Browsed by
Author: ebaparlikarp

Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

Mina. See, kes depressioonist midagi ei tea

Tilda arvas, et nii, nagu mina mõtlen ja kirjutan, saab mõelda ja kirjutada vaid inimene, kes ei tea depressioonist kohe üldse mitte midagi.

Ma olin vist 22 aastane (võin 1 aastaga puusse panna), kui mul diagnoositi depressioon. Arsti juures. Olin pärast keskkooli läinud rõõsalt ja rõõmsalt Tallinna elama ja ülikooli. Rõõsa ja rõõmus ma ei olnud ma päriselt sisemiselt, vaid seepärast, et ma sain minema sellest nn depressiivsest väikelinnaelust ja olla lõpuks ISE. Täiskasvanu! Vaba!

Paugupealt ja keskkonnavahetusega ei muutu aga midagi, mul oli tegelikult nähtamatu sada kilo p*ska kukil, mida maha raputada oli keeruline, sest nagu tunned… aga ei näe, mis täpselt. Ülikool, õppimine, sõbrad, elu. Tagant järgi vaatan, et elu oli ju täiesti lill. Noorus ju! Oi, küll see noorus oli ilus aeg eks. Ja oligi. Aga mis tunded minus tegelikult sees olid, see on teine lugu.

3 aastat Tallinnas elanuna ja ülikoolis käinuna läksin ise tööle, tahtsin lõplikult vabaneda igasugusest sõltuvusest vanematest. Ei pidanud ma enam luba küsima, kui tahan juukseid värvida või kuhugi minna, kuid sõltusin rahaliselt ikka. Viimase aasta käisin nii ülikoolis kui ka tööl, raha teenisin ise ja eesmärk oli saavutatud.

Läks paar aastat ja siis tabas mind aga jalaga p*rselöök. Kes lõi? ELU! Ilma igasuguse väljaõppeta, osalt täielikult vati sees kasvatatud noor inimene puutus kokku selle päris eluga. Tööl. Inimestega. Mängudega. Rollidega… Nii et mina, kes ma olin saavutanud oma eesmärgi, vanematest sõltumatuse, läksin viimases hädas ema juurde. Ma ei olnud tol ajal emaga tegelikult üldse nii lähedane, et minna. Aga läksin. Ma ei tea, mida ma ütlesin või tegin, ma ei mäleta. Sain mingit sorti närvivapustuse, aga suutsin vist tööle ikkagi teada anda, et mul midagi juhtus, ma ei saa tulla… Mul on selle koha peal nagu must auk.

Mäletan arstile minekut, ema viis mu sinna ukse taha. Ma olin 22. Ema viis! Ma polnud ise võimeline abi leidma. Mäletan neid käike. Mäletan, kuidas kuulsin pealt, kuidas arst kellegagi telefonis rääkis, kes tahtis end tappa. Oli olnud mingi hädaolukord, mida ma sattusin kogemata kuulma. Mäletan, kuidas mina nutsin, nii et hing jäi kinni. Mäletan, kuidas mulle mingid rohud kirjutati ja mäletan, kuidas see arst seletas, et mõni vajab rohtusid nii, nagu inimesed vajavad prille. Ta ei mõelnud seda, et rohtudega paremini näeks, vaid seda, et mõnele on rohud lihtsalt hädavajalikud läbi elu, nii nagu mõni kannab prille.

Ma ei räägi põhjustest, ma arvan, see pole vajalik ja on sügavalt isiklik. Selles poleks midagi julget, kui ma sellest räägiks, see oleks pigem egoistlik. Peale selle ei taha ma kedagi süüdistada oma depressioonis ja hilisemates depressiivsemates perioodides. Just nimelt see – “Näe, teie pärast oli mul s*itt!”

Töölt (mitte mu praegune töökoht) olin ma eemal, mitte väga pikalt, aga olin. Praegu mõtlen, et üks suur põhjus, miks ma sellest tol korral välja tulin ja mis mind üldse pinnal hoidis, oli sõbranna, kellega ma koos elasin ja kes on seni üks mu parimatest sõbrannadest. Ta ei lasknud mul sügavale p*rse vajuda. Ükskõik, mis hetkel ma end natukenegi haletsema kukkusin, oli ta k*radi range. Ta oli minuga nii range, et mul hakkas lausa piinlik, et ma siukest jama mõtlen. Minu puhul see töötas. Üksi elades… kes teab, mis oleks võinud saada. Ja ma ei mõtle siinkohal, et ma oleks oma elu lõpetanud, ei seda mõtet mul ei olnud. Ma olen surmast kirjutanud SIIN ja see pole olnud minu jaoks mingi variant. Jah, ma olen mõelnud, et ma ei taha elada. Aga ma ei ole mõelnud, et tahaksin surema hakata, seda protsessi läbi elada.

Mul oli see üks sõbranna, kes koputas rangelt õlale ja küsis “Mida k*radit sa teed?” ja teine, kes seda reaalsustaju lööki nagu padi pehmendas. Selles burgeris, kahe väga erineva saia, vahel ma toimisin. Praegu mõtlen, et too sõbranna, kelle T-särgi selja taha olime lasknud nalja pärast trükkida “Maailma parim elukaaslane!” aitas kindlasti põimida minust selle, kes ma praegu olen. Mitte, et teised inimesed poleks elus olulised olnud. On olnud, aga hoopis teistmoodi.

On olnud hetki ja perioode, kus ma ei näe pointi voodist püsti tõusta, veel vähem end kammida, kreemitada, meikida (haa haa, elu mõttetuim tegevus tundub see sel hetkel!)… Mu elus on olnud perioode, kus ma lõpetasin söömise, kus mu päevane toit võrdus kahe kurgust sisse topitud mandliga. On olnud hetki, kus ma öösel sügavast unest ärkan südamekloppimise ja paanilise surmahirmu peale ning on olnud hetki, kus rahvarohkes kohas või ka niisama minestan või olen selle ääre peal, sest mul ei ole õhku (kõigil teistel on). On olnud hetki, kus mu sõbrad mind lihtsalt veavad läbi. Tule ikka! Teeme! Lähme! Kõige selle juures on mind aidanud huumor – absurdihuumor ja must huumor. Olen praegu poole peal Maarja Kangro raamatuga “Klaaslaps” ja seal on täpselt selline huumor, mis ei ole huumor, aga samas on. Minu jaoks ei ole see provokatsioon, minu jaoks on see normaalsus. Alla selle oleks iba. Aga nii on väga hea. Aga sellest ühes teises postituses 🙂

“Keerame prussakad naljaks!” oli meil sõpradega üks ütlus. See pärines sellest, kui ülikooli ajal elasime Roosikrantsi tänaval korteris, kus selgus, et olid prussakad. Selle asemel, et vinguda, tegime me neist luuletusi ja nalju. Ehk “Keerasime prussakad naljakas”. Sellest väiksest lausejupist tuli läbi elu viiv moto, mis tähendas seda, et kui elus viskab sisse vedelat p*ska, siis lihtsalt tuleb sellest üle olla. Prussakad naljaks keerata. See juurdus meisse kõigisse päris tugevasti! Ja p*ska on omajagu näinud me kõik.

Pärast lapse sündi läksid mu elus mingid asjad paika päris pikaks ajaks. Rohtusid võtsingi ma vaid see üks periood 22aastasena, ülejäänud elu olen alati üritanud ise hakkama saada. Ühe korra on olnud väike tagasilangus ja nüüd ei ole õnneks umbes 5 aastat ma ühtegi musta auku kukkunud. Need ca 5 aastat on olnud mu elu stabiilsemad aastad ja sellelt pinnalt kasvab mingi natuke uuem mina. Nüüdseks on tegelikult juba kasvanud.

Meie ühiskonnas (võibolla ka mujal) on üks totter fenomen. Korra kerkib midagi õhku – räme korruptsioon, tuntud inimese tegeliku pale nähtavale tulek, ahistamine või depressiooniteema – ja kõik (meedia jne) räägivad sellest. Korra! Sest see on aktuaalne, see müüb… Ja siis see vaibub ning vajub unustusehõlma. Inimesed said korra imestada, ohkida, välja elada ja siis.. siis elavad OMA elu eldasi. Kõigil on oma elu, mida edasi elada. Ei ole võimalik lõputult kaasa tunda ja kaasa noogutada, paitada ja mõista. Omalgi muresid. See pole etteheide. Kõik ei jõua lihtsalt lõputult järjest kuulata ja lugeda ahistamisest ja depressioonist, koolivägivallast ja haigekassa puudujääkidest!

Ma ei taha olla teiste silmis ohver ja ma ise ka ei tunne mitte ühegi rakuga, et ma olen või olen olnud. Keegi teine ei ole süüdi. Ma ei süüdista ka iseennast. Asjad lihtsalt juhtuvad ja tähtis on see, kuidas sa sellest välja tuled. Kindlasti ei kirjutaks ma depressioonist nii, et sinna juurde räägin, et ärkasin hommikul üles, lugesin kellegi emotsionaalset sõimu (minu subjektiivne hinnang ja minu tunded!) iseenda kohta ja lõpetasin õhupuudusega, pärast mida olin sunnitud rahusteid võtma. (NB! Nii see loomulikult ei olnud, see on lihtsalt näide). Aga kui ma nii kirjutaksin, siis a) ma tahaks, et teine end s*tasti ja süüdi tunneks ja b) ma tahan, et teised näeksid, kui s*tasti ta mind tundma pani. Aga see oleks nii MINU maailmas ja minu loogikaga. Maailmas, kus kõik inimesed ei ole vaikimisi ilusad ja head. Need, kes natuke saavad minu maailmast aru, vast saavad aru, mida ma öelda tahan. Ka depressiooni läbi elanud inimesed võivad depressiooni erinevalt suhtuda!

Depressioon on tõsine asi, ma loodan, et ei tule olukorda, kus see on reaalselt igalühel, see natuke vähendaks asja tõsidust.

 

 

 

 

 

 

 

Inimesed on inimesed?

Inimesed on inimesed?

Viimasel poolaastal on mul kuklas tiksunud mõte, et ma tahaks elada aastakese kuskil mujal. Kohas, kus on soe ja kus inimesed naeratavad. Umbes nagu mõnel on bucket listis langevarjuhüpe või maratonijooks. See pole isegi mul niivõrd mõte, kui tunne. Tunne, et tahan. Teostamise praktilise poole peale pole ma isegi mõtlema hakanud, seega ei saa ma mingil juhul öelda, et see oleks plaan. See on tunne. Et kunagi…

Esiteks loomulikult kliima! Ma olen sellest siin nii palju kirjutanud, et sellel ma ei peatu pikemalt. Teiseks.. Justnimelt, mis teiseks? Sõbranna, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta küsis, et miks. Ma siis, et noh – kliima. “Okei, kliima, aga mis veel?” Kuna mul on olnud vaid mingi ebamäärane tunne, mida ma ei ole lõpuni iseenda jaoks isegi mõtestanud, siis vastasin talle kuidagi paugust, et teiseks – inimesed!

Mis nende inimestega on? Ei, pole see, et mul oleks kuidagi siiber ümberringi mornidest nägudest, nagu räägitakse Eestis olevat. Ei, mulle meeldivad sellised näod – igaüks ajab oma asja, kaasa arvatud mina. Mina ei viitsi igal pool suhelda ja bondida ja ekstra lahke (ma rõhutan, mitte lihtsalt lahke, vaid mõtlen ekstra lahke!) olla ning kõige selle juures veel ekstra naeratada. Mulle meeldib väga suhelda, aga mitte valimatult. Mulle meeldib väga bondida, aga vähestega. Minus tekitab natuke ebamugavust, kui minuga ekstra lahke ollakse, see tekitab mus küsimuse, kas ma peaks vastu olema. Mulle meeldib naerda, aga mitte igal pool naeratada. Mulle meeldib, et ma alati ei arva nii, nagu oleks “õige” arvata ja ma ei arva ka, et peaksin seepärast oma isikut alla suruma, sest äkki teised vaatavad viltu.

Ma meeldin endale sellisena ja ma ei taha sundida end rohkem naeratama või rohkem lahkem olema või mida iganes. See ei oleks mina. Võibolla ma räägiks teist juttu, kui mu iga päev oleks täis konflikte (tööl, kodus, sõpradega…) aga ei ole. Lapsega natuke kakleme vahel, aga see on normaalne. Mulle meeldivad inimesed, kes on minuga seepärast, et ma meeldin neile sellisena, nagu ma olen. Klišee eks, aga siiski. Ma olen igapäevaselt teatud tasandil pigem tõrjuv kui ligitõmbav ja kui sellest tõrjuvast kestast ometi keegi minuni murrab, siis mul on nagu, et vau, me päriselt ka klapime! Viimase aastaga on mul tekkinud paar-kolm sellist inimest ja seda on samapalju kui seni selle 33 aastaga. Issand, kuidas ma järsku sedasi skoorima hakkasin? 😀

Aga tulles nüüd tagasi teemasse. Vastasin sellele Sõbrannale, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta, et inimesed eks. Mulle oleks kindlasti üks suurim väljakutse ja kogemus elada külg-külje kõrval mingite naeratavate inimestega. Ma nüüd ei mõtle lihtsalt naeratavatega, see “naeratavatega” on natuke nagu sümbol, mis võtaks kokku väga avatud, välja poole elavad inimesed, lahked ja naeratavad. Ma tahaks näha, kas see kuidagi mind, vana küünik-peeru, muudaks, annaks elule mingi teise vaatenurga. Kas ma jääks neid uskuma? Sõbranna, Kes Paneb Alati Naelapea Pihta ütles seepeale ja no mis sa sealt saad – lõppude lõpuks on inimesed ikkagi lihtsalt need samad inimesed. Küsimata, mis sa sellega mõtled, ma saan aru, mis ta sellega mõtles. Päeva lõpuks elavad kõik niikuinii oma elu ja kes teab, kui kõrvuni nende suud magama minnes tegelikult on. Alguses on ohhoo, naeratavad inimesed ja pärast on.. ahh nad on lihtsalt inimesed.

Olen viimasel nädalal mõelnud palju inimeste erinevusele ja sellest, kust inimesed tulevad ja kelleks saavad (ei mõtle ametit ju eks) ja miks nad selliseks saavad. Et kui palju on selles kasvatust, keskkonda, geeni ja misiganes muid asju. See ei tähenda, et loen end segi mingite uutringute tulemustest. Aga lihtsalt mõtlen… Ja siis ma leidsin, et veel rohkem, kui ühegi muu erinevuse pärast, erinevad minu jaoks inimesed selles osas, et on ühed, kes arvavad, et inimesed on by default kõik head, ning siis on teised, kes nii ei arva. Loomulikult võib nüüd hakata mõtlema, et mis see “hea” selles kontekstis üldse tähendab, aga jätan selle igaühele mõelda. Mina tean, mis see lause minu jaoks tähendab.

Siit edasi olengi ma mõelnud, et kust ja kuidas on need inimesed tulnud, kes mõtlevad, et by default on kõik head. Ma räägin meie kultuuri siseselt, mitte eri kultuuridest ja rahvustest. Olen arutanud ühe ja teisega ning jaganud kogemusi, ja ei leia, et on tuldud väga erinevatest kohtadest. Ikka samad asjad – kool, kiusamised, emade ja isade lahutused jne, kõigil on midagi olnud, aga sellest suhteliselt ühesugusest elupasast väljuvad erinevad inimesed, ühed kes arvavad nii ja teised, kes naa. “Lifti astub… Ja sealt väljub….” Loomulikult ei ole ma mingit uuringut läbi viinud, et saaksin nii väita, aga noh, need on mu mõtisklused eks.

Ma žonglöörin siin tegelikult praegu erinevate teemadega, mis omavahel seotud. Ühesõnaga kogu selle mõtiskluse kaudu olen ma jõudnud järeldusele, et vahel on inimeste kogemused olnud sarnased, aga hoiakud ja sisemaailmad kujunevad nii k*radi erinevad ja ma ei teagi, millest see sõltub, aga nii on. Äkki on ikkagi siis mingi kaasasündinud asi? Ikka ju vahel öeldakse, et sa oled rohkem oma ema kui isa moodi. Või vastupidi. Ka ühe pere väikse vanusevahega lapsed võivad olla väga erinevad. Ma olen hakanud nägema seda, et on olukordi, kus minu seisukoht on läinud kellegi teise omast kardinaalselt lahku, ja asi ei ole selles ühes konkreetses arvamuses ega väärtushinnangutes, vaid hoopis mingis muus peenemas foonis, kuidas me maailma tajume. Ning üks põhjusi võib olla just see sama, et mina ei arva, et vaikimisi on kõik inimesed ilusad ja head. Ja küsimus ei olegi selles, kummal on õigus, vaid ongi kaks erinevat võimalust seda sama elu elada.

Foto: pexels.com

 

 

 

 

Depressioon kui enesekaitse

Depressioon kui enesekaitse

Eellugu

Mäletate seda, kui Taukar oli septembris ei joo (alkoholi siis) kampaania maskott, aga samal ajal “jäi vahele” õlle moodi asja joomisega. Vahele jäi nii, et keegi nägi, kirjutas Twitterisse, sealt tulid vihjed seltskonnaajakirjanikule ning nagu ma aru saan – enne asjaosaliselt üldse mingit kommentaari küsimata – tegi too seltskonnaajakirjanik juba klikipostituse, et kas Taukar joob õlut. (Samas hiljem väidab ajakirjanik, et ikkagi küsis kommentaari. Ma ei tea, kuidas täpselt oli).

Lahti läks mingi tramburai, kus Taukar kõigepealt tõestas, et see ei olnud alkohol ning siis hakati väitlema selle üle, kas septembris ei joo maskontina tohiks juua mingit vahuga asja, mis jätab mulje, et see VÕIB äkki ikkagi alkohol olla. Järgnes Krista Lensini “kulla laps”, kus ta muule kui vanusele rõhuda ei osanud, ja käitumise poolest oli pigem Taukar see, kes oleks võinud Kristale rahulikult ja isalikult seletada, et täna me kommi, jäätist JA šokolaadi poest sulle korraga ei osta, tõuse nüüd siit maast püsti ja ära siputa kõigi ees.

Tegelikult räägiti hoopis erinevatest asjadest – Taukar ajakirjanduse eetilisusest, Krista aga maskotina õlut meenutava joogi avalikust joomisest. Kaks täiesti erinevat teemat ja midagi sealt väga tulla ei saanudki…

Lugu

Täna loen selle sama seltskonnaajakirjaniku (mõnede jaoks ka sünonüümina kõmu- või sopaajakirjaniku) artiklit, kus ta räägib depressioonist ja oma enda depressioonist. Sellest, kuidas inimesed (ja ka tema) depressiooni varjavad ja pealtnäha õnnelikku elu elavad. Muuhulgas:

“Kui noorte seas armastatud laulja Karl-Erik Taukar mind avalikult ja alusetult sotsiaalvõrgustikus sõimas (küsimus oli arusaamas, kas maskott tohib tarvitada alkoholile viitavaid tooteid), läksin järgmisel päeval tööle naerulsui, viskasin kolleegidega juhtunu üle nalja ja viskan tänini. Ehkki tol ööl olin tunde EMO-s, sest paanikahoog ja rütmist väljas süda ei lubanud üksinda koduseinte vahel hulluda. Arvasin, et ma suren ära. Ma ei kartnud seda.”

Kurb lugu muidugi. Depressioon ja kõik see lugu. Tean! Aga ikkagi kergitasin kulmu, et millal see armastatud (igaks juhuks mainin, et mind jätab ta täiesti külmaks oma lauludega) laulja siis SÕIMAS?! Ja veel ALUSETULT?!

Googeldasin. Ei leinud sõimu. Leidsin seda sama pahameelt ajakirjanduse ja ajakirjaniku vastu, mida Taukar algusest peale väljendas. Aga mis ta tegi, oli see, et tõi tolle kõmuajakirjaniku nime välja (mis ei ole ei esimene ega viimane kord, kui sedasi võib juhtuda, kui kirjutad intrigeeriva artikli või jääd muud moodi silma), millele järgnesid Internetis igasugused kommentaarid (ei ole lugenud, aga kindlasti ka haiged ja arutud). Ega see nimi muidugi saladus polnud, aga sellele ei pidanud ajakirjanik ise vastu ja juhtus see, mida ma tema sulest tsiteerisin.

Ma loen tsitaadist välja, et Taukar on süüdi, sest noh – a) alusetult ja b) sõimas! See ei ole fakt, see on tolle noore naise tõlgendus. Hea küll, ta ju võis nii TUNDA. Aga inimesed tunnevad erinevalt ja samad sõnad võivad mõjuda ühele ühte moodi ja teisele teistmoodi. Eriti teistmoodi sellele, kes parasjagu näiteks oma depressiooni varjab.

Hämmastas mind aga tolle kõmuajakirjaniku ja Taukari omavaheline dialoog. Eks lugege SIIT lingist ise. Täpsemalt see, et kõmuajakirjanik justkui õigustab oma tegu sellega, et SEE ON TA TÖÖ. Aga kas siis s*ta kaela kallamine on õigustatud, kui see on töö? Kui see jääb mingi koodeksi piiridesse? (S*tt kallati kaela kampaaniale, mitte Taukarile ja see oli muidu ka Taukari põhimure seoses artikliga). Et Taukar on avaliku elu tegelane, tema peab olema sellega arvestanud, et meil siin eksisteerivad klikipostitused ja “avalik huvi”!

Mina usun, et Taukar ongi tegelikult sellega arvestanud. Aga INIMLIKUST seisukohast küsin – kas inimene, kes ise töötab klikkide heaks ja organisatsioonis, mille eesmärk on saada klikke ja seeläbi teenida raha, on üldse õigust selles osas etteheiteid (ja veel kahtlase väärtusega ehk VÄGA subjektiivseid – “sõim” ja “alusetu”) teha. Veelkord – inimlikust seisukohast ja unustame ametid! Inimlikust seisukohast ja ametid tagaplaanile pannes, tundub MULLE see tohutult silmakirjalik – ise võin, aga teised mulle mitte.

Jah, depressioonist peab vahel rääkima, aga mitte seal, kus jääb mulje, et seda* kasutatakse lausa relvana.

*Siinkohal ei sea ma kahtluse alla, et inimesel ongi tegelikult depressioon.

Foto: pixabay.com

 

 

 

Kolmapäevad ja inimesed

Kolmapäevad ja inimesed

Kolmapäevad on mingid murdepunkti päevad. Selle RASKE trenni päevad. Või mis trenniPÄEVAD. Tavaline tööpäev on kolmapäev ja siis on õhtul sinna otsa trenn, mida ma olen juba veidi pelgama hakanud… Ma olen jõudnud staadiumisse, kus mul pole mitte seda tunnet, et ma ei viitsi trenni minna (viitsimine on see kõige väiksem mure, ausõna, viitsin vabalt), aga juba kolmapäeva päeva ajal pabistan, et krt õhtul on just SEE trenn. Et ma kärvan seal. Seda soodustab ka asjaolu, et treener otsib muga silmsidet, et teada anda, et puusad peaks ikka VEEL rohkem taha ajama. Nagu s*tuksid, tead küll, ütleb Sõbranna Trennikaaslane mulle mängleva kergusega, sest tema trennis sarnaseid märkuseid ei saa, tal on selle s*ttumisega ilmselt kõik korras.

Mu tuska suurendab ka asjaolu, et ümberringi on mõned, kes on suuruselt mina x 2 ja kes teevad üldse vaid poole vähem (tubli, et muidugi üldse teevad!) ja treener ei ütle neile mitte midagi. Sõbranna Trennikaaslane ütles seepeale, et kuule, neil teistel pole lootustki, aga sinuga ta veel näeb, et sul on võimalus.

Aitäh!

Aga praegu on trenn läbi ja ahjus on lõhe. Seoses lõhega tuli mulle meelde, et Karl rääkis paar päeva tagasi, et tal juhtus üks õudne asi. “Mis asi????” olin ma juba nagu, et kas ma tahan teada. Ja siis ta rääkis, et tegi endale kodus mõnusa vahuse latte ja kõrvale tegi suitsulõhe leiva ning leiva pealt kukkus suur lõheviil latte sisse. Plumps! Ta kergitas õlgu, jõi oma latte rahulikult ära, koukis lõhe lõpuks kruusist välja ja haukas sisse. Pidin sealsamas köögikapile äärepealt ropsima hakkama! Rääkisin Sõbranna Trennikaaslasele ka ja tal läks seepeale kõht tühjaks. Mida inimesi!

Foto: pexels.com

 

Filmid, filmid!

Filmid, filmid!

Vahepeal oli nädalavahetus ja vaatasin vedeledes paar filmi. Lisaks käisin reedel kinos “The Mountain Between Us” vaatamas. Kõigepealt siis sellest.

Trailerit ma ei vaadanud, muidu reedab liiga palju. Ma arvasin, et lähen vaatama ränka ja mehist ellujäämisfilmi, aga tegelikult oli tegemist “Titanic vol 2”-ga, ainult et seekord kukkus Kate jäisesse vette ja peaaegu suri. Või oli see ka juba “Titanicus” nii?!

Kas see film on hea? EI! Kas see film meeldib mulle? EI! Aga kas mulle meeldis seda film vaadata? Imelikul kombel – jaa, VAADATA meeldis! Pool filmist oli ju täitsa okei. Kukkusid lennukiga alla mägisesse tühermaale (kas mägine maa saab olla tühermaa?) ja hakkasid survaivima. Üks minu lemmikžanritest! Aga poole filmi pealt läks asi täielikuks imalaks klišeeks. Sõbranna, kellega ma seda vaatamas käisin, ütles filmi lõpus, et ta võib kõike uskuda – ka seda, et 3 nädalaga ei kasva naisele kaenlakarvu, kuid miks peaks mingites jahimeeste majas KLAVER olema, seda ta ei mõista.

Seda filmi saabki vaadata vaid läbi huumoriprisma, et pigistad palju silma kinni ja naudid hoopis keskkonda, vaateid, mägesid, lund. Mis ma tähele panin, oli see, et tegelased külmetasid koguaeg, sest noh – mäed, lumi, alajahtumine… Samas ma vaatasin neid kaadreid ja need olid nii cosy’d, hubased, soojust õhkuvad. Oleks tahtnud ise ka seal pikutada ja lõket vaadata 😀 Ehk et see külm, mis tegelastel kontide vahel olema oleks pidanud ja oli, minuni küll ei jõudnud.

Laupäeval vaatasin kodus ühte räiget ja toorest, aga samas head trillerit. Nüüd siis tuleb filmisoovitus. Ma ei tea, miks sel filmil imdb’s nii vähe punkte on (5,8), aga minu meelest võiks seal kohal vabalt 6,5 olla. Film on “Killing Ground”. Kui teile meeldis “Eden Lake”, meeldib see ka. Naine ja mees lähevad järve äärde matkama ja telkima ning siis hakkavad arenema sündmused. Pärast seda filmi te enam järve ääres telkida ei taha 😀 Film on jõhker, aga samas ei näita resižöör kõike otse välja, ometi sa tead, mis toimus. Ei, seal ei saeta kellelgi midagi ära ega kougita silmamune peast välja jne, aga ometi on väga brutaalne. Seal on mõndasid kaadreid, mis teevad selle filmi heaks ja eristuvaks teistest samalaadsetest. Samuti on filmi ülesehitus natsa ägedam, kui tavaline kronoloogiline jutustus. Kes fännab sellist sorti filme, vaadake ära!

Mitte küll see nädalavahetus, aga hiljuti vaatasin veel ühte džungli ellujäämisfilmi. “Jungle” 2017. See põhineb tõestisündinud lool ja peategelane on sama, kes mängis Harry Potteri tegelaskuju. Filmi ma iseenesest nautisin, sest – vihmametsad ja ellujäämisvõitlus. Aga mis häiris, oli see, et tegelased ei läinud hinge ja otseselt ei suutnud ma neile väga kaasa elada. Samas, kui teile meeldivad sedasorti filmid ning olete enda meelest juba kõike näinud, siis võtke see ette, kui seda pole.

"Jungle" 2017. Foto: www.rottentomatoes.com
“Jungle” 2017. Foto: www.rottentomatoes.com

Nii, nädalavahetusel vaatasin veel ühte trillerit. Ma ei vaata muidu never alla 5 punti filme, aga seekord vaatasin. “Preservation” 2014. Jõudsin selleni läbi “Killing Groundist” lugemise ja otsustasin ikkagi ära pilgu peale heita. Ja minu jaoks oli ikkagi täitsa põnev, kuigi klišeed oli ka. Väike seltskond läheb metsa jahile ja… see läheb muidugi valesti. Neid hakkab terroriseerima üks kamp haigeid inimesi, kes tegelikult on… No vaadake ise.

PS: Kui keegi mõtleb, miks ma nii s*ttasid filme vahin, siis ma lihtsalt olen NIIIII palju filme vaadanud ja kõik head on omas žanris juba otsa saanud, et ma pean levelit alla laskma 😀 Ometi need filmid on kõik sellised mõnusad ajaveetmisviisid. Kui teile meeldib aega viita vaadates tapmist, vägistamist, surma trotsimist 😀 Jah, ma olen friik!

Päise foto: “Killing Ground”, variety.com

 

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Klassika – perel söögiraha napib, aga kunstküüned klõpsuvad

Roaldi saadet jäin praegu vaatama. Ma ei tea, on see kordus või mitte või üldse eelmine hooaeg, aga vahet pole.

8-liikmeline pere, elavad kuskil 3-toalises üürikorteris. Peale püsikulude ära maksmist jääb perele järele ca 400 eurot ja söögiraha napib. Jaa, saab hakkama, sest pereema on taibukas majandaja ning lausa tunneb uhkust, muie suul, et oskab nii väikse rahaga pere ära toita. Korra vilksas kaamera ees ka tulude Exceli tabel, kus oli kirjas peretoetus (emapalk, pluss lapsetoetus siis ilmselt) mingi 800 eurot. Ja vilksavad ka pereema pikad teravate tippudega maniküüritud kunstküüned. Sel samal ajal räägib ta, et väga raske on, ja kui pesumasin katki läheb, siis ei teagi, kust kulusid kokku hoida.

Klassika!

Muidugi on võimalus, et see pereema ise on õppinud neid kunstküüsi paigaldama ning ei maksa iga kuu kunstküüntehoolduse eest oma peretoetusest mitukümmend eurot. Võimalik, et parim sõbranna teeb soodsalt või lausa tasuta. Võimalik, et tal tegelikult on päris küüned, kuigi naisena ma vaatan neid küüsi ja see tundub vähe usutav.

Aga minu point on, et tehes saadet, mille pealkiri on “Vaesuse piir”, siis ei saa jätta sellist asja vaatajatele lahtiseks, see ikkagi paneb vaataja mõtlema, kas mitte pole valed inimesed saates või mida ikkagi tegelikult näidata tahetakse.

 

Foto: pixabay.com

Vanad ja uued

Vanad ja uued

Notsu kirjutas nats aega tagasi ühest huvitavast asjast. Vanadest ja uutest blogijatest ning vanast ja uuest blogikultuurist ning kuidas need põrkuda võivad. Vana aja blogikultuur olevat olnud tema sõnul midagi sellist:

“Mulle tundub, et siis oli päris tavaline, et blogijad väljendasid kirglikult oma seisukohti ja tundeid – aga teisalt oli kommentaatoritel kombeks sellele kommentaariumis üsna diplomaatiliselt reageerida, põhimõttel, et avalik blogi on nagu turistidele avatud elamu – uks on lahti, võib sisse astuda ja suhelda, isegi vaielda, aga pererahvaga riidlemine ei ole enam kosher, laias laastus kehtis põhimõte “ei pea lugema, kui ei meeldi”.

Praegune seis:

„Praegu on teine seis: populaarsemad blogijad (kelle hulka meiesugused “saurused” – jutumärkides, sest siis, kui me alustasime, ilmusime me juba olemasolevale blogimaastikule, kus olime algajad – enam ei kuulu) teenivad oma blogidega leivakõrvast, mõni ehk isegi leiba; ja nende kommentaatoritel paistab olevat ettekujutus, et neile osutatakse teenust ja kui teenus ei meeldi, võib teenusepakkujaga kurjustada.“

Hea tähelepanek tundus mulle see teenusepakkujaga kurjustamine. Olen minagi näinud mõnes tuntud blogis etteheiteid, et pole enam nii hea (siia võib ka mõne muu, spetsiifilisema sõna panna) kui varem. Hea on muidugi hästi suhteline. “Pole enam nii hea” võib ühelt poolt lugejaid kaotada, aga samas võita juurde hoopis teistsuguseid lugejaid. See lugejate juurde võitmine, see väljend, käib sellesse konteksti, kus blogiga üritatakse ka teenida. Siis see võitmine-kaotamine on teema. Ma usun, et väga paljudel pole sellest sooja ega külma.

Marca kirjutab oma blogis:

“Popile blogijale on ehk tõesti kasulik, kui ta “õigele teele tagasi juhatatakse”, sest kui sa ei ole selline nagu klient soovib, siis klient läheb ära. Aga puhtalt loomingulisele, enda jaoks kirjutajale, mõjuvad säärased kommenteerijad pigem ängistavalt.”

Sarnane mõte Notsuga ja ma olen ka nõus, välja arvatud see osa, et blogija, kel on ka kommenteerimisvõimaus blogis, kirjutab ainult endale. Seda ma ei usu. Ma usun, et on inimesi, kes ei saa olla ilma kirjutamata, sest.. ei saa noh. Aga enda jaoks kirjutaja kirjutaks siis ikkagi endale, mitte sadadele või tuhandetele silmapaaridele. Ja vast Marca tahtis öelda, mitte “popile blogijale” vaid blogiga raha teenivale blogijale? Sest, mu meelest, popp ei tähenda küll automaatselt, et teenib (või tahab teenida). Aa ja siis see ka, et ängistavalt vast ikka ei mõju loomingulisele blogijale need sedalaadi märkused, teda ei peaks need üldse liigutama. Ta ju blogib nö endale 😀 Aga muidu olen ma Marca mõttega nõus 😀

Vahemärkusena… Ma teenin iga kuu oma blogiga ca 2,5% oma muust sissetulekust. See on kommiraha, aga ma panin need reklaamid blogisse peale, sest.. miks mitte – ma kirjutan niikuinii ja las see kommiraha siis tuleb, ma ei pea selleks ekstra enam mitte midagi tegema. Laps saaks piltlikult öeldes tasuta trennis käia. Mul ei ole majanduslikult oluline, kas siin käib päevas 1500 või 3000 inimest. Ning mingi 10 000 inimest iga päev muudaks mind juba närviliseks ja piiraks mu väljendusviisi.

Mul pole aimu ka, kas ma olen olen popp või mitte. Mõne jaoks olen. Mõne jaoks mitte. Mu lugejanumbrid on võrreldes Mallukaga ilmselt see 2,5% 😀 Okei, okei, vb on 10%? Võibolla on 5%? Ma isegi ei tea. Tal on Facebookis ca 45 000 jälgijat, mul on ca 900 😀 See muidugi ei näita otseselt postituste LUGEJATE arvu. Ja kui ta nii palju loose ei teeks, äkki tal oleks neid jälgijaid poole vähem. Või äkki hoopis poole rohkem?! See on täpselt see “hea on suhteline” ja millegagi sa võidad ja millegagi kaotad. Kas blogijad on üldse nii külmad kalkuleerijad? Ei tea. Ma ise ei viitsi selle numbri kasvatamiseks ka midagi teha, see võitmine-kaotamine pole minu jaoks teema. Kvantiteet kui selline pole, sest mul ei sõltu sellest midagi ja mul pole turunduslikku eesmärki. Võibolla, kui keegi lähedane inimene ütleks, et kuule, su blogi on viimasel ajal täispask, siis küsiks küll, et ou, miks.

Mis ma tähele panin ja kummaliseks pean, on see, et ka Marca blogipostituse kommentaaridest selgus, et saurusblogijad (ehk varasema definitsiooni (?) järgi väga ammu alustanud blogijad) peavad näiteks Mallukat selleks uueks popiks blogijaks. Ometi minu teada alustas ta juba ca 12 aastat tagasi (paranda mind, kui ma eksin) ja see, kui tolle aja blogijad, nüüdsed saurused, teda siis ei teadnud, ei tee see ju tema ammust blogi ja blogimist olematuks. Aga ometi peavad saurused teda Meie-Nemad maailmas selleks “Nemad”. Uus. Sest? Ta ei kuulunud sinna homogeensesse gruppi? Aga mis see saurus siis ikkagi tähendab? Kas saurused on need, kes on “sada aastat” bloginud, või on see ikkagi mingi kindel tolle aja vennaskond, kuhu kõik ei kuulunud, mis sest, et blogisid?

Marca: “Ebameeldivaks kisub asi üldiselt siis, kui “teistsuguse orientatsiooniga” blogija või ka blogilugeja satub võõrale territooriumile.

See on siis see uus versus vana blogikultuur. Blogimaastik on praegu hästi kirju – on vanu (jah, lausa vanuselt, aga ka blogimise mõttes iidseid) blogijaid ja on noori, on anonüümseid, on karaktereid, aga ka oma nimega kirjutajaid, on neid, kes arutlevad maailma üle ja ka neid, kes jagavad retsepte, on neid, kes teevad reklaami ning neid, kes seda tulihingeliselt väldivad, on neid, kes alustavad „Tere. Hakkasin blogijaks, millest ma kirjutada Teile võiks?“ kui ka neid, kes ei suuda ilma kirjutamata elada, on erineva iseloomu ja mõttemaailmaga inimesi. Kas tingimata põrkuvad blogikultuurid või hoopis inimesed? Ma arvan, et pigem inimesed. Tõenäosus põrkuda on suurem, sest blogijaid ja ka lugejaid on hulga rohkem kui varem ja erinevaid kui varem. Ilmselt põrkume, kui meie maailmavaated ei ühti, ning see, kui järsk, otsekohene või dimplomaatiline keegi selle juures on, on inimeses kinni, samamoodi nagu see, kui tundlik vastuvõtja on. Aga seda meelt olen ma küll, et kui end ikka hästi uutes oludes ei tunne, aga tahad tunda, siis tuleb kohaneda. Ka elus üldse.

Pilt: pixabay.com

Surm

Surm

Paljud ütlevad, et nad ei karda surma. Mul on sellega veidi kana kitkuda. Ma natuke arvan, et neile TEGELIKULT ei ole kohale jõudnud, et nad PÄRISELT ka ikkagi surevad. Kunagi. Aga ikkagi nad teevad seda. Salamisi arvan, et isegi kui nad ütlevad, et nad on selle enda jaoks lahti mõelnud ja aru saanud, siis ma mõtlen, et tegelikult ei ole.

Või äkki me räägime natuke erinevatest asjadest? Surm, aga siis on ka suremine. Äkki nad tõesti ei karda surma. Aga suremist? Ma äkki ise ka ei karda surma, sest see on lihtsalt… ilmselt ikkagi üks suur mitte midagi tunne. Kui ma veel sündinud ei olnud, siis polnud ju hull olla. Kui hull see surnud olemine olla saab siis?

Aga surmale eelneb suremine. Ja vot see on ebameeldiv. Seda, rsk, ma üle ei ela! Ja suremist ma kardan küll! On keegi, kes seda protsessi naudiks? Või vähemalt ei kardaks? Et noh, teen lebolt ära!

Mul on surmaga selline teema, et ma võin jumala ära flippida, kui sellele PÄRISELT mõtlen. Nagu päriselt (vt esimest lõiku)! Seepärast ma ei taha sellele päriselt mõelda. Ometi mõtlen iga päev. Iga päev mitte päriselt, aga sellises light versioonis küll. Ma ei mõtle nuttes, pigem isegi keeran naljaks. Vaatan palju igasuguseid filme, kus inimesed surevad või on surmasuus ning fantaseerin tahtmatult oma peas igasuguseid asju. Mis tunne oleks lennukiga alla kukkudes surra? Mis tunne oleks uppuda? (Rets!) Mis tunne oleks kõrgelt kukkuda? Kuidas oleks kõige valutum surra? Kuidas kõige rõvedam? Vahel loen mingit surma uudist, mis viib teisele surma uudisele, siis kolmandale ja lõpuks ma avastan, et ma olen lugenud s*tta kanti erinevate surmahaigustega inimeste lugusid ja arvutanud, kui kaua nad elasid pärast seda, kui said oma diagnoosi ja mõelnud, mis nad mõtlesid või võisid mõelda ja tunda. Need lood ei aja mind endast välja. Kõige häiritum, mis ma KUNAGI oma elus lugenud olen, oli mingi haigla kodulehekülg, kus oli punktide kaupa kirjas, mis juhtub inimese kehaga, kui ta sureb. Koolnukangestus jne. Ma ei saa seda peast. Ja seda ma tõesõna kahetsen, et lugesin. Kui on elus midagi, mille ma tagasi võtaks, siis on see too lugemine. Ei hakka linki panema. Nii palju ma teist hoolin.

Ma ei räägi sellest teistega. Olen rääkinud paar korda erinevate sõpradega ja avanud oma mõttemaailma selles osas, aga üldiselt ma sellest ei räägi. Üks sõbranna on öelnud, et kle võta mu mehega tuba ja arutage seal oma surmamõtteid. See sõbranna ei karda ka midagi. Ütleb, et see kõik on (loodetavasti, kui kõik hästi läheb) kaugel ka. Nõus, see on veel kaugel küll, aga mul vahet pole. Sest kauge, ei tähenda, et see ei tule mitte kunagi. Ning nii palju suudan ma ette kujutada ja fantaseerida küll. Kauge tähendab, et see kunagi ikka tuleb. Umbes, et kui keegi saab teada, et tal on vaid üks aasta elada, siis võib see olla päris jahmatav, šokk, võitlus, leppimine, alla andmine, võitlus jne… No igaljuhul ei tahaks meist keegi sellist uudist saada, sest keegi üldiselt ei taha surra. Aga minu jaoks see polegi uudis. Ma tean ammu, et ma suren. Et me sureme. Kui sul on aasta elada, siis sa mõtled, ou fakk, ma suren. Ma mõtlen seda sama, mis sest, et ideaalis on mul veel 50-60 aastat elada. Ja minu tunne, et ole nõrgem. Mu tunne seoses surmaga on tihti lihtsalt sama intensiivne. PS: Ei, ma pole haige. Enda teada mitte.

On olnud paar olukorda, kus mind tahtmatult naeruvääristatakse, kui olen seda rääkinud. Kuidas? No küsitud näiteks: “MIS KASU sa sellest saad, kui sa sellele mõtled?” Või: “Ma ei mõtle sellistele asjadele, sest need ei too mulle mingit KASU!” Nagu halloo! Kas te muidu alati mõtlete mingeid mõtteid, mis teile kasu toovad? Päriselt? PÄRISELT?! Mõtteid saab natuke suunata ja kontrollida, kui sellega palju tegeleda. Aga no “Ma mõtlen ainult neid mõtteid, mis mulle KASU toovad” – jaa, kindlasti, superwoman/man! Teine klassika – “Pff, mis sul päris probleeme ei ole, et sa sellistele asjadele mõtled?!” Nagu sellised mõtted oleks üldse päris probleemidega seotud. Kõige hullem on see, et neid asju ei ütle mingid ajuimbetsillid, vaid intelligentsed ja muidu toredad inimesed. Aga reaktsioon on mõtlemisvõimest korraks ees ja nad EI SAA sel hetkel aru, sest neil endil ei ole seda asja. Andestame!

Paar nädalat tagasi rääkisin ühele lähedasele inimesele, et krt küll – mult ei küsinud keegi, kas ma tahan sündida. Ometi ma sündisin ja nüüd pean sellepärast ka SUREMA! Ma ei taha surra. Ma ei mõtle surnud olla. Vaid surra. Aga ma pean kunagi. Ja see on ebaaus – minult ei küsitud ja nüüd ma PEAN. Elus on miljon võimalust oma elu elada ja asju teha, aga surm on surm. On tegelikult võimalus oma surma valida, aga ei ole võimalust, kas surra või mitte. Too inimene ütles mulle seepeale, aga KUST sa tead, et sult ei küsitud. Äkki sult küsiti, kas sa soovid sündida, ja sa vastasid, et “Jaa, täiega!”?! Miks ma oleks pidanud vastama “Jaa!”? Ahh? Sest mitte sündinud olla on veel s*tem olla kui elada äkki? Aga siis me jõuame selle juurde, et ma ei taha ei surra ega ka surnud olla, aga ikkagi pean.

Ja siis täna hommikul ma loen uudist mingist Eesti selgeltnägijast. Sealt saatest. Ma olen teda kaks korda telekast näinud. Kui see saade ei ole kokkumämäng, siis tekib mul küsimus, miks näiteks Evelin Võigemast vms ei suuda nii hästi näidelda, aga see suva tsikk vene aktsendiga, mustade pikkade juustega suudab. Ja kui see ei ole kokkumäng, siis on küll p*rses, sest see kõik on liiga kriipi.

See noor naine olevat teinud saate ajal enesetapukatse. Tsiteerin kuuldud intervjuu põhjal pooltäpselt:

Ma väga kardan surma ja sellepärast ma kardan elu. Mul on väga palju pretensoone sellele demiurgile, sellele, mis lõi mind siia, küsimata, kas ma tahan üldse sündida ja kas ma tahan surra. Ma üldse ei tea, mida ma pean siin elus tegema… Ma kardan surma, aga kuna see niikuinii tuleb, siis ma tahan sellest hirmust kiiremini lahti saada.

Ma olin nagu MIDA! Niigi mul olid selle naisega judinad. Ja nüüd ta ütleb täpselt seda, mida ma ise ühele inimesele paar nädalat tagasi ütlesin. Sõna sõnalt.

Ma ei ole üldse nii kaugel kui tema, aga ma mõtlen sellele iga k*radi päev!

PS: Pilti ei pannud. Mis pilt panna surmale?!

 

 

 

 

Tubli Kaia?

Tubli Kaia?

“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!” kirjutab tuntud meestearst Margus Punab Kaia Kanepi kaitseks oma Facebooki lehel, mida vahendab ka omakorda Postimees.

Ma natuke muigan. See lause ning sellele järgnev “TUBLI KAIA!” ei saa üksteisele järgneda.

“Usun, et on üsna palju naisi, kes oma süütuse just oma noorpõlve treenerile annetas. Seega TUBLI KAIA!”

See kukub totralt välja! Mis sest, et eelnes veel “Kui vaadata, kui palju lootustandvaid noori naisportlasi oma sportlastee hilispuberteedis lõpetab, siis usun et üheks oluliseks osaks on ka just selles sfääris tekkinud ja lahendama probleemid”. (LINK)

Margus Punab kiidab Kaiat tegelikult vist hoopis selle eest, et too oma loo avalikustas, mitte selle eest, et ta oma süütuse just noorpõlve treenerile kaotas. Justkui selle loo avalikustamine aitaks teisi samas olukorras olevaid noori hilispuberteedis olevaid naissportlasi, kes äkki on samas olukorras.

Kas ikka aitab? Mul on jäänud mulje, et isegi täiskasvanud inimesed ei suuda teiste vigadest ja lugudest õppida, kui nad on just armunud ja või arvavad, et armastavad ja vajavad. Mis siis veel hilispuberteetidest või noortest rääkida. Kedagi naljalt ei kuulata, sest “Aga mul läheb hoopis teistmoodi” ja “Minu olukord on hoopis teine!” ja “Sa ei saa aru!”.

Ma ei ole raamaut lugenud, see just ilmus, aga lugesin mõnda katkendit. Raamat isiklikult jätab mind täiesti külmaks, aga nähtus, kui selline, kus paiskame avalikkuse ette aastaid hiljem (aga mitte piisavalt hilja, et see oleks juba ajalugu ja nostalgia!) paljastava raamatu sellest, kes kelle voodisse ronis, ning siis laseme kõikvõimalikel “suhtespetsialistidel” kommenteerida, kas see oli ok või ei, tundub mulle lihtsalt ja ainult RAHALÕHNALINE!

Foto: pixabay.com

 

 

 

 

Bussid, turvavöö ja lapsed

Bussid, turvavöö ja lapsed

Saatsin lapse klassijuhatajale just ühe kirja. Vabandasin juba ette, kui küsimus on rumal, aga uurisin, kas neil bussidel, mis lastele linnast väljasõiduks tellitakse, on ette nähtud turvavööd. Laps läheb järgmine nädal väljasõidule ja ma nimelt olen täielik foobik, mis puutub sellesse, et keegi teine minu last kuhugi transpordib. Mul hakkab füüsiliselt valus seest, kui sellele mõtlen. See on minu enda probleem, sest ma ei saa oma last kodus nelja seina vahel hoida kartuses, et midagi juhtub.

Samas saan ma teha kõik endast oleneva, et igasugune juhtumise tõenäosus oleks väiksem. Helkur lapse mantli külge! Pidev meeldetuletamine, et üle tee ei tohi tähelepanematult joosta, isegi kui on kiire või hästi ei näe, kas auto tuleb. Talvel vaata räästadesse, et ei kõnniks kooli ja tagasi jääpurikate all. Telefon alati kaasa. Turvavöö peale jne jne. Need on sellised elementaarsed asjad, aga lisaks sellele kõigele tahaks ma veel südamele panna, et õpetajad veenduks, et bussijuht pole näiteks juua täis. Seda ma siiski kirjutama ei hakanud. Aga tahaks. Foobik, ma tean.

Ma ei ole ise ammu bussiga sõitnud ja ma ei tea, kas ja kuidas seadus praegu ette näeb, aga olen aru saanud, et mõnedes pikamaa bussides vist on turvavööd ja mõnedes ei ole. Mulle ei mahu ajju, et lapsevanemad autoga sõites kanaemalikult ostavad kõige kallimad ja sertifitseeritumad turvahällid- ja toolid, ning vaidlevad omavahel tuliselt selle üle, et kas laps on ikka autos nõuetekohaselt kinnitatud, kuid bussiga sõites on neil täiesti suva. Lapsed lastakse bussi vahekäiku ringi jooksma ja lollitama, sest “neil on muidu ju igav”.

Olen ise kunagi ammu kordi ja kordi niimoodi lapsed vahekäigus lällamas bussiga sõitnud ning tean, et seda tehakse ka praegu. MIKS? Kas päriselt ka riskitakse laste eludega, sest ei viitsita nende jonni kahetunnisel bussisõidul kuulata? Või kardetakse, et teistel reisijatel on seeläbi ebameeldiv? Aga see pidev keelamine, et nad vahekäigus LIIGA kõvasti ei möllaks, on kuidagi teistele reisijatele vähem ebameeldivam? Ma ütleks, et palju ebameeldivam on see, kui buss vastu puud sõidab ja see kolmeaastane vahekäigus nagu kuul lendama hakkab. Oleks ma bussijuht, ma never ei lubaks lapsi sõidu ajal vahekäiku mängima. Mitte kunagi!

Buss sõidab maanteel samamoodi nagu auto, ca 100km/h, ja pauk on pauk. Millest see vahe? Lihtsalt toetutakse mingile statistikale, et bussidega juhtub vähem õnnetusi? On olemas üldse selline statistika? Busse on vähem ka, ilmselt juhtubki vähem. Aga miks siis autosõidul nii pedantsed ollakse? Sest seadus? Keegi seletaks?

Kas te ka muretsete? Mille üle ja kuidas toime tulete?

Foto: pixabay.com