valguses ilmus mingi väike ülevaade purjus peaga roolist tabatud Eesti staaridest. See on tegelikult purjus peaga sõitjate jäämäe tipp ning käputäis näiteid:

Kirjanik Kerttu Rakke tabati aastal 2011 2,3-promillise joobega autoroolist ning talle mõisteti selle eest tingimisi vangistus.

Tuntud näitleja ja koomik Henrik Normann tabati roolist kriminaalses joobes eelmise aasta veebruaris. Mees mõisteti kolmeks kuuks ja 29 päevaks tingimisi vangi.

Poliitik Kalev Kallo on lausa rekordimees! Aastal 1999 juhtis mees 3,43-promillises joobes autot ning mõlkis ära neli autot.

Kuna on inimesi, kes sõidavadki joobes peaga, siis kindlasti ongi inimesi, keda need uudised külmaks jätavad, nagu see oleks normaalsus. Ikka juhtub vms. Mind ei jäta. Tihti räägime, kuidas elu ei ole must-valge. Purjus peaga (teeme siis nii, et räägime praegu kriminaalsest joobest) sõitmine on minu jaoks absoluutselt must-valge. Selline asi ei saa niisama asjade käigus/ peo käigus juhtuda. See on fundamentaalne otsus, mis a) kas on inimese peas sündinud täiskasvanuks saades või b) ei ole sündinud ega sünni ka. Kui sünnib, siis võibolla vaid kellegi teise elu hinnaga.

Kui suhtes inimene petab (olgu kaine või purjus peaga) räägitakse tihti, et suhe on ikka kahepoolne, ju siis oli midagi viltu ning üks asi viis teiseni, petja otsis lähedust kuskilt mujalt. Purjus peaga autoga sõites ei ole see suhe mitte kuidagi kahepoolne. Oled ainult sina. Sinu otsus. “Tundsin end nii üksikuna” või “Aga see auto oli nii väljakutsuv” või “Ahh, see oli ju täispeaga”… Need ei ole vabandused. “Naljamehe” Hendrik Normanni “nali” “Kui ma oleksin kaine olnud, siis ei oleks ma purjus peaga rooli istunud” tundub selles kontekstis minu meelest veel eriti võigas. Ei mõju kuidagi eneseirooniliselt, vaid jätab pigem inimesest täiesti süüdimatu mulje.

Mina ei usu TÄISKASVANUD inimesi, kes täispeaga sõites lihtsalt vahele jäävad, ja hiljem kahetsevad. Ei usu! Nad kahetsevad, et nad vahele jäid. Ja on hirmul, et kui uuesti jäävad, mis siis saab. Ehk on nad seepärast tulevikus valvsamad. Elus lihtsalt on asju, mis ei ole tagantjärgi tarkusena võimalikud. Ja täispeaga sõitmine on üks (äkki ainuke) nendest. Võibolla, kui keegi on õnnetuses eluga maksnud, siis jõuab purjus peaga õnnetuse põhjustajale tema tegu kohale. Muud moodi vast mitte. See on liiga karm hind, et seda legaalseks pidada.

Hendrik Norman on üle 40a vana ja kui selle elukogemuse põhjal ei ole inimene suutnud teha oma peas otsust, et joobes sõitmine ei ole ok, siis ükski tagantjärgi tarkus seda ei muuda. Kalev Kallo oli 1999. aastal 51aastane. 51aastane ja roolis 3,43 promilli! Kerttu Rakke – 41aastane. 41 ja 2,3 promilli. Carmen Mikiver – KAKS KORDA viiekümnendates eluaastates. Vaid üksikud näited.

Nutma ajab lihtsalt!

Kui need noored “nolkidele”, kes tõesti suudavad oma teost õppida ning juhuslikult kedagi surnuks ei sõitnud, võivad veel “inimeseks saada”, siis 30-40ndates eluaastates mehele või naisele, kes on kriminaalse joobega roolis vahele jäänud, ei ole mitte mingit õigustust.

Öeldakse, et ära ütle iial mitte iial, aga ma usun, et ma võin 100% väita, et ma mitte kunagi ei istu purjus peaga rooli. Mitte kunagi! MITTE KUNAGI! Isegi täispeaga ei istu joobes rooli! See on otsus! Ja kui ma peaks seda kunagi tegema, siis olen ma absoluutselt väärt, et keegi seda postitust mulle nina alla hõõrub. See oleks veel väike karistus.

PS: foto pixabay.com

 

 

 

 

 

Riid majas

Riid majas

Kui me ca aastake tagasi kääbushamstrid võtsime, hoiatas meid müüja, et need pisikesed lähevad omavahel riidu. Kui ta aga nägi, millise puuri me valisime, nentis, et nii suures puuris probleemi olla ei tohiks – territooriumit, mida omavahel ära jagada, on küllaga. Nii need hamstritüdrukud meile koju saabusid. Loomulikult nägin ma esimesel paaril kuul unenägusid, kuidas selgub, et nad ei olegi mõlemad tüdrukud ja üks hetk olen mingi 27549 kääbushamstriga vastamisi. Õnneks nii ei läinud.

Ligi aastake rahumeelset ja harmoonilist elu üksteise kaisus, toidu, pesa ja pesamaterjali jagamist, ning siis hakkas kostma õhtuti nääklemist. Teate neid multika koopaoravaid… Selline imelik hääl, aga umbes 2 miljonit korda peenikesem ja kiirem. Kui seda esimest korda kuulsin, ehmusin, sest ma ei saanud aru, misasi see on. Nagu õhupallist viliseks õhku välja või vanaaegne veekann hakkaks vilisema ning nüüd keera see hääl roboti võtmesse. Selline hääl. Hästi seletan eks.

Mingi hetkel märkasin, et asi on selles, et üks hamster ei lase teist enam alla korrusele. Alla, kus on nende pesa, söök ja ka üks jooksuratastest. Kuna ma ei tee meie kääbikutel vahet, siis ma ei oska öelda, kumb see bitchiks muutus, aga igal juhul, kui üks alla korrusele läheb, siis see alumise korruse okupeerija kargab välgukiirusel talle kanni kinni. Toimub mingi 4 tiiru alumisel korrusel ringiratast üüratul kiirusel liikumist, kus üks on teisel jätkuvalt kannis kinni. Lisaks see kriiskav robothääl. Ja lõpuks jookseb see õnnetu üles korrusele tagasi.

tumblr_ljm2v0vHxi1qih39fo1_500

Seda see müüja hoiataski. Õnneks on neil tõesti 3 korrust, mida jagada, ning saavad kuidagi hakkama. Panin ka ülemisele korrusele süüa ning üks kükitab siis üleval torus, kui teine endale salfakatest uhke pesa all ehitab ja ülbitseb. Mõtlen, mida teha? Kuidas ikka on võimalik aasta aega nii harmooniliselt elada ja siis tülli minna? Mis neid tülli ajas? Üks ütles teisele kääbushamstri keeles, et sul karv üldse ei läigi? Aga kui inimestelgi võib nii minna, siis miks mitte ka kääbushamstritel. Ju tüütas ära. Tahaks vaheldust. Nende jaoks 1 aasta on meie 40 aastat 😀 Vähesed, kes 40 aastat koos püsivad!

Igatahes on mul plaan nende puur ära koristada ja pesta ja kõik lõhnad hävitada ning natuke ringi sättida ning siis vaatame, äkki uued lõhnad ja ruumi paigutus suudab neile ellu väikest vaheldust tuua ja lepivad ikka ära 🙂

PS: Päise foto www.cartoonbrew.com

SUP Sansibaril

SUP Sansibaril

Eile proovisin Rummus SUP‘i (stand up paddle), sest avanes ootamatult lihtsalt selline võimalus. Kuigi ma olen kõrvaltvaatajana varem arvanud, et issand, kui mõttetu aeruga ukerdamine, kuidas see saab lahe olla, siis ometi oli täitsa äge.

Ning siis lõi mul lambike peas põlema, et ma ju lähen sügisel Sansibarile ja võin end seal segaseks sup’ida 😀 Googeldasin koju jõudes, mis variandid on…

Foto: www.surfzanzibar.com
Foto: www.surfzanzibar.com

Peale selle, et ilmselt saad niisama lauaga kuskil helesinises vees proovida ja mässata, siis korraldatakse seal ka SUP matku, mis tunduvad põnevamad.

Kui ma esimest korda mainisin blogis, et lähen Sansibarile, siis mulle kirjutas päris mitu inimest, et nad on käinud ja kift. Äkki oskate soovitada ka mõnda konkreetset firmat, kelle kaudu olete käinud näiteks SUP matkal? Ilmselt ka paljud hotellid annavad selle kohta infot ja võibolla pakudvad ise seda võimalust, aga kui kellelgi on häid nõuandeid selle teema kohta, siis võiks küll igasugust infot jagada. Kas on ka mingi kindel piirkond, kus seda rohkem harrastatakse? Ja kas seal HAISID KA ON? 😀

PS: foto pixabay.com (ei ole Sansibari foto).

 

 

 

Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest

Natuke arvamustest ja erinevatest arvamustest

Hoiatus! Siin tuleb juttu natuke jälle blogimise teemal (aga natuke ka üldse arvamustest), keda see ei huvita, siis palun ärge edasi lugege eks.

Kuulasin täna katusel päevitades jälle “Olukorrast riigis”, kus Karnau ja Lobjakas analüüsivad, argumeneerivad ja avaldavad arvamust. Lobjakas ei kuulu mu lemmikute hulka, pigem vastupidi, kuid ometi on huvitav kuulata, kuidas nad vaidlevad ja suures osas ka nõustuvad. Vahel kuulad ühte, mõtled, et jaa, tal on pointi, siis kuulad teist, ja mõtled, et tal on ka nagu õigus. Tihti niiviisi elus ongi.

Aga mis ma kirjutada tahtsin. Ega seal (ja ka muudes sarnastest saadetes) ei arutleta selle üle, kui ilus täna ilm on, või mitu kraadi homme tulla võiks. Nad ikka ütlevad asju välja! Näiteks täna ütles Lobjakas konkreetselt (täpset sõnade järjekorda ei mäleta): “Eesti lihtsalt ei saa endale lubada ministrit, kes ei suuda BBC-le intervjuud anda, sorry!” Kuigi ma olen Lobjakaga umbes miljonis kahesaja tuhandes asjas eri meelt, siis selles on tal täiesti õigus. Mis ta siis sellega ütles? Ütles tegelikult otse välja, et Toomas Tõniste ei ole rahandusministina pädev. (Ma formuleerisin selle praegu viisakalt, aga tegelikult võib seda tõlgendada ka veidi krehvtisemalt). Täiesti normaalne on nii arvata ja kui mõni arvab teistmoodi, on täiesti okei talle vastu argumenteerida (kuigi ilmselt tänaseks päevaks ei suuda ka Helir-Valdor Seeder ühtegi vett pidavat argumenti leida).

Kui ühes raadiosaates on see täiesti normaalne arvamuse avaldus poliitikute kohta, siis sama asi nö blogimaailma üle viies tähendaks osade blogijate, kommenteerijate kui ilmselt ka lihtsalt lugejate hulgas:

RÄIGET SOLVANGUT!

ÕELUST!

KADEDUST!

(KOOLI)KIUSAMIST!

Miks ma JÄLLE blogiteemal kirjutan, kedagi ei huvita… Alati on võimalus see teema üle lasta, keda ei koti, hoiatus oli esimeses lauses. Aga need, kes siiamaani jõudnud lihtsalt seletuseks, et kuna ka minu enda isiklikus blogikommentaariumis selline nähtus  (õnneks harva ja teatud teemadel) esineb, siis see puudutab vahel ka mind. JA MA EI MÕISTA SEDA! Kas need inimesed, kes asja niimoodi näevad, ei kuula tänapäeva analüüsivaid saateid, ei loe näiteks Postimehest arvamusartikleid? Kas nad elavad mingil imelisel taimede aasal, kus mesilased tolmeldavad neile silmipimestavaid ja kõrvulukustuvaid aineid? Elatakse eituses? Esoteerikas? Kuidas?

Räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast. Ma olen kohanud selle paari aasta jooksul ka mitut vanemat inimest, kes justkui õeluse-solvangu-kadeduse-vandenõuteoreetikud. “Miks peab teisi niimoodi mustama?” on nende põhilause. “Laimama” on ka popp väljend. Miks on sõnal “mustamine” inimeste hulgas nii erinev tähendus, ma küsiks. Või kuulavad need inimesed neid raadiosaateid ja loevad lehti ning ohivad samamoodi nagu kuskil blogikommentaariumis vahel kohtab? Mõtlevad, et miks kõik kõiki juba kohtusse ei kaeba selliste räigete solvangute peale? Mis nad siis veel PÄRIS solvangutest ja sõimust arvavad?

Ja siis see nähtus, kuidas näiteks mina avaldan oma blogis oma arvamust. Siis tuleb keegi kommenteerija X ja kommenteerib oma teistsugust arvamust (mis on täiesti ok). Aga siis ma kommenteerin veel midagi vastu, vastu tema arvamusele (sest ma ju ei olnud samal arvamusel eks). Ning siis tuleb see X tagasi ja ütleb, et kui mina olen varem rõhutanud, et võib olla erinevaid arvamusi, siis miks ma justkui tema arvamuse alla veel omakorda oma arvamuse julgen panna. Aga sellepärast, et ju sa siiski ei suutnud mind vastupidises veenda ja mul oli järelikult midagi veel lisada. Saad aru, mul võib olla oma arvamus ka sinu arvamuse kohta. Mul võib olla kõige kohta oma arvamus! Sul ka! Aga ära siis hakka jaurama, kuidas keegi peab justkui pärast sinu kommentaari lihtsalt vait olema. Ei pea. Ma võin edasi oma blogis argumenteerida, kui ma tahan. Või keegi teine, kui ta vajalikuks peab.

Natuke segane postitus sai. Aga see ongi lihtsalt nii loll teema.

PS: pilt pixabay.com

 

 

 

 

 

Aga kuidas TEGELIKULT on?

Aga kuidas TEGELIKULT on?

Ma ei oska öelda, kui paljud tänapäeva noored alaealised teavad, kes on Anu Saagim või kui paljud alaealisd tahavad olla nagu Anu Saagim. Arvan, et suurusjärk NULL alaealist. Avaliku elu tegelased mängivad kindlasti rolli lapseohtu noorte hoiakute kujunemises, kuid kahtlustan, et tänapäeva puberteedieas laste iidol Anu Saagim küll ei ole. Ma usun, et suuremal osal pole aimugi, kes see “vanaema” on. Anu näeb oma vanuse kohta kahtlemata hea välja, kuid teate küll, kuidas lapsena tundusid kõik üle 30aastased vanad inimesed. Ja kes nende vanakeste moodi ikka olla tahavad? Coolid on 5a vanemad poisid! Ja ilusad pikkade juustega tüdrukud. Kes ei ole päris sinu liiga mängijad. Seega ma sellest meedias tekitatud paanikast “appi, mis eeskuju Anu Saagim lastele annab” väga aru ei saa. Jah, ma saan probleemist aru, aga kas selle peaks paanikaks formuleerima, see on kaheldav.

Küll ei saa mina aru mingite “spetsialistide” järelhinnangust – see oli Anul lihtsalt provikatsioon. Mida see peaks tähendama või leevendama või seletama? Okei, oletame, et oli. Ma siiralt tahan teada – miks peab selline naine üldse millegagi provotseerima? Mis pagana provokatsioon? Provokatsioon on provotseeriv tegu – väljakutse. KELLELE on see suunatud? Meediale? Et kõik kirjutaks, räägiks, klikiks, teeniks meediaväljaannetele raha? Okei, mõistan. Aga sel juhul ma küsiks, miks maailma kõikidest võimalikest tegudest, mida võib provokatsiooniks nimetada, valib Anu mingi labase kanepi? Palju klikitavam oleks, kui Anu näiteks endale pooliku arbuusi pähe kinni virutaks.

See ei olnudki tegelikult kanep, tunnistavad asjaosalised hiljem. No muidugi, sest mida muud ikka öelda. Tegelikult ei ole muidugi üldse oluline, kas Taukar päriselt ka käed roolist lahti lasi ja liikluses ohtlikult sõitis, või oli see vaid meile näidatud sellisena, niisamuti nagu ei ole tegelikult oluline, mis seal Anule ulatatud pläru sees tegelikult oli või miks see ikkagi Anule sarve ei hakanud. Kui te teete žanrina realityt (intervjuu on ikkagi tavaline live, reality), aga selle juures näitlete, siis see on vaatajate jaoks ikkagi päris, sest muidu ei oleks see see, millena te tahate seda näidata. (Võite selle viimase lause uuesti lugeda!)

Aga mis ma öelda tahtsin. Ma olen kuulnud igalt poolt, kuidas Anu Saagim on ikka TEGELIKULT nii tark naine. TEGELIKULT on ta ikkagi stiilne. TEGELIKULT on ta… (vali mingi positiivne hea omadus). Mul tekib paratamatult tunne, et  miks igal pool on vaja seda TEGELIKULT rõhutada. Kas see juba ei räägi iseenda eest?!

Ja TEGELIKULT olen ma Viplala ja tinistasin oma perekonna Pet Shopi kujukeste suurusteks just…

PS: Pilt pixabay.com

 

 

 

 

Oh jumal, kaua võtab aega, et kasvaks aju, kus mõte sees* ehk KÕIK POLIITIKASSE!

Oh jumal, kaua võtab aega, et kasvaks aju, kus mõte sees* ehk KÕIK POLIITIKASSE!

Arvestades oma tähelepanekuid, võin väita küll, et olen keskmisest suurem uudiste (LÄBI) lugeja, eriti, mis puudutab Eesti sisepoliitikat, ministreid, koalitsioone, fraktsioone, erakondi, erakonna esimehi, poliitikuid, näitlejatest poliitikuid, muusikutest poliitikuid, näitleja-muusikutest poliitikuid, sportlastest poliitikuid, ajakirjanikest poliitikuid, telenägudest poliitikuid, läbikukkunud poliitikuid, altkäemakse, kohtuasju, autorollosid, valgeid kampsune, vanaema kapist raha leidmist, valimisnimekirju, “kolme õde”, eesistumist, arvamusartikleid, presidendi sõnavõtte JA NII EDASI!

Seda enam, hakkab mul FÜÜSILISELT HALB, kui ma mõtlen reaalselt selle peale, mis võimalused on idiootidel tänapäeval poliitikuteks saada ja kuidas nad seda võimalust ka hoogsalt ära kasutavad.

4fac5a26ea0886c628c5ccef57c2b4e4--us-presidents-american-presidents

Ma ei ole seni üle saanud sellest, et Maire Aunaste riigikokku sai. See oli minu jaoks totaalne süsteemi feilimine. Mitte esimene ohumärk, aga reaalne oht. INIMELUDELE! Kas ma saaksin Mairet süüdistada, et ta äkki tahtis üks kordki elus stabiilselt kolme tonni teenida ja mitte palgast palgani elada? Äkki see oli tema bucket listis ja noh – asjad, mis seal listis on, on ära tegemiseks! Aga…

Kui Toomas Tõniste rahandusministriks sai, olin ma šokis. Alles oli ju Sester ja nüüd… Seepeale ütles üks tuttav väga rahuliku häälega: “Iga inimene peab ikka ise oma margi täis tegema!”

Ja kaua aega võttis? Paar kuud. PAAR KUUD!

Kaja Kallas kaitseb – kõigil võib juhtuda. Ja see on jumala õige, sest tänapäeval võivad KÕIK ministriks saada. Kui KÕIK võivad ministriks saada, siis võib tõesti KÕIGIL juhtuda. PÄRIS ministril ei juhtuks. Aga palju meil neid PÄRIS ministreid üldse on? Jüri Luik äkki.

Ning mõnele on rohkem võimalusi antud. Et kui kellelgi on jäänud praamide koha pealt veel väike kahtluseussike, et äkki Urve Palole ongi liiga tehtud, siis nüüd peagi-peagi kaovad ka need skeptikud planeedilt.

Me oleme poliitikas näinud kõike – ka surnust ülestõusmist, pöördumatut haigestumist kohtuistungiks ja samas imelist tervenemist valmisnimekirjade ajaks, pluss kõik see, mida ma sissejuhatuses mainisin. Äkki näeme isegi Villut vangi minemas. Galojan käis lõpuks ju ära.

Aga ühte asja ei ole me VEEL näinud. Ja ma loodan, et me ei näe seda MITTE KUNAGI.**

*Laulusõnad Dagö repertuaarist. Päise pilt pixabay.com

**Kahjuks ei saa ma rohkem midagi öelda, sest viimasel ajal on saanud tavaks kõik pressinõukokku kaevata.

“Lumehelbeke tasa, tasa…”

Kõik on KINNI

Kõik on KINNI

Kui päris paljudel, keda ma tean, on terve suvi ja eriti kõik nädalavahetused täis bookitud, ja planeeritud juba mai algusest alates, siis mina sellist elu ei ela. Eks mul paar traditsiooni, mis suve jooksul teha, on ikka, ning puhkuse ajal ei ole ma Eestis, kuid üldiselt on minuga lihtne. Ma olen koguaeg vaba! 😀 Mõni aasta olnud lausa võimatu sõbrannadega ühist aega leida, mis korraga kõigile kokkusaamiseks sobiks, sest kõigil (välja arvatud mul 😀 ) on mingid plaanid juba tehtud. Vahel olen mõelnud, et MIDA KÕIKE inimesed nii palju endale korraldavad ja kuidas nad viitsivad.

(Praegu ma kõlan nagu mingi hüsteerik, kes tahaks koguaeg kõigiga kokku saada, kuid saab pidevalt eitavaid vastuseid 😀 Tegelikult on pigem vastupidi, ma hoian omaette ja elan küllaltki eraklikku elu).

See, et mul on peaaegu terve juuli nädalavahetused kinni, on minu puhul täitsa erakordne. Isegi ei saa aru, kuidas ma nüüd järsku nii hõivatud olen. Mul on plaanis Viljandi reisike, Tartu reisike, suvepäevad…

Eesti suved pidid spaahotellidele olema edukas aeg. Kõik on nii vihmane ja kole, aga  inimesed tahaks kordki paljaks võtta ja ujuma, ilma et jalad krampi kisuks või et see jääaugu talisuplust ei meenutaks. Seepärast otsivad paljud lohutust spaadest. Mina olen tihe spaa külastaja. Lapsega on meil oma traditsiooniks saanud tema sünnipäeva nädalavahetusel spaasse minna. Muidu käime ka, aga sünnipäeva puhul kindlasti. Viimased aastad oleme sattunud Pärnu Strandi ja Lottemaale ning ka Laulasmaale. Laulasmaa on minu lemmik, aga nüüdseks oleme seal nii palju käinud, et tahaks midagi uut. See aasta mõtlesin, et võtan Etheliga ette Tartu city break’i.

Tartu on selline imelik koht, minu jaoks hästi võõras. Mitte et ma Tartus käinud ei oleks. Olen ikka. Nooruses sõbrannal ühikas külas käidud ja natuke isegi pidutsetud. Ahhaa keskuses olen lapsega näiteks lausa kolm korda käinud. Seoses mingi Karli rattamaratoniga (mitte “mingi Karli” vaid “mingi rattamaratoniga” :D) olen Tartusse sattunud, Auras kunagi ujunud, Loodusmuuseumis käinud ja… Aa, Lõunakeskuses, selles põhilises tõmbenumbris (khmkhmm…) ikka ka.

Aga võõras on see linn ikka. Ma olen läbi ja lõhki Tallinna inimene. Ja Pärnu. Ja Rakvere. Nüüd siis lähengi Tartusse esmakordselt oma täisealise elu jooksul nö ÜKSI. Ses suhtes, et jaa, Ethel on ka, aga nagu ikkagi üksi – ilma teise täiskasvanuta. Kunagi oli mul esimest korda üksi ilma täiskasvanuta lennuki peale (Belgiasse) sõit märgilise tähendusega. Nüüd siis Tartusse minek 😀 (Natuke teen sohki ka. Nimelt mu ema liitub meiega teisel päeval).

Seekord on plaanis VSpa’s kaks ööd olla ja ERM‘is käia. Loodan, et Ethelil seal päris igav ei ole. Kuigi ema ütles, et kui juba pilet ostetud, siis peame seal täie raha eest ikkagi olema. Ma ei viitsi küll täie raha eest… ee… igavleda 😀 Tegelikult ma arvan, et seal pole Ethelil igav, midagi ikka teda paelub. Ja küll ma siis teda suunan ja juurde seletan. Näiteks nüüd juunis Itaalias olles ei viitsinud ta linnas suvalt kaasas tolgendada, aga kui ühte kirikusse sisse astusime, mis nägi seest suht välja nagu Peetri kirik Vatikanis (kes teab eks!), oli ta nagu tardunud. No ikka väga uhke. Laed-seinad kõik pilte ja nikerdusi täis, altarid ja sarkofaagid… Tuli siis vaiskelt mu juurde, sikutas käest ja sosistas: “Emme, mis see siin kõik selline on?!” Ta on Eestis kirikus käinud küll, aga no see oli veits teisest klassist kirik. Sellisest, mis lapse tohutult tõiseks ja aukartlikuks ehmatab.

Viljandis on meil plaanis sõbrannaga lihtsalt olla. Valisin Grand Hotel Viljandi ja SPA Hotel Villa Peetrimõisa vahel ning otsustasime siiski viimase kasuks, sest seal on rõdu. Kaugemal küll linnast ja kindlasti mitte nii ilus, aga… RÕDU! Oleks ilusat ilma, siis vedeleks veidi rannas, plaanis on ka kohvikud ja kaltsukad. (Äkki keegi oskab kaltsukaid soovitada?) Kaks viimast aastat oleme Muhu veinitalus käinud, aga seekord murrame traditsiooni. Miks Viljandi? Pole aimugi. Tore linnake ju, miks siis mitte.

Sellised plaanid siis. Mida ise suvel teete ja kui tihedalt endale tegevusi ja käimisi planeerite?

PS: Foto pixabay.com

 

 

 

 

 

 

Õllesummer – kaua veel?

Õllesummer – kaua veel?

Lugesin lehest paar päeva tagasi, kuidas aasta aastasse* jääb Õllesummeri üritus kahjumisse ja piletitulu väheneb. Ise olen ma käinud Õllesummeril paar korda pisikese lapsena, siis korra ca 7-8 aastat tagasi niisama vaatamas, et misasi see on, ning eelmine aasta puhtalt John Newmani kontserdil.

See kahjumi uudis mind kuidagi ei üllatanud, aga jäin mõtlema põhjuste peale, miks see nii olla võib. Viimaste aastate suveilmad ei ole kindlasti vabaõhuüritusi soosinud, kuid kehvadel rannailmadel võib olla ka Õllekale postiitvne mõju – inimesed lähevad masendusest lihtsalt jooma.

Tõsisemalt… Kuigi Eesti artistid võivad olla õnnelikud, et saavad lavale enne kella 2 öösel ja osa publikust ei olegi purupurjus, siis tegelikult toimib Õllesummer MINU MEELEST said vana rasva peal. Selleks, et see muutuks popiks, peaks Õllekas läbima mingi totaalse muutuse nii pakutavalt sisult kui ka promolt. Promo on kuidagi vana ja väsinud. (Pean tunnistama, et minuni jõudis uudis Õllesummeri toimumisest sellel samal nädalal, kui see toimus. Mitte et ma oleks tahtunud minna, aga kuidas see tänapäeva sotsiaalmeedia ajastul üdse võimalik on, et reklaam minuni ei jõudnudki). Sisu – ripu siin 2 minutit ja kui ära ripud, saad “kasti õlli”. Kas see pole kuidagi… Ma ei teagi…

Kui vanasti oli Õllesummer üks väheseid kohti ja üritusi, kus sai tänavatoitu proovida, siis nüüd saab gurmee- ja niisama burkse, kebabe, lavaše, tortillasid, šašlõkki ja veganvärki igal pool. Uhkest restoranist, tavalisest kohvikust, tänava otsast viisakast ja popist treilerist, hipsteri linnakust, laatadelt, igasuguste asulate päevadelt jne. MyChefist otse koju voodisse ka. Kas keegi veel tõemeeli käib Õllesummeril toitu nautimas?

Käsitööõlusid (ja masstoodangut) on poodide valikus vaat et rohkemgi kui Õllesummeril endal. Ei jõua kõiki elu jooksul ära proovidagi, ilma et õllekõht ette ei tule või veel hullem – alkohoolikuks ei muutu. Kas on keegi, kes tõesti läheb Õllesummerile erinevaid õllesid maitsma ja võtab seda kui ainulaadset võimalust õllefestivalil erinevaid maitseid proovida?

Kontserdid… See on vist tegelikult ikkagi peamine põhjus, miks inimesed kohale tulevad. Ja noh, tegelikult seda Getter Jaanit ja Koitu näen ma ilmselt üle nädalavahetuse ka kuskil klubis (jah, küll hilja öösel) ka, kui väga tahan.

Nii et kui midagi muud ei muutu, siis jääme lootma tõsiselt häid välismaa artiste (kes iga aasta ikkagi juba Saku Suurhallis ei esine)! Sest muud põhjust ma lihtsalt ei näe, miks ma peaksin tahtma Õllesummerile minna.

*Selle aasta andmeid me veel ei tea.

PS: Foto pixabay.com